Ühishingamises ansambel

SAALE FISCHER

Muusikud Taavi-Mats Utt ja Reet Sukk ehk varajase muusika stuudio Cantores Vagantes on Eesti (vana)muusikamaastikku kujundanud juba ei rohkem ega vähem kui 27 aastat. Usun, et ei eksi, väites, et tegemist on rändlaulikute nime vääriliselt kui mitte kõige kauem, siis vähemalt ühe pikemalt tegutsenud vabakutselise kooslusega Eestis. Selle tuummuusikud on ka ühed esimesed ajaloolise interpretatsiooni järgijaist, kes on käinud kõrgemat pillimängu­oskust nõutamas Eestist väljaspool.

Ütlen, et Cantores Vagantese järjepidev tegevus kontserdisaalides on kujundanud meie vanamuusikamaastikku, ja mõtlen, et oma tohutu tööga väljaspool kontserdisaale on nad ju mõjutanud mitme põlvkonna muusikute esteetilisi väärtusi, arusaamist muusikast ja esituskunstist. On rõõm, et mingi osa nende filosoofilisest maailmavaatest koos Taavi-Mats Uti muheda jutuvestjaandega on nüüdseks kinni püütud ja talletatud loengutena Klassikaraadio „Kuulamiskooli“ sarjas.

Ka Cantores Vagantese viimaste aastate muusikalise tegevuse kokkuvõte sai veel vana aasta sees materiaalse kuju. Jõulu eeli ilmus ansambli kolmas album „Õhtumaade jõulumuusikat 16. sajan­dist“, mille pealkiri ütleb enamjaolt ära, millega tegu. Esindatud on prantsuse-, saksa-, hispaania- ja ingliskeelne kultuuriruum, sh pärinevad vanimad lood Madalmaade polüfooniameistritelt Antoine Busnois’lt (u 1430–1492) ja Josquin des Prez’ilt (u 1450–1521) ning uusimad juba barokkheliloojateks nimetatavatelt Orlando Gibbonsilt (1583–1625) ning Johann Heinrich Scheinilt (1586–1630). Nende vahel kõlab muusikat veel tänapäeval paremini tuntud noodimeistritelt nagu Michael Praetorius (1571–1621) ja Giovanni Pierluigi da Palestrina (1525/26–1594) või siis Thomas Popelius (1496–1573) ja Juan de Castro (u 1561–1631), kelle olemasolust polnud mul siiani aimugi.

Võimaluse viimastel aastatel sügavuti renessanssmuusikasse minna andis ansamblile stuudio omandusse jõudnud renessanssplokkflöötide komplekt, mille autoriks on keegi Euroopas nõutud pillimeister nimega … Taavi-Mats Utt. Asjaolu, et toosama pillimeister oli paar aastat varem valmistanud Schola Cantorum Basiliensisele 11 plokkflöödist koosneva komplekti, tegi siitkandi pillimeistri nime raja taga tuntuks ja avas nii mõnegi ukse, et oma tarbeks originaal-renessanssplokkflööte ning nende omaaegsete meistrite saladusi põhjalikumalt tundma õppida. Renessanssmuusikat saab mängida ka hilisemate plokkflöötide koopiatel, kuid muusikute sõnul tundus neile, et vale ajastu pillidel mängituna kaotab renessanssmuusika palju. Kas ei ütle see mõndagi ka ansambli tõekspidamiste ja esteetiliste ideaalide kohta?

Nüüd aga pillide juurest tagasi jõuluplaadi juurde, mida „kokkuvõtteks“ nimetades pean tunnistama, et see kokkuvõte on mingis mõttes hoopis äraspidine. Nimelt on uuele plaadile talletatud need palad, mis ansambli liikmete sõnul ühiselt läbi töötatud lõppematust renessanssmuusika noodivirnast ikka alati vasakule ära rändasid – kuidas sa ikka südasuvel jõululugusid mängid! Neist n-ö ülejääkidest saigi kokku too kava, mis kõlas uue aasta hakul Kadrioru lossis ning üllatab tänapäeva inimest oma täieliku ebakommertslikkusega: kes enam kolmekuningapäeva ja advendi vahepeal jõuluplaati ostaks? Aga ehk kõneleb seegi asjaolu millestki cantoresvagantelikule olemisviisile väga tüüpilisest, mis on pigem ebatavaline tänases maailmas, kus peetakse konkursse kõige ägedama reklaami leidmiseks. Võin teid ka rahustada: peale Praetoriuse „Üks roosike on tõusnud“ („Es ist ein Ros entsprungen“) ei tea te tõenäoliselt ühtegi plaadile jõudnud laulu, mistõttu sobib kogumik kuulata ka Eestimaa suves.

Arvan, et oma kõige esimese ja põhjapaneva arusaama kammermuusika esitamisest olen saanud just Uti käest. Tema ansamblitundidesse Cantores Vagantese toonasesse ruumikasse stuudiosse Mustpeade maja keldris komandeeriti mind siis, kui erialaõpetaja Reinut Tepp järjekordselt mööda maamuna tuuritas. Ühes tunnis pani ta saba ja sarvedeta esituse paika lihtsa trikiga, käskides noortel muusikutel alustada lugu üheskoos kinnisilmi. Itsitasime, mis me itsitasime, tükk aega läks kinnisilmi istudes, kuni keegi julge sisse hingas ning … meie suureks ehmatuseks ja üllatuseks läkski lugu täiesti ühes hingamises käima. Selgus, et kammermuusika ei ole see, kui muusikud ühel ajal sama lugu mängivad, vaid ühises hingamises esitatud muusika. Viimane on luksus, nauding ja väärtus, mida nüüdses projektide maailmas tuleb mõnikord tikutulega taga otsida. Cantores Vagantesel on see olemas!

Nüüd polegi ma kirjutanud midagi kontserdi kohta. Ilus oli! Polegi midagi muud öelda.