Tavateadvusest terviklikkusse

Kristjan Kõrveri kammerooper „Raud-Ants“ Tallinnas

Saale Kareda

Kammerooper „Raud-Ants“ koostöös Theatrumiga 15. ja 16. VI Tallinna Püha Katariina kirikus: ansambel Resonabilis koosseisus Iris Oja (hääl), Kristi Mühling (kannel), Tarmo Johannes (flööt) ja Aare Tammesalu (tšello), dirigent Andrus Kallastu. Helilooja ja libretist Kristjan Kõrver, lavastaja Ott Aardam, valguskunstnik Rene Liivamägi.

Äärmiselt efektne on lahingustseeni lõpphetk, kui kõuekärgatusliku trummilöögi saatel ristavad tšellopoogna ja flöödi Aare Tammesalu ja Tarmo Johannes.

Ingrid Mühling

Kristjan Kõrveri „Raud-Ants“ on paljude tähenduskihtidega lürogroteskne mõistulugu muusikas, kuhu on kontsentreeritult koondatud nii inimolemise tuum- ja valupunkte kui ka inimajaloo keerdkäike. Kõrveri kammerooperi sõnumi võib lahti mõtestada nii kristliku lunastusõpetuse kui ka transpersonaalse psühholoogia võtmes. Mulle jäi eelkõige kajama allegooria ja muusika kaudu väljendatud transformatsiooniline teekond terviklikuks saamise keerulisel-okkalisel rajal.

Kõrveri kammerooperi ettekannet Tallinnas on oodatud juba kaks aastat. „Raud-Ants“ esietendus 27. VII 2013 koostöös Mustjala muusikafestivaliga Saaremaa ooperipäevade raames rannakaitse suurtüki laskepesas Ninase poolsaarel, eelmisel suvel kõlas see Hiiumaa kammermuusikapäevadel Tahkuna tuletornis. Mõlema ettekande mõjujõudu võimendas looduslik keskkond oma ürg­elementidega: Saaremaal sõõrikujuline esituskoht keset puude müha ja ooperi lõpul süttinud jaanilõke ning Hiiumaal tuletorni ümber lõõtsunud tuulestiihia. Katariina kiriku askeetlik keskkond oli oma kuiva akustikaga seevastu teosele ja esitajatele proovikiviks, kas ooperisse kätketu tuleb sama hästi esile ka tingimustes, kus toetavaid loodusstiihiaid asendab kirikuruum. Katariina kirik toetas hästi teose sakraalset mõõdet ning teisel ettekandel pandi teos juba koos­kõlas ruumiga väga elusalt voolama. Tegemist on kompleksse, põneva helikeelega ja tuumaka lavateosega. Kristjan Kõrver pälvis kammerooperi eest 2013. aasta kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia ning 2014. aastal andis Eesti teatriliidu žürii eriauhinna omanäolise lavastusliku teostuse ja nõudliku muusikalise partituuri ettekandmise eest lavastaja Ott Aardamile, ansamblile Resonabilis ja dirigent Andrus Kallastule.

Helilooja on ühtlasi ka selgelt struktureeritud, dramaturgiliselt veenva ning hästi kõlava ja jälgitava eestikeelse libreto autor. Kõrver on lasknud end inspireerida Arnold Bittlingeri süvapsühholoogilisel käsitlusel „Kristlike pühade päritolu“, mille jaanipäevale pühendatud analüüsis seostatakse Ristija Johannest metsiku mehe arhetüübiga Raud-Hansu muinasjutus. Kompaktne, reljeefne ja värvika sõnastusega libreto on teatavasti ooperi puhul pool võitu ning on selge, et kui libreto pärineb helilooja sulest, saab helide looja teksti kujundades valida vastavalt oma ettekujutusele kas lüüriliselt, ekspressiivselt, lustakalt või ka groteskselt välja joonistuvad häälikukombinatsioonid, mis loovad sümbioosis muusikaga ilmekaid karaktereid. Eesti keel ei kõlanud „Raud-Antsus“ kordagi imelikult või kunstlikult, tekst tuli loomulikult esile ka vokaalselt keerukates kohtades, kõrva jäi väga häid leide ja humoorikaid lahendusi. Ehkki „Raud-Antsu“ helikeel on modernistlikult nurgeline, andes hästi edasi nii metsiku mehe arhetüübi kui ka transformatiivse teekonna, voolab teost kandev vokaalliin algusest lõpuni orgaaniliselt, seda kahtlemata tänu Iris Oja kompromissitult süvitsi minevale ja erakordselt väljendusjõulisele esitusele. Vokaalsolisti esitada on ooperis vaheldumisi nii jutustaja kui ka dialoogis osalevate erinevate karakterite rollid, nii et ümberkehastumine muusikasse kirjutatud dialoogides peab toimuma sekundipealt. Iris Oja kiire ümberlülitumisvõime on fenomenaalne: igale ooperitegelasele suutis ta anda selgelt eristuva karakterijoonise hääletämbrit, intonatsiooni, dünaamikat, miimikat ja žeste modelleerides. Teos on vokaalsolistile raske pähkel, Oja suutis teost kandva vokaalliini kõigi selles sisalduvate keerukuste ja väljakutsetega vormida mõlemal järjestikusel õhtul imetlusväärselt nüansirikkaks, terviklikuks ja kõrgepingega laetuks.

