„Klaaspärlimängu“ avalöök: värskus ja mängulisus

„Klaaspärlimängu“ avakontsert „Klassika punk“ sai pealkirja ilmselt punkmuusikale omasest esinejate vabast suhtlemisest publikuga.

ALO PÕLDMÄE

Festivali „Klaaspärlimäng“ avakontsert „Klassika punk“ 12. VII Tartus Jaani kirikus. Nadežda Tokareva (viiul, Sloveenia), Kristjan Kannukene (vioola), Mihhail Dzudze (bassbalalaika, Venemaa), Klaaspärlimäng Sinfonietta, dirigent Andres Mustonen. Kavas Luigi Boccherini, Alfred Schnittke, Kristjan Kannukese (esiettekanne) ja Peeter Vähi teosed.

„Klaaspärlimäng“ on end kindlalt sidunud Tartuga alates 2009. aastast. Seega on Tartus oldud kümme järjestikust aastat – omamoodi väike juubel. Tundub, et Tartuga on nii korraldajatel, muusikutel, võõrustajatel kui ka publikul selle ajaga tekkinud ühtne hingamine. Tartlased on festivali omaks võtnud ja publikupuuduse üle ei tohiks küll kurta.

Muusikafestivali „Klaaspärlimäng“ avakontsert oma intrigeeriva pealkirjaga „Klassika punk“ lõi suviselt rõõmsa, isegi vallatleva meeleolu. Avakontserdi märksõnana hõljus kiriku võlvide all sõnapaar „loominguline mängulisus“, mis haakus otseselt festivali printsiibi ehk juhtmõttega – pakkuda nii klassikalisele kui ka tänapäevasele muusikale uudseid lähenemisnurki, serveerida kuulajaile muusikat traditsioonilisest veidi erineval moel. Ka esinejate (eriti dirigendi) püüd olla vaba rangest akadeemilisusest, vajaduse korral suhelda publikuga, võib luua mõõdukalt mõnusa familiaarsuse. Kontserdil luuakse seoseid teiste kunsti­liikidega. Kõiki neid printsiipe on teadlikult rakendatud festivali algusaegadest peale. Tänavune festival põimus maalikunstiga ja kõikide kontsertide muusikalise visiooni püüdis Jaani kirikus lõuendile kunstnik Anna Litvinova.

Dirigendina (ja kindlasti ka nõustajana esinejate osas) annab festivalile kaalu ja värvi Andres Mustonen Klaaspärlimäng Sinfoniettaga. On näha, et selle orkestriga saavad nii Mustonen kui ka festivali kunstiline juht Peeter Vähi oma ideid hästi ellu rakendada. Orkestrist on välja kasvanud rahvusvahelise kaaluga kollektiiv. Saavutatud on selline tase ja mobiilsus, mis võimaldab osaleda arvukatel festivalidel üle maailma. Esinetud on paikades, kuhu ei ole varem pääsenud ükski teine Eesti orkester. Nii oldi esimese eesti kollektiivina Brüsselis Henry Le Boeufi saalis ja Amsterdami Concertgebouw’ suures saalis. Mustoneni kaasaelamine muusikale ja selle nautimine on omaette ooper. See on nii loomulik, et juba sellega üksi suudab ta publiku kaasa haarata.

Avakontsert „Klassika punk“ sai ilmselt pealkirja punkmuusikale omasest esinejate vabast suhtlemisest publikuga. Kuulajaile jäi ülesanne väikesed pungilikud knihvid üles leida ja püüda neile adekvaatselt reageerida. Publikuga kontakti ja meeleolu loomiseks kasutati mõõdukaid teatraalseid nippe. Nii rõhutas Mustonen humoorikalt orkestri erilisust sellega, et publiku nõutav lisapala mängitakse kohe kontserdi alguses. Kontserdi lõpus – nagu arvata võis – nõudis publik ikkagi traditsioonilist lisapala. Siis teatas Mustonen: olgu, esitame lisapala uuesti. Esitatigi sama Boccherini lugu ja tekitati niimoodi kontserdile omapärane lisapalaraamistus.

Valgust ja varju

Kontserdi esimese osa täitis Peeter Vähi mastaapne, suurte kontrastidega suurvorm „Valguse ja varju kontsert“. Sisuliselt oli see viiulikontsert-sümfoonia. Teos mõjus väga veenvana: olemuselt karge idamaise motiivistikuga muusikas oli tugevat filosoofilisust, oli nii traagilisi kui ka helgeid muusikalisi mõtisklusi, rituaalsust, fanfaarilikke rõõmuhõiskeid, võluvaid viiuli kahe­kõnesid orkestriga. Valgus ja vari vaheldusid kogu teose kestel.

Tundus, et solistile, vene päritolu Sloveenia viiuldajale Nadežda Tokarevale teos meeldis. Seda tõendas teosesse sügav sisseelamine ning väga elav kontakt orkesti ja dirigendiga. Sügav teos!

