Loomingulisus koos vastutusega

SAALE FISCHER

Vastab Kiili vanamuusikaansambli juht Heili Meibaum.   Kiili vanamuusikaansambel tähistas mullu 10. tegevusaastat. Teid võib vist lugeda üheks Eesti järjepidevamalt tegutsevaks vanamuusikakoosluseks, kes tuuritab ja plaadistab nagu päris, ja seejuures on ju mängijateks lapsed. Kui palju lapsi on selle aja jooksul ansamblist läbi käinud? Kuidas seejuures hoida püsivalt head taset? Heili Meibaum: Aegade jooksul on ansamblist läbi käinud üle 30 mängija. Suurem koosseisuvahetus oli meil 2012. aastal – siis lahkusid „vanad staarid”, kes jõudsid koos mängida umbes seitse aastat. Nendega olime tõesti palju kontserte andnud ning koos Maria Staagiga ka kaks plaati salvestanud, 2007 ja 2011.

Praegune noorenenud koosseis, kuhu kuulub kümmekond muusikut vanuses 9–15 aastat, alustas 2012. aasta sügisel ja hakkab nüüd tasapisi oma kõla saavutama. Muidugi esineb väiksemaid tulemisi-minemisi, proovitakse pool aastat ja minnakse. Aga on ka entusiastlikke õpilasi, kes on nõus kohal käima väljastpoolt Kiilit, et saaks vaid osaleda ansambli töös.

Proovi teeme põhikoosseisuga korra nädalas, kontsertide eel toimuvad suuremad peaproovid. Siis lisanduvad ka külalissolistid. Tähtsamate kontsertide puhul osalevad tihtipeale suure rõõmuga ka eelmise koosseisu mängijad. Hea tase tuleb tänu sõbralikule õhkkonnale ja kõrgetele nõudmistele nii proovis kui ka kontsertidel.

Peale selle, et pillid häälestuks ja igaüks teaks, kus, millal ja mida ta peab mängima, on väga oluline ka see, kuidas paistame lavalt. Kontsertide terviklikkus, lugude sidusus, laval olek ja lavaline liikumine – et tekiks suhtlus publikuga, et oleks hea nii kuulata kui ka vaadata. Lavalist „koreograafiat” kiitsid eraldi isegi USA kriitikud, kui seal kontserte andsime. Samuti olen püüdnud anda lastele laval erinevaid rolle: panna neid oma pilli mängimise kõrval ka laulma, rütmipille mängima või utsitanud proovima päris ajaloolisi pille, näiteks üks väike tüdruk mängib praegu kontsertidel renessanssflööti.

Ansambli kontserttegevus on olnud laiaulatuslik. Eesti mõisad, kirikud ja väärikad kontserdisaalid risti-põiki läbi käidud, olete kontserte andnud ka USAs, Kanadas, Soomes, Rootsis … Kuidas teid vastu on võetud?

2007. aastal oli meil näiteks üle 60 kontserdi, küll väikese mööndusega, sest sinna hulka on arvestatud ka Ajaloomuuseumis ristlusturistidele mängitud 20minutised kavad. Tol korral, muuseas, astus turistide seast välja üks daam, kes küsis, kas meil plaati ka on. Kui ta oma visiitkaardi ulatas, läksid mul põlved nõrgaks: tegemist oli Maria Coldwelliga, kes oli siis Early Music America juht. See on suur organisatsioon, kes tegeleb vanamuusika propageerimisega Põhja-Ameerikas. Kuu aega hiljem sai valmis meie esimene plaat, mille talle saatsin. Sealt sai alguse meie kontserdireis USAsse ja Kanadasse 2008. aasta suvel. Väga põnev oli reis Iirimaale (2009), kus osalesime Galway vanamuusikafestivalil. Praeguse koosseisu esimene välisreis viis meid jaanuaris Soome, Kiili sõprusvalda Askolasse, seal andsime ka kaks koolikontserti.

Just tulime Saaremaalt, noorte vanamuusikute ajatu muusika festivalilt, kus esinesime kahe kavaga. Sellel suvel anname veel kontserdi Saka ja Sagadi mõisas ning suve lõpetab kontsert Tallinnas Hopneri majas.

Oleme oma kontserttegevusse juba pikemat aega kaasanud professionaalseid lauljaid, varem Maria Staagi ja Eve Kopli, sellest aastast aitab meid Tõnis Kaumann. Lastele annab see kontsertideks hoopis teistmoodi tunde, sunnib end veel rohkem kokku võtma – päris lauljaga tekib laval see päris kontserdi tunne.

Vastuvõtt on olnud igal pool väga soe. Muidugi, koolides sõltub natuke ka vanuseastmest, kes on kuulama tulnud.

Kuidas on sellises poolprofessionaalses liigas raha ja tasustamisega?

See on probleemne ja nuputamist nõudev teema. Järjepidevalt hoiab ansamblit elus ja toetab meie koduks olev Kiili kunstide kool. Aeg-ajalt, eriti varasematel aastatel on lisatoetust tulnud vallalt. Koostöö professionaalsete lauljatega on saanud võimalikuks eeskätt tänu kultuurkapitalile. Selle üle olen väga rõõmus.

Vahel harva saab üllatuseks natuke preemiat ka. 2007. suvel ristlusturistidele mängitud kontsertidega teenisid lapsed endale taskuraha. Kui nad kulutavad palju aega ja vaeva pilli õppimisele, siis miks peakski suvist taskuraha teenima marjakorjamisega? Ka välisreiside puhul olen püüdnud korraldada nii, et me ei peaks kontsertide andmisele peale maksma ja jääksime vähemalt nulli. Üldjuhul on lastele kontsert siiski eelkõige väärtuslik esinemispraktika.

Pillipark paistab teil olevat üle Harju keskmise …

See oli vist 2006. aastal, kui vaatasin, et nüüd aitab plastmassist: oleme end tõestanud, et päris pille tahta. Läksin valda ideega osta korralikud plokkflöödid ja vald toetas. Valla toel saime endale lubada ka klavessiini tellimise Peeter Talve käest.

Tuleb välja, et isegi kui sinu õpilased ei seo oma edasist eluteed tingimata (varajase) muusikaga, oled välja koolitanud seltskonna, kel ilmselt ei tuleks pähe küsida ühe orkestrandi käest linnalegendiks saanud küsimust: kontserdid on ju ainult õhtuti, mida te ülejäänud päevaga teete?

See, et peale heal tasemel pillimängu ja kontsertide andmise kogemuse oleksid õpilased ka üldkultuuriliselt haritud, on alati olnud üks minu eesmärke. Et nad teeksid vahet keskajal ja renessansil, tajuksid nende ajastute elulaadide erinevust võrreldes tänapäevaga, tunneksid kultuuritaustu. Tänu lauludele tunnevad nad loodetavasti ära ladina keele kõla ja teavad, et näiteks Santa Maria ei ole ainult kiri maitseainetopsidelt. Lisaks loomingulisus koos vastutusega, oskus väärikalt suhelda. See on see, mida vanamuusika mängimine neile andnud on.