Rahulik klotsidega mängija

Markus Robam: „Mind on köitnud igasugune visuaalne jutustus, millele saab muusika kaudu emotsionaalset mõju avaldada.“

RIIN EENSALU

Markus Robam on helilooja ja muusik, kelle looming kõlab kõige sagedamini teatrilavadel, filmides ja telesaadetes. Ehkki avalikkus mäletab teda võib-olla „Eesti laulu“ konkursil osalenud duost MID, on tema kunstilisem looming hoo sisse saanud pärast audiovisuaalse heliloomingu õppesuuna lõpetamist Eesti muusika- ja teatriakadeemias.

Tahaksin alustada sellest, mida see audiovisuaalne eriala seal EMTAs endast kujutab. Aga äkki peaks alustama hoopis sinust endast?

Need teemad põimuvad, kuna audiovisuaalne looming on nii suur osa mu elust. Mõjutused või loomingupõhi­mõtted ja algimpulsid tulevad ikkagi suurel määral sealt.

Mind huvitavad selle õppekava omadused: mida seal õpetatakse ja milliste hoiakutega inimesi sinna oodatakse?

Jah, oodatakse kindlasti hoiakutega inimesi. Audiovisuaalne looming on väga mitmesuguseid väljendusvahendeid kasutav loomevorm, mille lõpptulemus on helilis-visuaalne kunstielamus. See on minu tõlgendus. Ma eeldan, et sellele erialale oodatakse õppima inimesi, kes on kõigepealt valmis iseeneses uurima seda eriala ja seda, mida see tähendab ja millest see süsteem koosneb, millised keeled seal kasutuses on, mis kogum see on, mis meetod see selline on. Kindlasti tekivad igal inimesel seal omad küsimused, või siis võiksid tekkida küsimused, millele ta hakkab vastuseid otsima. Mulle on põhiline olnud esteetika, aga ka autorsuse küsimus. Filmikunsti ja televisiooni või teatrit teeb grupp autoreid koos, aga seda audiovisuaalset loomingut, seda kunstielamust loon ma üksi: ma olen see üksik leiutaja ja see on mulle üks tähtis märksõna.

Aga põhjus, miks seda eriala õpetatakse muusika- ja teatriakadeemias ja mille poolest erineb ta näiteks kunstiakadeemias, Viljandi kultuuriakadeemias või BFMis olevatest audiovisuaalse loomingu erialadest, on see algimpulss: siin koolis tuleb see just heliloomingust, mis leiab visuaalse tõlgenduse või väljenduse.

Mina läksin sinna otsima just seda, et ma saaksin luua muusikat mingile visuaalsele jutustusele. Ei olnud tähtis, kas see jutustus on minu enda või kellegi teise loodud: tähtis oli see, et saan sellesse audiovisuaalsesse teosesse oma panuse anda. Nii ma hakkasingi tegema. Läksin luurama BFMi ukse ette, otsisin režissööre, kes vajaksid oma filmidesse originaalmuusikat ja sealt tulid ka minu esimesed filmimuusika kirjutamise kogemused. Sellele järgnes juba kõik muu. Töötasin teles ja sain hakata kirjutama muusikat telesaadetele. Tänu Gerda Kordemetsale tulid mu ellu ka Eesti Rahva Muuseumi avamine ja teatrilavastused, kus olen saanud kaasa lüüa. Tänu Mirko Rajasele Nukuteatris tulid lavastused „Väike prints“ ja „Lemuel Pitkini demonteerimine“. Ka mitme teleseriaali helikujundamine on olnud see väljund, mida otsisin.

