Ta lendab siiski

LIIS KOLLE

Eesti muusika- ja teatriakadeemia sümfooniaorkester 31. VIII Berliini kontserdimaja rahvusvahelisel noorteorkestrite festivalil „Young Euro Classic 2016“. Dirigent Paul Mägi, solist Marrit Gerretz-Traksmann. Kavas Liisa Hirschi „Mechanics of Flying“ ehk „Lendamise mehaanika“ (esiettekanne), Arvo Pärdi „Lamentate“ (2002), Eduard Tubina Sümfoonia nr 2 h-moll „Legendaarne“ (1937).

Liisa Hirschi teos pälvis festivalil „Young Euro Classic“ (YEC) esitatud noorte heliloojate esiettekannete seas publikužürii tunnustuse, millega kaasneb Berliini linnavalitsuse rahastatav Euroopa heliloomingu auhind.

„Young Euro Classic“ on alates asutamisest 2000. aastal muutunud Berliini kultuurielus arvestatavaks nähtuseks ja omamoodi soojendus­esinejaks septembrikuus toimuvatele Berliini muusikapidustustele (Musikfest Berlin), mis koondavad Berliini Filharmooniasse maailma tipporkestreid. Eesti muusikatudengid on sel festivalil ennegi osalenud: Berliinis käidi juba 2002. ja 2005. aastal. Kui akadeemia rektor prof Peep Lassmann pärast tänavust kontserti ütles, et nii hästi pole seal varem esinetud, siis kahtlemata peegeldab see orkestri järjekindlalt paremaks muutunud taset. Kuid ega orkestrid ja orkestrandid festivalil omavahel võistle – ainult heliloojate uudisteosed.

Kahju, et berliinlased ise saavad noorte­orkestrite esinemisest vähe osa, kuna august on suvepuhkuste kuu. Samuti puhkavad üli- ja muud kõrgkoolid, kelle tudengitest publik võiks olla YEC põhilisi sihtgruppe. Alati leidub aga linna jäänud muusikahuvilisi ja ohtralt turiste, kel tarvitseb spontaanse muusikanaudingu saamiseks lihtsalt vaatamisväärsuste piirkonnas asuva muusikatempli laiast peatrepist üles astuda. Konzerthausi juhtkond ajab avatud maja poliitikat, millega ulatatakse potentsiaalsele kuulajale käsi, mitte ei distantseeruta temast kõrgkultuuri kõrgi kaitsjana stiilis „teksastes ja tossudes kontserdile ei tulda“. Kui inimene sisse kutsutakse ja talle seal meeldib, küll ta siis järgmisel korral juba ise vaatab, kas tahab piduliku interjööriga harmoneeruda või mitte.

Kuna kohal ei viibinud kuigi palju õhtu õhtu järel festivaliorkestreid kuulavaid muusikafriike, tekitas kontserdi algus natuke segadust. Paul Mägi hoogsal dirigeerimisel esitati väga lühike muusikapala, mis kuidagi ei meenutanud kavas esimesena välja kuulutatud Liisa Hirschi senist loomingut. Seejärel dirigent lahkus ning lavale tuli eelkõige pühapäevaõhtuse politseiseriaali uurijana tuntud Dietmar Bär (sama tuntud telenägu kui meil Üllar Saaremäe), kes oli sattunud Eesti orkestri patrooniks. Küllap peavad prominentidest heade haldjate öeldud avasõnad aitama sümfoonilist muusikat massidesse viia. Bär tegi keskmiselt vaimukat nalja, kuulutades dirigendi „ja tema bande“, solisti ning helilooja tagaotsitavateks, mainis eestlaste muusikakultuuri ja suurt muusikaarmastust ning viibis tõepoolest kohal kontserdi lõpuni. Ta on ka festivali algatanud Euroopa Noorteorkestrite Saksa Sõprade Ühingu liige. Hiljem selgus, et kuuldu oli selleaastane festivalihümn, mille oli komponeerinud Konzerthausi orkestri peadirigent maestro Iván Fischer.

Kontsert ise viis kuulajad hoopis teistesse sfääridesse. Liisa Hirschi lihtsa vormiga, kuid pingestatud kõlarikkuselt äärmiselt tihe, keelpillide lahtistel keeltel mängitavatel ülemhelidel põhinev „Lendamise mehaanika“ nõuab orkestrantidelt äärmist keskendumist, iseenda ja teiste pillide pidevat jälgimist. Helilooja sõnul selles loos muusik „rohkem kuulab kui teeb“, sest mängida justkui polegi midagi – ainult pikki noote, millest moodustub kõlaruum. Keelpillid on jagatud väikesteks rühmadeks, oma heli nende „peale ehitavad“ puhkpillid on lausa ühekaupa, ei mingit unisooni. Hirsch nimetab seda demokraatiaks, kus igaühel on sõnaõigus. Samal ajal peaks muusik ideaalis tajuma end igal hetkel terviku osana, valmis kohanema teistega, reageerima parajasti valitsevale olukorrale, mis helivõnkumiste osalise ennustamatuse tõttu on igal esituskorral uus. „Mehaanika“ puhul soovis helilooja tekitada teatud lavalise olukorra, mis esitaks nõudmisi ka muusikute füüsilisele konditsioonile. EMTA tudengid (koos väheste abijõududega) lõid tõepoolest hämmastava keskendumise õhkkonna, mis kandus vaevata üle saali. Tundus, et dirigent ja orkester olidki ettevalmistustöö pearõhu seadnud uudisteose omandamisele ja viimistlemisele ja rõõmustaval kombel tõi see ka auhinna. Kahjuks ei jätkunud keskendumismahvi piisavalt „Lamentate“ ajaks, mille geniaalse partituuri on vanameister riuklikult fragmentaarseks organiseerinud. Mitte et oleks halvasti või igavalt mängitud, aga teos on lihtsalt väga nõudlik. Õnneks suutis kogenud ja Pärdi muusikas väga kodus olev Marrit Gerretz-Traksmann tundlikult esitatud klaveripartiiga kindlalt selle elavatele määratud instrumentaalse nutulaulu selgroogu hoida.

