Minu elu on siin

15. septembril avati ametlikult Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli uus õppehoone. Euroopa Regionaalarengu Fondi toetusel ehitatud juurdeehituses on avar fuajee, liikumisstuudio, 12 helikindlat ja hea akustikaga õppeklassi, helisalvestusstuudio ning koori- ja orkestristuudio suure lava ja 230-kohalise saaliga. Uus saal sai nimeks Tubina saal, vanas majas on Elleri saal. Vana ja uut õppehoonet ühendab galerii. Koos uue maja avamisega tähistas kool ka oma 95. aastapäeva. Vestlesime päev pärast pidustusi kooli direktrissi Kadri Leivategijaga ehitustööst, plaanidest Eesti muusikakoolide liidu esinaisena ja Tartu muusikaelust üldisemalt.

Aitäh võimaluse eest tunda rõõmu uue maja ja saali üle! Kust tuleb su jõud kõik lõpule viia?

Kadri Leivategija: Minu elu on siin: olen tartlane, olen siinses keskkonnas kasvanud, see on justkui iseenesestmõistetav. Mul on eesmärk, mis on mulle endale oluline ja mis kindlasti muudab maailma mingil määral huvitavamaks, paremaks, kvaliteetsemaks, mõistvamaks. See on eluvajadus – mitte alla anda, kui näib olevat võtta veel mingi õlekõrs. Ja muidugi meeskond, kindlasti nende usaldus.

Kuidas sinu suured unistused pärinevad?

See, et koolimaja peab valmis ehitama, tuleb lapsepõlvest, sellest unistusest, mida mu isa Ago Russak (sama kooli direktor aastatel 1969–1991) ei jõudnud realiseerida. Tema elu, see koolile pühendatud elu, lõppes liiga kiiresti otsa. Isegi isa lahkumise päevaks sai 10. detsember – päev, mil peame tavaliselt kooli aastapäeva.

Ma ei astunud sellele kohale kohe pärast isa surma, vaid kümmekond aastat hiljem. Seda tööd oli vaja jätkata, polnud võimalik enam aega raisata. Koolist oli lahkumas palju andekaid loomeinimesi. Oli kujunenud hall argipäev, mis loomeinimest ei toida. Oli karta, et kool võib õigusliku iseseisvuse kaotada, ülikoolil oli huvi Elleri kool enda külge liita. Vaatenurk oli selline, et „siis saab parem”, kui me likvideerime kooli ja teeme selle asemel midagi muud.

Sellises olukorras kas lepid või lihtsalt pead midagi ette võtma, arvestades, et saad kõik üles ehitada just nende loomeinimeste peal, kes on siin Tartus. Nad pidid saama võimaluse parimal viisil töötada ja olla märgatud, väärtustatud ja tunnustatud. On väga tore, et viimase 13 aasta jooksul on siia koondunud palju loomeinimesi.

Kuidas leidsid oma meeskonna?

Meeskonda komplekteerides ei maksa vaid oma valdkonna sisse jääda. Muusikuid on meil majas palju, kompetents, teadmised ja oskused kõrgel tasemel olemas. Muusika on teadus ja olemise vorm. See on niisugust eraldi süvenemist nõudev ala, et meil muusikutena sageli puudub mõni teine vajalik igapäevaoskus. Aga kui meil oleks olemas näiteks oskus, kuidas ametkondadega toime tulla, siis me ei saaks teha oma loometööd. Selletõttu on otstarbekas oma meeskonda kutsuda just neid teistsuguseid eeldusi ja andeid kandvad inimesed. Ja kindlasti mitmest põlvkonnast, et teada saada, millised ootused on tänasel noorel inimesel, kuidas noortel siin koolielus läheb.

Mille poolest naised on head ehitajad ja head juhid?

Ma ei usu, et head ehitajad. Ehitusvaldkonna olen usaldanudki meeste kätte. Jätan meeste teha valiku partnerite otsimisel, konsultatsioonideks, absoluutselt ei topi oma nina sinna. Ei tea, millest on mört kokku segatud ega kuidas need trepid ja toolid paika saavad. Seetõttu imetlen tulemust. Nõu annan pigem siis, kui küsimus on, mis võiks kuhu tulla, mis on lähteülesanne, milline on meie ootus. Kuidas see kõik siia kerkib, selles osas olen lihtsalt tänulik kuulaja ja kaasamõtleja. Aga ehitada ma ei oska ega õpigi kunagi seda ära. Mul on väga hea haldusjuht Peeter Illaku näol! Usaldusväärne, ääretult vastutustundlik ja seejuures hästi loominguline. Ta huvitub valgustuskunstist, on selles valdkonnas meile, muusikutele, tore kaaslane.