Sain kindlasti suure tõuke just sellest ühe autori küsimusest: millist väärtust või sisu see üks autor suudab luua, juhul kui ta üritab põimida helilise ja visuaalse poole kokku nii, et kaob jälg sellest, kumb on kumb. Näiteks tegin Paolo Giroli juhendamisel oma lõputöö neurotehnoloogia ajaloost. See oli pooletunnine audiovisuaalne teos, mis kanti ette 2015. aastal Sõpruse kinos. Seal mängis elavas esituses klarnetikvintett ja video oli tarretis, mida me manipuleerisime. Põnev on see, et me kandsime selle toona küll ette, aga nüüd kaks aastat hiljem tegin ma selle täiesti ümber, nii visuaali kui ka heli. Ma monteerisin selle uuesti ja kirjutasin täiesti uue muusika. See on natuke ka minu loomingu põhimõte: ma valan teosed uude vormi. Nii sai ka see teos uue vormi ja pealkirja „Statera fluentem via amor“, mille minu veidi meelevaldne tõlgendus oli, et tasakaalu võib leida armastuse voolamise kaudu. See teos kanti uuena ette Itaalias Segnali festivalil ja sai palju head vastukaja. Selle muusika tegin ja mängisin juba täiesti ise. Minu loomevorm on selline, et üritan arvutiga tekitada digitaalset kõlavälja: ma ei mõtle nii väga interpretatsioonile, kuna minu interpreedid ongi need virtuaalsed instrumendid, mida ma kasutan. Nii on ka selles teoses. See koosneb neljast osast, iga osa taga on erinev lugu. Huvitav on see, et ma ei loonud neid koos. Kõigepealt oli see esimene teos, milles muusika ja video põimusid, aga nüüd hiljem ma ikkagi võtsin selle visuaalse jutustuse, kus ma juba teadsin, mida see tarretis teeb, ja üritasin seda võimendada. Just seda ma olen suurel määral teinud ja tahtnud teha: mind on köitnud igasugune visuaalne jutustus, millele saab muusika kaudu emotsionaalset mõju avaldada.

Ütlesid, et EMTAs võiks loomingu algimpulss olla muusika, aga sind käivitab siis pigem visuaal?

Jah, pigem on küll niipidi. Ma olen üritanud ennast mitte sildistada, aga see ei tähenda seda, et ma ei mõtleks oma põhimõtetele. Küsin endalt sageli, miks ma midagi teen. Minu teosed ei sünni niivõrd ühest impulsist või ühe joonega, vaid mulle meeldib mõtteid idandada, neile õhku anda. Mõni mõte vajab valgust, teine vajab pimedust, aga üldjuhul on kasuks tulnud, kui annan mõtetele puhkust. Ma kirjutan päris palju ja suurel määral sahtlisse, mul tekivad ikkagi ideed ka väljaspool visuaalseid impulsse, aga sellel on konkursile kirjutamisega suur vahe. näiteks konkursile kirjutamine on ikka tellimustöö ja selle juures ma nii väga ei saagi idandada. Siis on ikkagi mingi kohustus ja see on mulle samuti omamoodi mõnus. See on veidi nagu ehitamine. Hiljuti ehitasin endale näiteks euroalustest laua: võtsin sae ja haamri ja hakkasin nullist proovima. Ei kutsunud sõpra appi ega otsinud internetist jooniseid. Proovisin ja saagisin, vahepeal tegin ümber, aga valmis sai ja nüüd joon selle pealt kohvi. Mõne aja pärast võib-olla võtan ta lahti ja teen sellest hoopis uue asja. Oma muusikat loon tegelikult sarnaselt: alustan nullist, teen loo valmis ja mingi aja pärast võib-olla lisan sinna midagi või teen sellest midagi hoopis muud. Heliloomingus ma võtan mõne teose, mis on võib-olla tükk aega idanenud ja valan ta mingisse täiesti uude vormi. Näiteks olen kirjutanud teose ühele instrumendile, aga võin millalgi avastada, et ta on mingile teisele instrumendile hoopis sobilikum. Kõige suuremad impulsid tulevad mul siis, kui olen sukeldunud igapäevasesse töösse ja tegelen teiste asjadega. Vahel leian nii uutest kui ka tuttavatest olukordadest palju inspiratsiooni.

Kas see audiovisuaalse loomingu õpetus lähtub igaühe isiklikust taustast ja sellest, millised on tema visuaalsed oskused (maal, arvutigraafika, tants vms) või on õppekavas oskusi või tööriistu, mida kõik peaksid omandama? Kas seal õpitakse näiteks seda, kuidas see tarretis värisema panna?

