Kõrvust tõstetud

FARIŠTAMO SUSI

Kaija Saariaho festival 13. ja 14. veebruaril Kanuti gildi saalis: kontserdid „Peeglid“, „Igatsus“ ja „Mäng“, kavas Kaija Saariaho, Arvo Pärdi, Jüri Reinvere ja Helena Tulve teoseid, esitajaiks Arianna Savall (sopran, Hispaania), Jaanika Kuusik (sopran), Kadri Tegelmann (metsosopran), Camilla Hoitenga (flööt, USA), Triin Ruubel, Olga Voronova, Egert Leinsaar (viiul), Laur Eensalu, Andres Kaljuste (vioola), Leho Karin, Theodor Sink (tšello), Mati Lukk (kontrabass), Toomas Vavilov (klarnet), Ene Nael (klavessiin), Kristi Mühling (kannel), Diana Liiv, Taavi Kerikmäe (klaver), Vox Clamantis, Jaan-Eik Tulve (dirigent), Tammo Sumera (elektroonika), Paolo Girol, Aljona Movko (video), Liina Olmaru (eelsalvestatud tekst).

Neile, kes ei ole sattunud kontserdisarja „Heli ja keel“ üritusele, olgu öeldud, et see muusikat ja sõna ühendav kontserdisari sai alguse kolm aastat tagasi. Igal hooajal on sellel muusikalis-kirjanduslikul sarjal olnud oma teema: perekondlikud sidemed, kirjaniku ja helilooja loominguline lähedus ja vastastikune inspiratsioon ning ka side Eesti, väliseesti ja välisautorite vahel. Aastal 2014 avaldasid sarja tegijad CD eesti kammermuusikaga. Topelt-CD „Heli ja keel“ esitleb kuue autori kaheksat teost, mis on loodud aastatel 1948–1993. Ka Kaija Saariaho festival võeti mitme kaameraga üles. Jääb ainult loota, et need, kel ei olnud võimalust kontserte kuulata, saavad tulevikus neid kas helikandjalt kuulata või lausa videona vaadata.

Tänavuse hooaja aukülalisele Kaija Saariahole pühendati festival, kus kõrvuti soome ühe kuulsama helilooja muusikaga kõlas ka eesti heliloojate Arvo Pärdi, Jüri Reinvere ning Helena Tulve muusika. Kavalehel öeldakse, et varem oli põhirõhk heli ja keele kõrvutamisel, sel festivalil kõrvutatakse aga hoopis erinevaid helikeeli. Kontsertidel kõlav muusika oli siiski seotud luulega Ernst Enno, Jüri Reinvere, Eino Leino, Arseni Tarkovski, Amin Maaloufi, Francesco Petrarca, Guillaume Apollinaire’i ja Shahab al-Din Yahya ibn Habash Suhrawardi sulest ja katkenditega pühakirjast. Seni eesti keeles avaldamata tekstide tõlke olid teinud Maarja Kangro, Jürgen Rooste ja Doris Kareva. Neid tekste kuulis publik kas eelsalvestatuna kõlaritest või mõnel juhul näidati tekstilugemise videot helitöö esitamise ajal. Uudsena oli kõigil huvilistel võimalus jälgida festivalieelsel päeval Eesti muusika- ja teatriakadeemias eesti kammermuusika esitajate kahurväe lahtisi proove, kus olid kohal ka kõik heliloojad.

Nii festivali toimumispaik, -aeg kui ka ülimalt sisukas kava sobisid ideaalselt. Kõik toetas muusikasse ja tekstidesse süvenemist, mis vajab ju alati aega ja võimalust üleliigne välja lülitada. Õnneks leidis ka publik festivali kontserdid hästi üles!

Kaija Saariaho festival moodustus kolmest kontserdist: „Peeglid“ Saariaho ja Pärdi muusikaga, „Igatsus“ Saariaho ja Reinvere muusikaga ning „Mäng“ Saariaho ja Tulve muusikaga. Iga kontsert avas Saariaho muusika eri nurga alt, ütleksin, et peale helikeelte kõrvutati ka festivali nimihelilooja eri tahke. Igas kavas asetati Saariaho looming põnevasse ja teistest kontsertidest erinevasse dialoogi eesti helilooja teostega. Eesti muusika osatähtsus festivalil oli samuti märkimisväärne. Tegemist oli justkui Eesti muusika päevade eelüritusega, mis kestvuselt küll lühem, kuid intensiivsuselt kindlasti samaväärne. Ja kõik neli heliloojat ka kohal!

Kontsertidel esines väga palju interpreete ja koosseise. Esitused ja teosed olid imetabased, kuid paraku jääb enamik siinkohal ruumi- ja ajapuudusel nimetamata. Kogu festivali jooksul oli tunne, et olen „kõrvust tõstetud“, lendan argisaginast ja reaalsest aegruumist väljaspool, kus kunst on minuga üks ühele vestlusse astunud.

