„Oriendi” pühamu Rotermanni basaaril

Peeter Vähi

Festival „Orient” on umbes sama vana nagu taas iseseisev Eesti Vabariik. Esimene festival oli 1992. aasta kevadel ja selle ettevalmistamine algas ligi aasta varem. Selle rohkem kui kahe aastakümne jooksul on aset leidnud tohutud muutused sotsiaalses sfääris, inimeste kultuurilises mõtlemises, esteetilistes hinnangutes. Ja seda mitte üksnes Eestis. Paratamatult peavad neile muutustele reageerima ka muusikafestivalid. Isegi kõige vägevamad ja konservatiivsemad, nagu näiteks Bayreuthi festival, on sunnitud uuendustega kaasa minema. Või vaadakem lähemale, millise transformatsiooni on läbi teinud Helsingi pidunädalad ja Eesti muusika päevad. Vahel kaasneb uuenduskuuriga ka nimemuutus: „Con brio” teisendub meediasündmuseks „Klassikatähed”, Pärnu raemuusika festivalist saab „Klaaspärlimäng”. Heites tagasivaatava pilgu kas või viimasele aastakümnele, näeme, et ka kõige väärikamad süvamuusika festivalid, kes muutustega kaasa ei lähe, on olnud sunnitud areenilt taanduma, olgu selleks „Eduard Tubin ja tema aeg” või David Oistrahhi festival. Ent tulgem tagasi „Oriendi” juurde. 1990ndate algul oli tarvis publik jõuga tirida ida muusika juurde, kuid juba tosin aastat hiljem valitses Eesti kontserdielus orientaalse muusika buum: üsnagi tundmatud Tiibeti buda mungad, Tuva kurgulauljad ja India pillivirtuoosid tõid kokku suurema publikuhulga kui klassikalise muusika superstaarid. Julgen öelda, et tegemist oli isegi mõnevõrra ebaterve ažiotaažiga. Meenub, et sageli esitasid kultuuriajakirjanikud küsimuse: „Mille poolest erineb tänavune festival eelmistest?”. See küsimus tundus tollal mõttetuna, sest muutumiseks polnud põhjust, tarvis oli vaid jätkata samas vaimus. Nüüd, XXI sajandi teisel kümnendil, on vältimatu ka „Orient” tolmust puhtaks kloppida, enne kui kopituselõhna tundma hakatakse. Muutumisprotsessi üks osa on keskkonnavahetus. Uuenenud „Orient” ei sobi enam hästi Estonia kontserdisaali, kus veel eelmiste päevade kontsertidest hõljub Beethoveni, Sibeliuse ja maestro Järvi vaim. Viimaste aastate reisid teistesse maadesse on festivali korraldajatele avanud võimaluse osa saada väga paljude etnomuusika-gruppide esinemistest. Ja ikka on kõige ehedamalt mõjunud need, kes on musitseerinud oma algupärases keskkonnas: pühakodades, ülikute paleedes, laadaplatsidel, pulmapidustustel, jurtades, tänavaveiderdajate vahel. Kindlasti mitte rahvamaja euroremonditud saalis. Kuidas peaksime siis toimima Eestimaal, sest uhkeid mošeesid, Buddha templeid ega maharadžade paleesid meil ju pole ning Nõmme turule oma kontsertidega kolida ei tahaks?

Püstitame Rotermanni kvartalisse telgist kontserdisaali ning festivali perioodiks kujuneb selle ümber idamaine turg, kus aeg-ajalt teevad oma koomuskeid ka Usbekimaalt pärit tsirkuseartistid ja ei puudu maapinnast 15 meetri kõrgusel trikke tegev viieaastane köieltantsija. Veidi varjulisemasse kohta kogunevad need, kes soovivad osa saada vadžratantsust ja muudest budistlikest riitustest. On vist juba pikematagi selge, miks tänavune muusikapidu kannab alapealkirja „Pühamu basaaril”.

