Sa tulid

Kuldar Singi loomingu esitamine ei peaks olema ainult juubelihõnguline.

KAI KIIV

Kontsert „Kuldar Sink 75“ Eesti Kontserdi sarjas „Kumu galeriides“ 28. X Kumus. Tuuri Dede (metsosopran), Mari-Liis Vihermäe (flööt), Kirill Ogorodnikov (kitarr), Aare Tammesalu (tšello), Liis Viira (harf). Kavas Kuldar Singi „Aastaajad“ Juhan Liivi tekstile ja süit nr 1 sooloflöödile, Manuel de Falla „Seitse hispaania rahvalaulu“.

„Muusika kirjutamine on saanud loomulikuks toiminguks nagu söömine. Ja sellepärast ma ei mõtle enam, millises stiilis ma kirjutan. Sel pole üldse tähtsust.“

Nii mõtiskles 1996. aasta aprillis esimest korda ETV eetrisse jõudnud saates „Mees, kes teadis saladust“ oma põlvkonna üheks eredamaks ja eripärasemaks heliloojaks peetud Kuldar Sink, kes oleks 14. IX saanud 75aastaseks. Tallinna muusikakooli teooria- ja flöödierialal lõpetanud ning hiljem küll Leningradi konservatooriumi kaugõppes kompositsiooni õppinud Sink pidas end oma sõnutsi pigem isikliku kogemuse kaudu iseõppijaks – ja mitte ainult heliloomingus.* Ehkki kindlasti mitte lihtne isiksus, oli Sink väga avara pilguga ja paljulugenud inimene, kes oli omal käel õppinud nii kunstiajalugu kui ka võõrkeeli. Seetõttu julgen arvata, et tema mälestusele pühendatud kontserdi alustamine hoopis Manuel de Falla 1914. aastal valminud laulutsükliga „Seitse hispaania rahvalaulu“ („Siete canciones populares españolas“), poleks teda pahandanud.

Olgu kuidas on, see laulutsükkel on üle aegade üks populaarsemaid hispaania laulude kogumikke ning helilooja on selle pühendanud vene-poola päritolu pianistile Ida Godebskile, kelle salongiuksed Pariisis olid kunstnikele ja heliloojatele alati külalislahkelt valla. Tsükkel kanti esimest korda ette 8. II 1915 rahvusliku muusikaühingu (Sociedad Nacional de Música) avakontserdil Madridis, kuhu helilooja oli Pariisist naasnud pärast Teise maailmasõja puhkemist. Laulud on pärit Hispaania eri regioonidest, nende iseloomulikke jooni on helilooja püüdnud säilitada ning kui esimene laul välja arvata, on kõik tekstid rahvaluuleainelised. Ka ei saa kuidagi mainimata jätta, et „Seitse hispaania rahvalaulu“ on muusikaajaloos küllap üks arranžeeritumaid teoseid: sellest on seaded nii sooloklaverile, sopranile ja kitarrile, tšellole ja klaverile kui ka koguni kaks erinevat orkestriversiooni, mis on võib-olla populaarsemadki kui häälele ja klaverile kirjutatud originaal. Ka 28. X kontserdil kõlas originaali asemel seade metsosopranile ja kitarrile ning seitsmest laulust oli esitusele valitud neli: „El paño moruno“, „Jota“, „Nana“ ja „Polo“.

Lauludele annab sisu peaasjalikult armastus ja kõik see, mis selle kauni tundega kaasas käib, ehkki tekstid ei pruugi olla sugugi nõnda üheplaanilised, kui esmapilgul näib. Kui „Mauri rätik“ („El paño moruno“) räägib sellest, kuidas poes on kallile kangale tulnud plekk ja seda tuleb nüüd müüa odavamalt (loe: alla oma hinna), siis läheb mõte paratamatult sellele, et kangas ja raha on siin pigem millegi metafoorid. Õigemini, kellegi.

Tuuri Dede ja Kirill Ogorodnikovi esituses mõjusid de Falla soojad laulud kontserdi alustuseks küll kui põgus sõõm päikest põhjamaises kaamoses. Nii juba eespool kirjeldatud „El paño moruno“ kui ka mõlemad tantsud, Aragoonia „Jota“ ja Andaluusia „Polo“, olid esitatud lõunamaise kirega, ent samal ajal tehniliselt meisterlikult. Ometigi kujunes kõige meelejäävamaks maailma üheks kauneimaks hällilauluks tituleeritud „Nana“, mis teistele lauludele kontrastiks kõlas oma intiimses nukruses vaat et ebamaiselt.