Peeglid. Kontsert Kaija Saariaho ja Arvo Pärdi muusikaga kujunes omamoodi muusikaliste palvete kogumiks. Kahe suure kunstniku looming võimendus vastastikku. Eriti lapselikult armsalt mõjus Pärdi „Eesti hällilaul“, kus Hispaania sopran Arianna Savall laulis „Kuss, kuss kallike“ koos meie enda soprani Jaanika Kuusikuga. Selle lihtsusele vastandus Saariaho „Salajane aed II“ klavessiinile ja elektroonikale Ene Naela ja Tammo Sumera esituses oma virtuoossuses ja helikeele tiheduses. Kontserdi nimilooks oli Saariaho „Peeglid“, millele sekundeeris Pärdi „Peegel peeglis“ igal võimalikul ja võimatul inimlikul ning taevalikul moel. „Peegel peeglis“ klaveripartii Diana Liivi esituses vaimustas. Ta lõi nõidusliku kulgemise algusest lõpuni ilma nähtava arengu ja katkestuseta maagilisse lõpmatusse, mille taustal sai Camilla Hoitenga altflöödiga liikuda.

Igatsus. Kogu kontserti täitis omamoodi soe kurbus ja igatsus, mida õhkub ka Arseni Tarkovski luuletusest „Suvi ongi nüüd möödas“: „Suvi ongi nüüd möödas. Päikese käes on soe, aga sellest on vähe“ … Reinvere ja Saariaho lood astusid sel kontserdil mõnusasse dialoogi. Reinvere teostest tulvas imetabast rahu, kirglikkus vastandus intiimsega, poeetilisus ja igavikulisus võtsid maad. Saariaho helitööd olid sel kontserdil seevastu uskumatult jõulised oma intensiivsuses. Mulle tundus, et teoses „Neli hetke II. Kurbus“ sopranile ja klaverile oli klaveripartii esitatud sellise intensiivsusega, et tasakaal läks isegi veidi paigast ära hääle kahjuks. Nautisin sel kontserdil sõna suurt osatähtsust: eelsalvestatud teksti kuulamine enne helitööd, kus sama teksti kasutatud, täitis oma ülesande hästi eriti seetõttu, et võõrkeelne tekst ei pruugi olla laiemalt tuntud.

Kontserdi rõhuasetus oli elektroonilisel muusikal, mis on nii Saariaho kui ka Reinvere loomingus väga olulisel kohal. Elektroonika ja akustiline muusika moodustasid nauditava terviku. Vahel ei saanudki aru, kus lõppes üks ja algas teine.

Mäng. Kaija Saariaho ja Helena Tulve teosed täiendasid teineteist, avasid vastastikku nende helikeele. Miskit on neis kahes loojas ühist. Tulve on kirjeldanud Saariaho muusikat: „Tema muusika kulgeb pigem aeglaselt ühest seisundist teise …“ Tulve muusika keskmes on samuti lakkamatu muutumine ja sellega seotud protsessid ajas ja ruumis. Kuulajana tajusin, et nende mõlema muusika on poeetiline ja kulgeb justkui võluaias nähtava ja nähtamatu, tajutava ja tajumatu piiril.

Sel kontserdil avanes meil võimalus kuulda Diana Liivi ka sooloesinejana. Liiv, kes on festivali kunstiline juht ja mängis kahel eelmisel kontserdil ka kõik klaveripartiid, esitas Helena Tulve 2013. aastal loodud teose klaverile „Laula mulle õitsvast puust“. Festivali korraldamine sellises mastaabis on ise juba tükk tööd, mida kuulaja ei pruugigi tajuda. Sealjuures ise ka esinejana üles astuda ning anda endast maksimum nõuab erakordset keskendumist. Aga tuua nii nõudlik sooloteos haaravalt kuulajateni on juba esinejana ja inimesena kõrgem pilotaaž. Sel kontserdil oli teisigi meisterlikult esitatud sooloteoseid, näiteks Saariaho „Aroom“ klarnetile Toomas Vavilovi ja „Magus piin“ pikoloflöödile Camilla Hoitenga esituses. Kontserdi teises pooles kõlanud kaks klaveri ja flöödi teost – Saariaho „Puudutada, mängida“ ja Tulve „Pulss, mõõn ja voolamine“ – Taavi Kerikmäe ja Camilla Hoitenga esituses näitasid duomängu ühishingamise tipptaset. Nad on neid teoseid ka varem esitanud, Tulve teos on duole ka pühendatud.

Heliloojad, teosed, esinejad – selline plejaad legende kahe päeva jooksul näha ja kuulda ei ole üldse igapäevane. Müts maha tegijate ja eriti korraldajate ees. Nagu „Heli ja keele“ üritusi kajastades tundub tavaks saanud, märgin ära kontserdisarja edasised plaanid. Kevadel tuleb ettekandele eesti helilooja Malle Maltise ja soome helilooja Maija Hynnineni muusika kõrvuti soome poetessi Vilja-Tuulia Huotarineni loominguga. Hooaeg lõpeb eesti-soome autoreid hõlmava galakontserdiga Helsingis.