Eks see on igal erialal mingil määral enda teha ja välja mõelda, mis see on ja kuhu ma lähen ja mis mõtteid ma mõtlen ja kuidas see kõik areneb. Aga kindlasti on EMTAs peamine pakk just helilooming. Vähemalt minul oli see nii. Kui see eriala oleks BFMis, siis oleks rõhk visuaalsel poolel ja seal oleks mulle räägitud just sellest, kuidas tarretist loopida. Praegu õppisin tarretise loopimist ikkagi ise või kasutasin BFMist tulnud abi. Lõputööd ette valmistades olid mul tõesti mõned abilised BFMist – valgustajad, operaator jne. Niisamuti pean näiteks animatsiooni õppima ise, seda õppekavas ei ole. Aga õppekavadega saab mingil määral manipuleerida, valida aineid teistest õppekavadest jne. Põhiliselt on valida muidugi EMTA ainete hulgast, aga on ka koostöö BFMi ja kunstiakadeemiaga.

Võitsid hiljuti Tartu raekoja kariljoni uute teoste konkursi. Kas ka erilised instrumendid pakuvad sulle huvi?

Ma ei mäletagi täpselt, kuidas see Tartu konkurss mu ellu tuli. Olen suhteliselt suur konkurssidel osaleja ja haaran neist võimalustest kinni. See on seesama laua ehitamine ja mulle meeldib see olukord. Seda ma mäletan küll, et ühel hetkel ma istusin arvuti taga ja lugesin neid jooniseid ja juhendeid, selle kella anatoomiat oli väga huvitav tundma õppida: millistest osadest koosneb, kuidas seda häälestatakse ja mis osahelid seal on. Samal ajal oli päris keeruline selle kõla ette kujutada – selline omamoodi must auk. Kell teeb ju igasugu üminaid ja kuminaid ja ei ole helikõlaliselt just väga täpne. See natuke hirmutas mind, sest ma tahtsin ikkagi minna kindla peale välja. Mulle tundus, et kui ma ei saa helikõlaliselt täpne olla, siis ma saan olla täpne rütmiliselt. Selle konkursitöö kirjutasin ka pigem rütmidele rõhudes ja tundub, et see töötas. Pärast hakkasin muidugi pelgama, et kui seda mängitakse seal viis korda päevas ja inimesed kõnnivad, siis võib pidev tagumine hakata närvidele käima. Ehk ei mängita nii tihti. Merle Kollom on ikka uskumatult tubli, et seda põnevat pilli niimoodi tutvustab.

Inimeste tagasiside põhjal on selle teose võlu just nendes nihkesse minevates rütmides: ühest küljest lihtne, aga siiski mitte lihtsasti jälgitav. Sellise näilise lihtsusega tuleb kohe seos ka heakõlalisusega. Mulle meeldib, et sinu helimaailm on heakõlaline, aga mitte lihtsakoeline. Kas heakõlalisus on sulle eraldi eesmärk?

Ma ei mõtle selle peale üldse ja see ei ole mulle eraldi oluline. Heakõlalisusega seoses on aga oluline, et ma valin suhteliselt hoolikalt oma paletti. Mulle ei meeldi korraga kasutada väga palju värve. Ka selle Tartu konkursi puhul võis jääda mulje, et rütm on küll põnev, aga muusikalise materjali poolest igav. See igavus tuleneb sellest, et kasutan näiteks kolme nooti: minimaalne joon on mingil määral olemas, aga edasi meeldib mulle manipuleerida selle käiguga, mille ma välja mõtlen. Mõtlen välja mingi järgnevuse ja panen selle mingisse valesse taktimõõtu, kust jääb näiteks mingi jupp üle. Mitme korduse peale jääb juba mitu juppi üle ja siis ma saan vaadata, kus ma neid kasutan. See on veidi nagu legodega mängimine. See klotsindus tuleb suurel määral digitaalse maailma kasutamisest – seal ongi ainult klotsid. Ma isegi ei vaata niivõrd nooti, vaid tegelengi nende MIDI-klotsidega. Noodi ma teen ainult siis, kui on vaja materjal muusikule anda: siis peab seal juba korrigeerima dünaamikat ja muud. See võtab päris palju aega.

Räägi veidi oma taustast ka. Kust pärit oled ja millega enne EMTAsse jõudmist tegelesid?