Justkui üleminekuna ühelt laulutsüklilt teisele järgnes Singi süit nr 1 sooloflöödile, mille esitas Mari-Liis Vihermäe. See 1964. aastal kirjutatud teos kuulub aega, mil helilooja eksperimenteeris moodsate tehnikatega, kuid teoses on ometi järgitud täiesti klassikalist sonaadivormi (moderato, andante, tempo di menuetto ja vivace). Pole kahtlustki, et kolm aastat Estonia teatri orkestris ja kümme Eesti Raadio sümfooniaorkestris leiba teeninud Sink tundis selle pilli nüansse peensusteni. See teeb esitaja elu hõlpsaks, sest teos on kirjutatud pillipäraselt, kuid kahtlemata ka keeruliseks, sest nii mängutehniliste kui ka muusikaliste karakterite mitmekesisusega, mida esitaja peaks olema võimeline väljendama, ei ole helilooja kokku hoidnud. Selle ülesandega tuli nii Karlsruhes, Frankfurdis kui ka Viinis õppinud Mari-Liis Vihermäe aga kenasti toime. Ilmselt aitas kaasa tema rikkalik nüüdismuusika mängimise kogemustepagas.

Flöödisüidile järgnes õhtu kõige oodatum teos, 1990. aastal valminud laulutsükkel „Aastaajad“ Juhan Liivi tekstidele. Singi erilisest seosest looduse ja Liivi luulega on räägitud palju. Helilooja ise on laulutsükli loomisest kõnelenud nii: „Ma mõtlesin „Aastaaegade“ üle väga palju. Ma ei ütleks, et ma oleks tahtnud sellist rahvapärast lähenemist, aga hästi palju lugesin Juhan Liivi ja kujutasin ette seda aega, milles ta kirjutas. Ja siin külas ringi käies [Sink elas 1986. aastast Vastseliina lähistel Kõrve külas – K. K.] tunnetasin seda aega, mis Liivist siiani on säilinud.“ Niisiis, sõna ja ajastutunnetus olid Singile kõige olulisemad ning tingisid ehk ka väljendusvahendid ja -vormi.

Tõepoolest, see kogumik on nii mõneski mõttes ebatraditsiooniline. Lauljat ei saada mitte üks pill, vaid terve ansambel ning ka selle koosseis on küllaltki ebatavaline – flööt, kitarr, harf ja tšello. Kvartett ühe pilli asemel võimaldab loomulikult märksa avaramat ja rikkalikumat kõlavärvide kasutamist ning koosseis Mari-Liis Vihermäe, Kirill Ogorodnikov, Liis Viira ja Aare Tammesalu suutis seda oma mängus täiel määral ka edasi anda. Kui laulutsükleid peetakse harilikult pigem kammeržanri hulka kuuluvaiks, siis Singi „Aastaajad“ neis piirides küll ei püsi, vaid näitavad kohati lausa ooperlikku iseloomu. See ei ole nii ainult suurema saateansambli tõttu – tsükli esimene ja viimane laul on hoopistükkis saateta –, vaid eelkõige on ooperlik vokaalpartii, mis nõuab esitajalt traditsioonilise kammerlauluga võrreldes märgatavalt laiemat värvipaletti ning tavapäratut näitlejameisterlikkust, eriti lauludes „Sa tulid“ ja „Sügisetuul“. Selle ülesandega tuli metsosopran Tuuri Dede hiilgavalt toime. Tema hääl kõlas võrdselt mahlakais ja soojades tämbrites kõigis registreis ning ta suutis väga eredalt edasi anda tsükli kõigi üheksa laulu karakteri, vallates meisterlikult kõiki stiilielemente, mille kasutamisel ei ole helilooja teps mitte kitsi olnud. Ehkki Dede ooperirollide loetelu on veel suhteliselt lühike ja siiani on ta laulnud solistiosi pigem vokaalsuurvormides, tekkis „Aastaaegu“ kuulates vägisi mõte, et Dedet tahaks hirmsasti kuulda ja näha ooperilaval. Ja juba lähemas tulevikus, sest peale filigraanse vokaalikäsitluse on temas ka suur annus näitlejameisterlikkust, mis vokaalsuurvormide esitamisel kindlasti täiel määral avalduma ei pääse. Sellest on aga tuline kahju!

Hinge jääb kriipima kaks asja. Esiteks, Tuuri Dedet tahaksin edaspidi kuulda kindlasti veel. Võib-olla enamgi kriibib aga see, et Kuldar Singi loomingu esitamine ei peaks olema mitte ainult juubelihõnguline, vaid tema muusikat võiks mängida märksa tihemini, nähtava põhjuseta, sisemisel sunnil.

* Mees, kes teadis saladust. Kuldar Sink, rež Peeter Brambat, ETV 5. IV 1996. https://arhiiv.err.ee/vaata/mees-kes-teadis-saladust-kuldar-sink