Kuus marginaali Jaan Räätsa teemal

Igor Garšnek

Kunagi umbes kolm aastakümmet tagasi oli toonase kultuurilehe Sirp ja Vasar viimane, 16. lehekülg üleni huumori päralt. Mõnikord ilmus seal olmeliste naljade kõrval ka absurdihuumorit. Mäletan tollelt küljelt siiani ühte värvikat sententsi (kahjuks ei meenu enam selle autori nimi): Mõisasaks näidanud rahvale Räätsa. Rahvas polla uskunud. * Kui aastal 1992 sai Jaan Rääts 60aastaseks, siis rahvas polla uskunud – et nii noor mees ja juba 60?!? Võimatu! Ent aastal 2002 kukkus Jaan Räätsa käokell juba 70 korda. Ja rahvas polla ikka uskunud, et nii noor mees ja juba … Nüüd, kui Jaan Rääts tuhiseb sprinteri tempos mööda oma 80. eluverstapostist, olla rahvas lõpuks uskuma jäänud, et ka Jaan Räätsal käib ajaratas ringi, mitte ei veere lihtsalt tühjalt edasi.

*

1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses astus eesti muusikasse kolm noort neoklassitsistlikku heliloojat: Eino Tamberg (Concerto grosso), Arvo Pärt („Partiita” klaverile) ja Jaan Rääts (Kontsert kammerorkestrile op. 16). Ainsana on jäänud neoklassitsistlikule heli- ja vormikeelele aastakümneid hiljemgi truuks vaid Jaan Rääts.

*

Jaan Räätsa suurvormide (sümfooniad, instrumentaalkontserdid) tagant ei paista ehk välja helilooja eriline kiindumus miniatuuridesse, ent siin nad nüüd on: „24 prelüüdi” klaverile (1968), „24 bagatelli” klaverile (1973), „24 marginaali” klaverile (1979), lisaks „Elektroonilised marginaalid” (1980).

Suur(vorm) või väike(vorm)? Parem olla suur väikestes asjades kui väike suurtes.

*

Väidetavalt oli Jaan Räätsa Kontsert kammerorkestrile op. 16 (1961) umbes veerand sajandit tagasi maailmas esitatuim eesti heliteos. Võib-olla oligi …

*

Väidetavalt on Jaan Rääts suur õllegurmaan ja -asjatundja. Minu andmetel ongi.