Kindlasti peavad juhi positsioonil tegutsemiseks olema mingid teatud omadused. Endale peab selgeks tegema, et sa ei ole juht mitte sellepärast, et allapoole survestada, vaid pigem vaadelda, missugused on ootused. Ja kuidas saaks neid praegu parimal viisil lahendada eesmärgiga saada tänapäevane haridusasutus. Ja olla kogu aeg liikumises. Ja kuidas inimesed tunneksid ennast kaasa haaratuna, tajudes tööd mitte kohustuse, vaid enese vajadusena. Et rahvas sinuga koos hingaks. Aga sa pead olema usaldusväärne. Ja pead selles valdkonnas ka ise olema mingil määral teejuht, tegija.

Oled värskelt valitud muusikakoolide liidu esinaiseks. Mis plaanid, unistused, tööd ees ootavad sel suunal?

See on täiesti uus väljakutse, seetõttu ma alles koondan jõudusid. Meie liidu eesmärk on olla üks ühtne jõud haridusvaldkonnas. Ka ühiskonnale laiemalt peab teadvustama, et ilma muusikalise alghariduseta ei ole meil midagi teha ka keskastme ega akadeemiaga.

Esimene eesmärk on kutsuda ühise laua taha kõik aineliidud ja koostöös vaadelda, kuidas saame iga instrumendi arengule kaasa aidata, kuidas kasutada ära Eesti kõik andekad õpetajad igale tasandile. Eriti keeruline on õpetada just väikest last, leida see anne üles. Kui ta ei ole end juba mujale suunanud, sest andekas laps on sageli mitmes valdkonnas võimekas, aga ka kiire ja püsimatu. Küsimus on, kuidas teda parimal viisil suunata, et tema üheks esimeseks valikuks saaks ikkagi muusika.

Teiseks kaasata koostöösse regioonid. Ja mitte olla n-ö teenindavas positsioonis, vaid uurida, kuidas iga regioon ise saab oma arengusse panustada.

Ja kolmandaks, mida teevad meie tänased eesti interpreedid, kontsert­tegevus. Meil on 85 muusikakooli ja oleme rikkad oma interpreetide poolest, kes pigem vaevlevad kontsertide nappuse käes. Mõtleme, kuidas planeerida meie koolidesse rohkem kontserte, mis on ju üks hariduse osa.

Muidugi veel koolitused, uued õppevahendid, paratamatult e-õppevahendid. Meil on arvutilapsed, kelle infomaailm on avar. Nad on kiired, paljudes asjades meist taibukamad. Kuidas olla ikkagi sammuke ees? Vajame praktilisi koolitusi, oskusi, olgu need näiteks uued solfedžodiktaadid, mis võiksid baseeruda sellel, mis on tegelikult noore inimese maailmas. Kuidas kaks maailma kokku saaks, et kujundada noore maitsemeelt, loovust, emotsioone, tundlikkust, maailmavaadet, arendada empaatiat, emotsionaalset haavatavust, mis teeb inimesest meile kütkestava, lähedase, mõistva olendi?

Millist potentsiaali näed Tartus muusikaelul ja kas see on teostatud?

Eks muusikaelu on seotud majandusliku olukorraga. Oleme ka Vanemuise kontserdimaja puhul pidanud paraku leppima kontserditegevuse vähenemisega. Muret teeb, et Vanemuise sümfoonia­orkestri parimad ja kogenumad dirigendid, kontsertmeistrid on Tallinnasse ära tõmmatud.  Raske on näha tulevikuperspektiivi, kui orkester peab töötama ilma iga päev kohaloleva dirigendita. Orkester oma vähenenud tegevusega ei pruugi ühel hetkel enam pakkuda inspiratsiooni kõrgharidusega instrumentalistidele. Soovin, et mõni noor andekas dirigent tahaks oma elutööd hakata tegema siin, et Vanemuise orkester ei kaotaks loomejõudu.

Aktsepteerin vajadust muusikalide järele, aga see ei saa olla peamine, milleks on Vanemuise orkester loodud. Tore, et on kvaliteetsed ooperid ja on kutsutud head lavastajad, meil on ka väga häid lauljaid. Et areng ei seiskuks, hoolitsetakse rikastes kultuurriikides selle eest, et muusikutel oleks kontserttegevus. Just oma orkestri muusikutel oleks väljund, et neil oleks põhjust kogu aeg suhestuda muusikaga, olla arengus, olla liikumises. Meil oleks seda väga vaja, et just Tartu orkestrimuusikuil oleks kohustus olla kogu aeg vormis, et kogu aeg oleks tulemas uued kammer- ja soolokontserdid. Vanemuisel võiks olla oma muusikute kontserdiprogramm, ka koor ja lauljad tuleks välja mitmel korral. Ma arvan, et tartlane hoiab oma muusikuid. Kui Vanemuise Sümfooniaorkester esineb, on saal sageli rohkem täis kui väljastpoolt toodud kontserdi puhul. Kuulatakse ka teisi, valikuliselt, aga Vanemuise kontsertidele minek on iseenesestmõistetav. See käib siin meie olemise juurde .