Ega Tubina sümfooniagi ole helgete killast, tema põhivärv võiks olla tinahall nagu mäslev meri mõnel hilissügisesel päeval. Kui meie muusikakultuuris on Tubin iseenesestmõistetav postuumne grand old man, siis Saksamaal (võib-olla kogu Euroopas) võib ta ettevalmistuseta kuulajas tekitada küsimusi. XX sajandil kirjutatud XIX sajandi teos?

Miks korraga romantiline ja atonaalne? Siinse ülikooli muusikateaduse doktoriseminaril viibijad ei soostunud Tubina muusikat lihtsalt „alla neelama“, vaid nõudsid ajastu ja ühiskondliku olukorra ning laiemalt meie muusikaloo kohta selgitusi, et kuuldu konteksti paigutada. Kui mõelda, et teos on kirjutatud nn vaikiva ajastu ja läheneva sõjapaine õhkkonnas, siis kahetsusväärsed paralleelid tänapäevaga aitavad ehk Tubinat paremini mõista ka kuulajal, kelle puhul harjumuspärane traditsioon seostub Adornoga.

Eelöeldu ei tähenda mingil juhul, et Tubinat poleks pidanud mängima, otse vastupidi. (Muide, festivali kunstiline juht dr Dieter Rexroth mainis, et tal on õnnestunud juba dirigent Kent Naganos „Legendaarse“ vastu huvi äratada!) Siinse suure päevalehe muusikakriitik Matthias Nöther tõstis oma arvustuses* eestlaste kava esile kui üht julgemat kogu tänavusel YEC-l ning eelistas seda Mozartist-Beethovenist-Schubertist koosnevat standardrepertuaari esitama treenitud noorteorkestrite kontsertidele. Eesti muusikast koosneva kava üle oli tõesti hea meel, sest nagu ühe tuntud lauluvõistluse puhul (sest mis see YEC muud ongi kui Euroopa piire ületav orkestrite Eurovision), on iga kollektiiv oma riigi saadik ja tutvustaja. Kes peakski peale meie endi eesti muusikat maailma viima? Eriline tänu maestro Paul Mägile targa valiku, hea ettevalmistustöö ja suurepärase kõlakultuuri kujundamise eest ses väärikas, ent viguritega saalis. Oli kuulda, et Tubin oli varem hästi sisse mängitud. Imestama pani ainult, et sama kavaga ei antud kontserti näiteks Estonia kontserdisaalis, vaid tuldi Berliini otse proovidest pisikeses EMTA kammersaalis. Seda enam tuleb kiita noori muusikuid, kes filharmoonia järel tähtsuselt teisel Berliini laval igasuguse hinnaalanduseta tublit tööd tegid. Klass omaette oli Robert Traksmanni eleegiline, kuid täpne viiulisoolo. Punkti pani aga i-le lisapalaks mängitud Eugen Kapi „Seppade tants“ (balletist „Kalevipoeg“), mis haaras kaasa mõtlikumagi kuulaja.

Euroopa heliloomingu auhinna üleandmisel sai silmast silma näha kümneliikmelist soovijate hulgast valitud publikužüriid (viis meest ja viis naist, kellest küll vaid üks ligikaudu noorte muusikutega samast vanuseklassist, teised eakamad), kes viimasel ööl vaagis peale Liisa oma veel sellest diametraalselt erinevat Enrico Chapela teost. Žürii tööd juhtinud raadioajakirjanik Julia Kaiser resümeeris, et Liisa Hirschi puhul tõsteti esile just atmosfääri tekitamist, efektitsemise vältimist, mitte jõuga peale lendamist, orkestri ühendamist terviklikuks kõlaks. Tunnustati noortele muusikutele püstitatud ülesannet kanda tervikmõju eest individuaalset vastutust ja seda, et helilooja ei järginud kulunud moodi iroonilise võõrituse abil tõsidust vältida. „Lendamise mehaanikast“ kujunes žüriiliikmetele perpetuum mobile, lõppematu heli võrdpilt.

* Matthias Nöther, Neue Musik aus dem eigenen Heimatland, Berliner Morgenpost, 2. IX 2016: http://www.morgenpost.de/kultur/article208170347/Neue-Musik-aus-dem-eigenen-Heimatland.html