Selleski teoses oli pungilikkust. Näiteks (ennetades võimalikku aplausi) hakkasid orkestrandid dirigendi juhatusel mitme osa lõpus käsi kindla rütmiga plaksutama. Nii tekitati lõbusad teatraalsed osadevahelised „saarekesed“, mis mõjusid mõnelegi üllatavalt, kuid nii tekitati kooslus ka selle publikuosaga, kes kipubki plaksutama suurvormi osade vahel.

„ORG#MAD“

Kontserdi teise poole alguses tuli orkestri ette muusika- ja teatriakadeemias kompositsiooni ja vioolat õppiv 22aastane noormees Kristjan Kannukene, et koos orkestriga vioolal ette kanda oma esimene orkestriteos „ORG#MAD“. Mustonen ütles tutvustuseks, et see oli noorte heliloojate selleaastase loomingukonkursi 20 töö hulgas ainuke teos, mis talle kõrvu jäi. Kompaktselt mõjuv mõneminutiline helipilt oli täis ekspressiivset tungi ja traagikat. Noorest autorist on omamoodi julge anda napis helitöös orkestri täiskõlad edasi nii kuhjuvalt ja naha alla pugevalt. Humoorikust kutsus esile moment, et esitaja pikad juuksed kippusid laiade poognaliigutuste ajal poogna alla sattuma. Ei oska öelda, kas see moment oli teadlik seos pungilikkusega, aga publik elas ka „juustesaagimisele“ kaasa. Kuigi publikule jäi teose pealkiri „ORG#MAD“ arusaamatuks, sai noor autor publikult tunnustusena kaasa kauakestva aplausi.

Siinkohal soovitus noortele autoritele: kui teose pealkiri on arusaadav vaid autorile, siis (kas või lugupidamisest publiku vastu) peaks annotatsioonis teose nimetuse lahti seletama. „ORG#MADi“ kohta oli kavaraamatus autori annotatsioon. See mõjus pigem intrigeerivalt. Saime Kannukese kirjutisest muu hulgas teada: „Esiettekande-eelsed takistused sundisid mind tegema marimba peateema põhjal uue kompositsiooni, viieosalise missa „ORGMASS“ vokaalile, elektrikitarrile ja šamaani­trummile. Olen väga tänulik, et algne, tähtsaim impulss jõuab Jaani kirikusse ning kolm aastat kestnud dissonants leiab lahenduse!“

Hiigelpill bassbalalaika

Üks „Klaaspärlimängu“ omapära on tutvustada harva kasutatavaid instrumente. Seekord oli harulduseks välja valitud kontrabassi mõõtu bassbalalaika. Vene rahvapill balalaika, nii nagu Itaalia päritolu mandoliingi, võib edukalt olla sooloinstrument. (Silmapaistva balalaika­kontserdi on kirjutanud meie muusika klassik Eduard Tubin.) Kuid nagu kõigi suuremõõtmeliste keel- ja puhkpillide sooloinstrumendiks pürgimine on olnud üks pikaajaline Kolgata tee, nii on lugu ka bassbalalaikaga. Seda teed on järjekindlalt käinud ka Mihhail Dzudze, kes 2015. aastani oli Venemaa populaarse Terem kvarteti solist. Virtuoosseks mänguks bassbalalaikal on Dzudze leiutanud lausa uusi tehnikaid, mille rakendamiseks peab solistil olema kannatlikkust, järjekindlust ja fanatismi. Et Dzudzel neid omadusi on, kinnitab tema esinemiste ülemaailmne nõudlus (esinemised paavst Johannes Paulus II-le, ema Teresale, Eurovisioni lauluvõistlusel, viimastel suveolümpiamängudel). Nii klassikaliste kui ka nüüdisheliloojate seaded bassbalalaikale teeb Dzudze ise.

Jaani kirikus esitas Dzudze Alfred Schnittke „Polüfoonilise tango“. Schnittkele omast polüstilistikat oli tunda selleski teoses. Kohati piazzollalikus helitöös suutis solist oma pilli osavalt maksma panna, ei puudunud ka virtuooslikud momendid. Publik võttis esinemise vastu väga soojalt ja Dzudzel tuli esitada lisalugu.

Energiapomm Mustonen

Kontserdi lõpetas itaalia barokkmuusika suurmeistri Luigi Boccherini sümfoonia „La casa del diavolo“ ehk „Saatana maja“ op. 12/4. Teos valmis Boccherinil ajal, kui ta elas pikemalt Hispaanias ja töötas Madridis õukonnaorkestri kapellmeistrina – sellest ka teose hispaanialikud intonatsioonid. Kohati lausa raevukas, motoorne, nüansirohke ja taevasse pürgiv muusika on kujukas näide Boccherini püüdest mõjutada ja aktiveerida kuulajat muusika intensiivsuse ja dünaamiliste kontrastidega. See muusika on värske ja mõjub tänapäevaselt. „Klaaspärlimängu“ mängulisusega haakub teos ideaalselt: seda tõendab ka fakt, et teos on festivali kavas olnud varemgi, nimelt 2013. aastal. Mustonen mõjus seegi kord teost esitades energia­pommina ja kontserdi lõpuks hõljus Jaani kiriku võlvide all ülevate toonide ülemhelisid.