Ma olen sündinud Viljandis, õppisin Tallinna 21. keskkooli muusikaklassis ja keskkoolis vanalinna hariduskolleegiumi teatriklassis. Edasi tuligi muusika- ja teatriakadeemia, kus ma nüüd olen Toivo Tulevi juures elektroakustilise kompositsiooni magistrantuuris. Mul on kaks venda, noorem õpib akordionit ja vanem vend õppis kontrabassi, aga ma ise ei ole ühtki instrumenti süvitsi õppinud. Pigem olen iseõppija: mind on huvitanud klaver, olen laulnud poistekooris ja ma arvan, et autodidaktika on tulnud selles mõttes kasuks, et mul on tekkinud huvi tutvuda nii paljude asjadega kui võimalik. Ma ei ole pidanud ühte asja ära jätma selle nimel, et minna teisega süvitsi. Kõik algas 21. koolist, kus tegime bändi. Vahepeal tegin punkbändi, vanalinna koolis tegime ka bändi, hiljem tegime bändi vennaga. Ma ei mäletagi, kuidas see arvutiga muusika tegemine minuni jõudis. See võis olla seoses „Eesti laulul“ osalemisega: avastasin, et bändi saab teha ka niimoodi, et ei mängigi ise ühtki instrumenti. Kõik saab arvutiga valmis teha ja siis lihtsalt taustale peale laulda.

Üks suur asi on sinu kogemustepagasis veel. Tegid Eesti Rahva Muuseumi avamisele mitmetunnise muusikalise kujunduse.

See oli tõesti megaprojekt. Ma ei ole kunagi osalenud nii suures ja nii pika ettevalmistusperioodiga projektis, kus ma võin kirjutada sada albumitäit muusikat sellele ühele projektile ja neist ükski ei lähe käiku. Lõpuks viimane ikkagi läks. Niimoodi jõuab tõesti palju ümber teha ja oma mõtteid seedida. Ma ei olegi nüüd hiljem jõudnud selle peale väga palju mõelda. See oli kahtlemata väga huvitav ja väga suur vastutus. Me avasime eesti rahvale olulise muuseumi ja minu helilooming pidi seda avamist kaunistama või emotsionaalselt mõjutama ja eesti vaimu ja hinge edasi andma. See oli mõistagi ka väsitav, sest, nagu ikka, viimased nädalad enne etendust keegi eriti palju ei maga, tehakse viimaseid muudatusi. See oli ühtlasi ka mega videoprojekt, audiovisuaalne koostöö Sander Tuvikese, Hans Ulmani ja Aljona Movkoga, kes kõik tegid ennastsalgavalt viimase hetkeni tehnilisi vangerdusi.

Kas tahaksid nimetada ka oma eeskujusid? Kes on olnud sinu olulisim õpetaja?

Kindlasti on Paolo Girol, audiovisuaalse kompositsiooni õppekava eestvedaja EMTAs, olnud üks mu kõige olulisemaid õpetajaid. Ilmselt sellepärast, et meist said ka sõbrad. Ta ei olnud õpetaja, keda kohtasin ainult klassiruumis, vaid me käisime ka kontserdil või kohvi joomas ja see oli selline pidev eluline õpe, mis jätkub ka praegu. Temalt olen ilmselt kõige rohkem õppinud rahulikkust. Ta on väga-väga rahulik mees, kuigi tal on itaalia temperament ja mingid närvilised hetked on ka, aga ma olen õppinud seda, et tasub võtta rahulikult, ja sellest on saanud ka väga oluline loomingu osa. See ongi mulle loomupärane: mulle meeldib, kui looming sünnib lihtsasti, mitte millegi arvelt, mitte enese arvelt ega pressides. See ei anna sisule midagi juurde, kui ennast ära katkestad. Mitte et kõik peaks olema ülilihtne, sest luuakse ikkagi sisu ja väärtust, aga ei pea ennast kuidagi katki tõmbama.

Audiovisuaalse kompositsiooni õppesuund avati 2011. aastal. Kuus aastat ja juba on lõpetanud saanud positiivset tagasisidet nii Eestist kui ka väljaspoolt: Einike Leppik, Sander Tuvikene jt.