Põhinedes vendade Grimmide muinasjutul „Raudne Hans“, on Kõrveri kammerooperil keskaegse müsteeriumi žanritunnused. Teose põhiliini kandvasse ülinõudlikku vokaalpartiisse, mis loodud Iris Oja unikaalset annet ja vokaalset võimekust silmas pidades, on modernistlikku helikeelde rüütatuna orgaaniliselt integreeritud nii XVIII sajandi numbriooperi strukturaalset mõtlemist kui ka schönberglikku kõnelaulu ja richardstraussilikku vokaalikäsitlust, lisaks ergastab vokaalliini solisti samaaegselt esitatav loitsiv rituaalne alusfoon šamaanitrummil. Ooperit lõpetavas osas lisandub ka otsene muusikaline folkloorne element kolme jaanipäeva-ainelise rahvalaulu põhjal. „Raud-Ants“ on komponeeritud ansamblile Resonabilis, kuhu kuuluvad Iris Oja kõrval flötist Tarmo Johannes, kandlemängija Kristi Mühling ja tšellist Aare Tammesalu, kellelt kõigilt nõuab „Raud-Ants“ peale pillimängu näitlejameisterlikkust kõnetekstide, laulmise (sageli üheaegselt instrumendi valdamisega) ja lavalise liikumise osas. Muusikud täidavad niisiis lisaks tavaooperi mõistes orkestri rollile (antud juhul modernse barokktrio laadne kooslus koos löökpillidega) suure eduga ka koori rolli – ehk igalt ansambliliikmelt multitalendi panus. Ooperi muusikaline kangas on põnev, intensiivne, vaheldusrikas ja väga elus, haarates kuulaja endaga kaasa kohe esimesest hetkest. Väikese ansamblikoosseisu arsenalist mitme­kihilist maksimumi välja võluv partituur vajab ettekandeks ka dirigenti ja seda rolli on esmaesitusest peale meisterlikult täitnud Andrus Kallastu. Vastutades kammerooperi strukturaalse terviku eest dirigendina, mängis ta ka suure trummi partiid ning esitas kaasakiskuva energialaenguga oma näitlejarepliigid. Lavastaja Ott Aardam on nappide lavastuselementidega tõstnud esile rõhuasetusi, seda toetab ka Rene Liivamäe valguskujundus – kõige tugevamalt tõusis valguskujundus esile sõprade reetmise valu väljendajana. Aardamilt kõlavad sugestiivse lihtsusega kaugusest tähendussõna-laadsed repliigid justkui ajatu perspektiivi kommentaarid.

Libreto struktuuris mängib läbivalt olulist rolli kolmekordse korduse võte, mis on omane muinasjuttudele ja müütidele. Aristoteleselt („De caelo“) pärineb mõte, et kolmesus väljendab terviklikkust seetõttu, et sisaldab nii algust, keskpaika kui ka lõppu. Kristliku usu üks põhialustest on õpetus kolm­ainsusest. Kolmesus on kahtlemata üks selle reaalsuse alustaladest, võimalik, et me elamegi mitte duaalsuses, vaid triaalsuses, lihtsalt meie piiratud meeled on seni piirdunud duaalse maailma tajumisega. Kolmekordsed kordused on niisiis üks „Raud-Antsu“ strukturaalseid põhimustreid (need on leidnud koha ka lavastuses, näiteks, kui solist teeb liikumise väljendamiseks kolm ringi ümber ansambli), samuti on oluline sümbolkujund rist kui vastandite ühtsuse, sisemise lõhestatuse ületamise sümbol, kristlikust sümboolikast kõnelemata. Äärmiselt efektne on lahingu­stseeni lõpphetk, kui kõuekärgatusliku trummilöögi saatel ristavad flöödi ja tšellopoogna Tarmo Johannes ja Aare Tammesalu. Seejuures luuakse just võrdhaaradega rist, mis sümboliseerib vastandite ühtsust. Teose strukturaalne aluspõhi toetab hästi peamist kandvat ideed, milleks on transformatsiooniline teekond argiteadvuslikust pealispindsusest, ühekülgsusest ja piiratusest – seda sümboliseerivad ooperis loss, õukond, linn ja metsiku mehe kui alateadvusse surutud ja seetõttu metsikuks muutunud ürgloomuse vangistamine – vastandeid üheks tervikuks integreeriva oleku suunas. Seda sümboliseerib ooperis kuningapoja roll metsiku mehe vabastaja ja kristlikus mõttes lunastajana, tema eneseotsingu teekond, mis kulmineerub pulmas (vastandite tervikuks ühendamise sümbol) ja millele järgneb puhastava jaanitule rituaali saatel ooperit lõpetav meditatiivne kooda. Regilaulu lõpuread kahanemisest ja kasvamisest viitavad tavateadvusliku pealispindse mina kahanemisele ja tervikliku mina kasvamisele, mis on saavutatud seeläbi, et metsik mees ehk meie ürgne ja nn alateadvusse surutud pimedam pool on teadvustatud, omaks võetud, läbi valgustatud ja integreeritud (kristlikus mõttes lunastatud) terviklikku olemisse.