Profid ja sufid ja punase raamatu tegelased

Ajavahemikus 29. maist 2. juunini astuvad üles muusikud Süüriast, Aserbaidžaanist, Armeeniast, Indiast, Taiwanilt, Koreast ja Jaapanist. Laias laastus võiks esinejad jaotada kolme gruppi. Esiteks oma ala tipp-professionaalid, kes käivad sageli kontserdireisidel, keda esindavad rahvusvahelised artistiagentuurid ning kelle kohta on internetis küllaga infot. Teiseks sakraalse muusika esitajad, kes polegi päris muusikud ning kellele muusika ja tants on jumalaga suhtlemise üks vorme. Ja kolmandaks hõimurahvaste esindajad, kes toovad meieni kultuuripärandi, millel oleks õigusega koht punases raamatus. Nagu eespool öeldud, on esimese grupi kohta niigi saadaval piisavalt teavet, mistõttu ei tahaks kulutada leheruumi isegi festivali peaesineja pandit Vishwa Mohan Bhatti tutvustamiseks ja keskendun pigem sufi dervišitele ja aborigeenidele.

Kümneliikmeline šeik Hamed Suleiman Dawoodi grupp Damaskuse suurest Omaijaadide mošeest on ainus esineja, kes tuleb „Oriendile” teist korda. Miks? Sest nad on väga atraktiivsed ja ehedad, ühesõnaga „päris”. Sest eelmisel korral astusid nad üles tublisti vähendatud koosseisus ning said seetõttu esitada vaid piiratud valiku oma rikkalikest muusikalistest riitustest. Sest … teades, kuivõrd ebastabiilne ja plahvatusohtlik olukord valitseb praegu Süürias ja iseäranis Damaskuses, on järjekordne kutse „Oriendile” ka justkui omamoodi „humanitaarabi” poliitiliste repressioonide all kannatavatele vaimuinimestele. Loodetavasti ei tehta šeik Hamedile ja tema pöörlevatele dervišitele Süüriast väljumisel takistusi ja nad jõuavad õnnelikult Rotermanni kontserditelgi lavale, tuues endaga kaasa traditsioonid, millele on kaheksa sajandi eest aluse pannud poeet ja sufi õpetlane Mawlānā Jalāl ad-Dīn Muhammad Rūmī. Insha’Allah!

Nagu tutvumine Damaskuse Omaijaadide mošeega, nõndasamuti on hõimude pärimusmuusika jõudmine „Oriendile” seotud minu reiside ja muljetega. Möödunud aastal käisin kontserdireisil Taiwanis ja juhendasin kompositsiooni meistriklassi sealses kunstide ülikoolis. Kontsertide ja õppetöö vahepeal sattusin pealinnast eemale ja endale üllatuseks avastasin (antagu andeks mu senine harimatus ses valdkonnas!), et seal ei elagi ainult hiinlased, vaid ka 14 põlishõimu, kelle välimus, kultuur ja keel pole üldse seotud nende suure läänenaabriga. Loomulikult on toimunud Taiwanil pikaaegne hiinastumise (või hiinastamise?) protsess ja seetõttu omandab põlisrahvaste muusika „Oriendi” kontekstis ka etnomusikoloogilise väärtuse. Sel korral esindab põlisrahvaid paivani hõim.

Kirjutasin küll eespool, et muude hulgas astuvad üles esinejad Jaapanist. Tegelikult tõrkusid näpud trükkimast arvutiklahvidel sõna „Jaapan”, samuti nagu me ei taha kirjutada tiibetlastest esinejate taha Hiina RV või ei tahtnud varasematel aegadel näha Kihnu rahvalaulikute päritolumaana NSV Liitu. Milles siis probleem? Nimelt, ühel järjekordsel Jaapani reisil, kui kontserdid Tōkyōs olid läbi saanud, otsustasime teha kõrvalepõike põhjasaarele – Hokkaidōle, mille keskosas elavad ainud. Tegemist on põlisrahvaga, kelle kultuur erineb jaapanlaste omast, meenutades pigem Siberi rahvaste kultuuri. Tänaseks on paljud ainud jaapanistunud ja räägivad jaapani keelt. Nende muusika on väljasuremisohus, on üksikuid entusiaste, kes püüavad seda elustada, Akani linnakeses korraldatakse turistide maitsele vastavaid folk-show’sid. Juba aastaid oleme lootnud pakkuda autentset ainu muusikat „Oriendi” publikule, kuid ikka on see ühel või teisel põhjusel ebaõnnestunud. Nüüd on nad lõpuks tulemas. Nagu paivani muusika, nõnda kõlab ka ainude muusika Eestis esmakordselt.

www.festivalorient.com