Kõik need inimesed on leidnud oma tee ja niši. Einike on lähedal sellele, mida see eriala õpetas. Sander on veidi rohkem visuaalsel poolel, mina keskendun pigem heliloomingule, Aleksandr [Žedeljov] hakkas tegema rohkem teatri­projekte ja audiovisuaalseid loomeprojekte, kus on tõepoolest kaasa­tud projektsioon, video ja igasugused multi­meedia elemendid nagu heli, tekst, animatsioon ja interaktiivne sisu. Tegelikult on Eestis audiovisuaalset sisu loovaid kunstnikke olnud juba vähemalt kakskümmend aastat, näiteks Taavi „Miisu“ Varm, Emer Värk, Raul Keller ja Raivo Kelomees, kes ise EKAs seda õpetab.

See, et Paolo selle eriala Eestisse tõi ja just EMTAsse, on uus suund just selle­pärast, et see on muusika- ja teatri­akadeemias ning põhirõhk on heli­loomingul. Me oleme alles päris alguses ja see jõuab veel areneda, kui selliseid Einikese moodi loojaid veel tuleb. Ma ise teen ikka ka audiovisuaalseid teoseid, lihtsalt küsimus on, et millisel määral.

Kas sa mõtled kellegi peale, kui sa lood? Kas sa mõtled kuulaja peale?

Mul oli täna huvitav kogemus. Mängisin kodus klaverit. Mängisin oma esimeselt albumilt lugusid ja tegin seda sellepärast, et ma mängin juulis festivalil „Accussion Live“ natuke klaverit. Hakkasin neid lugusid siis mingil määral ümber kirjutama. Veidi jämmisin kodustuudios, õigemini minu stuudio ongi minu arvutis. Täna klaverit mängides avastasin käigu, mis sobis väga hästi kokku nende keelpillidega, mis ma sinna loosse olin kirjutanud, ja sellega seoses tuli mulle meelde see tunne, mida ma tundsin sel hetkel – et mulle meeldib see, ja ma mõtlesin, et see meeldib ka kuulajatele.

Sa ei mõtle strateegiliselt, kuidas midagi kellegi teise jaoks paremaks teha?

Ma usaldan jah oma meetodit, kui seda meetodiks võib nimetada. See klotside kokkupanek lihtsalt sünnib ja pärast ma sellele enam väga poeetiliselt ei lähene. See, mis sealt jääb, jääbki, ja see on mul alati toiminud. Võib-olla pole mul lihtsalt ette tulnud veel seda olukorda, kus mul mingi klots ei toimi või et see, mis ma tegin, ei sobi. Seetõttu ma ka ei tea, et ma oleks strateegiliselt mõelnud. Mulle meeldib jäljendada, aga mitte otseselt seda, mida ma kuulen raadios või kontserdisaalis, vaid kuskil mujal. Ma jäljendan neid rütme ja helisid, mida ma kuskil kuulen.

Aga ma ei arva, et oleks vaja olla meele järele. Iseendale küll. Kirjutasin nüüd lähenevate pulmade jaoks valssi ja siis tahtsin küll oma kaasale Adelele meele järele olla: mängisin talle ette, mida ma mõtlesin. Ta kuulas ja talle ei meeldinud, nii et hakkasin muutma, kuna see on ikkagi meie ühine sündmus ja võiks meile mõlemale meeldida.

Aga eeskujud?

Mul on küll eeskujusid, aga nad varieeruvad hetketi. Mind väga paelub uusklassikaline minimalism: Jóhann Jóhannsson, Max Richter, Ólafur Arnalds jt. Samal ajal pelgan ikkagi küll seda, kui oma teoseid kirjutades tekib selline hetk, et mu muusika meenutab mulle midagi, mida ma olen kuulnud. Seda ma ei taha ja sellistel hetkedel hakkan noote või rütme meelevaldselt muutma.

Aga üldiselt inimesed võiksid olla rahulikud, otsida rahu ja leida rahu. Tundke mõnu sellest, et mingeid kohustusi mõnusalt võtta ja midagi ära teha. Kõik on lihtne.

Nii noore inimesena oled juba sellise tõeni jõudnud.

Töötan endast vanemate inimestega ja ma lihtsalt jäljendan neid.