Ringisibavad noodid ja elu keset melu

Igor Garšnek

Muusikalis-kirjanduslik õhtu „Elu saade” Timo Steineri ja Ben Okri (Suubritannia/Nigeeria) loominguga sarjas „Heli ja keel” 31. V Hopneri majas: Diana Liiv (klaver), keelpillikvartett Prezioso ja Ben Okri (sõna), kaastegev „Lasteekraani” muusikastuudio koolieelne koor.

Kui mitu eriilmelist üritust korraldatakse ühel ja samal ajal, siis võib nende vahel tekkida ka omamoodi sünergia. Just seda võiski täheldada läinud laupäeval Hopneri majas Timo Steineri ja Ben Okri muusikalis-kirjanduslikul õhtul „Elu saade” sarjas „Heli ja keel”. See sai teoks koostöös kirjandusfestivaliga „HeadRead” ja Tallinna vanalinna päevadega.
Juhtus aga nii, et vanalinna päevade melu sekkus nagu mingi X-faktor sel õhtul toimuvasse sõna otseses mõttes, kuna samal ajal Raekoja platsilt kostuvat tümakat võis väga selgelt kuulda ka Hopneri maja saalis, kus Timo Steineri lugusid mängis parasjagu keelpillikvartett Prezioso ja oma proosatekste luges Ben Okri. Kummalisel kombel see plaaniväline tümakas isegi ei häirinud, kuna „Elu saate” kava näol polnud tegemist mitte n-ö päris kontserdiga, vaid pigem „pulliga pooleks” muusikalis-kirjandusliku performanceʼiga, mis kujunes kuidagi omamoodi meluks. Väljas platsil kees elu, sees teistsugune melu – nii et elu keset melu!
Muusika ja sõna ehk heli ja keele kunstipäraseks lõimimiseks on muidugi mitmeid võimalusi. Kuid arvestades Nigeeria päritolu kirjaniku Ben Okri proosatekstide eripära ja seda, et ta esitas neid inglise keeles, oli tolle õhtu mängumaa juba ette pisut irratsionaalne. Aastal 1991 maineka Bookeri auhinna pälvinud Ben Okrit peetakse maagiliseks realistiks, kelle stiilinäiteks võiks olla järgmine, pisut mõistatuslik konstrukt: „Alguses oli jõgi. Jõest sai tee ja tee hargnes üle terve maailma. Aga et tee oli kord olnud jõgi, siis oli ta alati näljane” (Ben Okri, „Näljutatud tee”).
Kuna oli kokku lepitud, et kirjanik loeb oma raamatutest valitud lühijuppe, siis läksid muusika serveerimisel sama teed ka helilooja ning tema muusika esitajad. See tähendab, et ühtegi Steineri lugu (v.a kaks lastelaulu) ei kantud ette „korralikult”, s.t ühes tükis algusest lõpuni, vaid pidevate katkestustega, mida täitsid Ben Okri ette loetud teksti­fragmendid.
Vähe sellest – et pilt oleks taotluslikult veelgi segasem, võis muusika ja tekstijuppide vahel kuulda ka interpreetide quasi-improvisatsioonilisi meenutusi eelmistest teostest ehk „mälupartituuri” (nagu selgitab kavaleht). Justkui puder ja kapsad, aga ilma irooniata, vaid kulinaarses tähenduses. Ja vägisi tuli meelde kunagise NSV Liidu muusikaloost tuntud kurioosne tõsiasi, et 1948. aastal avaldas stalinistlik Pravda toonaseid nn formalistlikke heliloojaid ründava juhtkirja „Segadus muusika asemel” („Сумбур вместо музыки”). Oli tollal kuidas oli, aga nüüd, 66 aastat hiljem, Hopneri majas nähtu-kuuldu oli ikka tõega sumbuurne.
Just nimelt ka nähtu, kuna iga performanceʼi puhul on visuaalne moment samuti oluline. Seekord pakkus seda visuaalset momenti kõige enam „Lasteekraani” muusikastuudio koolieelne koor, kus pisikesed kooritüdrukud ei pidanud Steineri muusikalise happening’i, kontserdi nimiloo „Elu saade” esitusel üldsegi mitte laulma, vaid esinejate vahel kilgates ringi jooksma ja pallidega mängima. Keelpillikvartett Prezioso mängis samal ajal ilmselt midagi ka päriselt, kuid võib-olla ma liialdan.
Mulle igatahes meeldib, kuidas Timo Steiner seda muusikalis-sportlikku actionʼit humoorikalt põhjendab (tekst kavalehelt): „Lapsed on muusikutele ringisibavateks nootideks …”
Lõpetuseks teen parema arusaadavuse huvides selle artikliga sama, mis Timo Steiner tegi oma lugudega: oli tollal kuidas oli … just nimelt ka nähtu … puder ja kapsad, aga ilma irooniata … Сумбур вместо Steiner …