Uiguuri sõnumitoojad „Oriendil”

Peeter Vähi

Iga kahe aasta järel seisame „Oriendi” programmi kokku pannes ikka ja jälle dilemma ees: milliseid esinejaid kutsuda, keda tutvustada Eesti publikule. Ehk tuleks leida veel kõrgema tasemega või kuulsamaid Aasia artiste? Vaevalt on see võimalik, kui „Oriendil” on juba üles astunud elav legend Ravi Shankar, armeenlaste „jumal” Dživan Gasparjan, Jaapani hiigeltrummide ansambel Kodō, Tiibeti buda munkade  ülemhelikoor tantristlikust Gyuto kloostrist, mugaamikorüfee Alim Kasimov, Türgi staar Burhan Öçal. Tunnistagem, mõnikord sünnivad festivalikavad loomevalus arvuti ja raamatuvirna taga. Sel korral läks teisiti ...  

    Siiditee 

2007. aastal püüdsime taasavastada Siiditeed ja sellega piirnevaid iidseid eksootilisi kultuure, kulgedes radadel, mida mööda on astunud legendaarsed valitsejad ja ilmarändurid nagu Aleksander Suur, Tšingis-khaan, Marco Polo, Nikolai Roerich. Meie teele jäid Hiina, Pakistan, India, Afganistan, Iraan, Türgi ja Süüria, lisaks veel piirkonnad, mis pole iseseisvad riigid, kuid mille elanikkond on selgelt identifitseeritav etnilise kuuluvuse ja kultuuri tõttu:  Uiguuria, Kashmir, Hunza, Pandžab, Kurdistan. Mõte Siiditeest, selle pikkusest ja püsivusest kutsub esile aukartuse. Õigupoolest pole Hiinat Vahemere maadega ühendav trajektoor kunagi kujutanud endast ühte konkreetset teed tavapärases füüsilises tähenduses. Pigem on tegemist mõistega, mis tähistas kauba- ja rännuteede võrgustikku, mille arvukad harud kulgesid mööda Lähis-Ida, Kesk- ja Sise-Aasia kõrbe- ja mägipiirkondi.  Siiditeega seotud kaubanduse puhul väärib tähelepanu üks mõnevõrra ebaloomulik joon. Enamasti eeldab kaubavahetus ju kaupade vahetamist, Siiditeel oli aga üsnagi valdav Euroopa-suunaline kaubavoog. Lähis-Ida, Rooma impeerium ja Euroopa vajasid siidi, portselani, vääriskive, teed, vürtse. Kuid mida oli läänel vastu pakkuda? Polnud ju Rooma ja muu Euroopa käsitöö kvaliteet kuigi kõrge. Nõnda kujunes välja, et läänest rändas itta  peamiselt raha, täpsemalt kuld- ja hõbemündid. Mõnikord tasuti kauba eest ka klaasanumate või orjadega, eriti hinnas olid kreeka ja slaavi päritolu noored nägusad naised. Selle artikli kontekstis on sobiv kõnelda veel teatud liiki „kaubaartiklitest”, mis liikusid Siiditeed mööda: need olid kultuur ja muusika. Nautinud Siiditeel paljude muusikute ja tantsijate esinemisi, ei suutnud me loobuda kiusatusest kutsuda nad tänavusele, 5. – 10.  maini toimuvale „Oriendile” ning panna festivalile alapealkiri „Siiditee sõnum”. 

Uiguurid

Kuigi tänavusel „Oriendil” on mitmeid põnevaid  esinejaid, keskendun siinkohal üksnes uiguuridele. Kui avada vastava märksõna kohalt entsüklopeedia, näeme, et uiguurid on üks 56st ametlikult tunnustatud rahvusest Hiina Rahvavabariigis. Neid on 8 ja 11 miljoni vahel, nad elavad peamiselt Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas, aga samuti Kasahstanis, Kõrgõzstanis, Mongoolias ja Usbekistanis. Võrreldes põhirahvuse hanidega on neid käputäis ja üks viiekümne kuuest ei kõla kuigi  suureliselt. Tegelikult on uiguurid palju suuremad, kõnelemata juba nende territooriumist. Ida-Turkestani ajalugu on olnud kirev ja sõdaderohke. Sealsete rikkuste ning ülemvõimu pärast Siiditeel on omavahel võidelnud hiinlased, tiibetlased, mongolid, hunnid ja koguni araablased. Vältimaks artikli mõõdutundetut paisumist, toon esile vaid kõige olulisemad pöördepunktid hilisajaloost. Hiina poliitika aktiveerus ses piirkonnas XVIII sajandi keskel, kui tekkis oht seoses Venemaa mõjuvõimu laienemisega itta ja lõunasse. Kuulus mandžu keiser Qianlong ühendas pärast pikka verist sõda Ida-Turkestani Hiinaga ja seda liidetud maad hakati nimetama Xinjiangiks (hiina k ’uus piiriala’). Hiljem, Hiina vabariigi (mitte rahvavabariigi!) ajal omavolitsesid Ida-Turkestanis Hiina kindralid ja kubernerid, keskvõim sinna peaaegu ei ulatunud. 1940ndatel tekkis uiguuridel jällegi omariikluse  lootus. Kasutades ära Hiina nõrgenemise sõjas Jaapaniga, kuulutasid nad 1944. aastal välja sõltumatu Ida-Turkestani vabariigi, mis sai kesta vaid mõne aasta. 1949. aastal alustas Hiina rahvavabastusarmee Xinjiangi „vabastamist” ja viis selle protsessi mõne aastaga võiduka lõpuni. Sõnal „autonoomne” on piirkonna ametlikus nimetuses üsnagi piiratud tähendus. Rahvuslike ühenduste ning islami usuühingute tegevus on Pekingi kontrolli all,  sest neis nähakse separatistlike meeleolude levitamise tööriistu. Enamik uiguuri separatiste on rahumeelsed ja mittereligioossed, aga on ka sõjakamalt meelestatud parteilaadseid moodustisi, näiteks Ida-Turkestani Islamiliikumine, mis ei välista vajadusel ka võitlust. Nõnda on Ida-Turkestan kujunenud Hiina RV üheks rahutumaks piirkonnaks, kus lõhkevad pommid, jätkuvad meeleavaldused ning kus ikka ja jälle kerkib vardasse uiguuride iseseisvust  sümboliseeriv, kuid rangelt keelatud Kokbayraqi lipp. Piirkonna haldamiseks ja rahva „rahustamiseks” peab valitsus kohal hoidma relvajõude. Lääne meediakanaliteni ja rahvusvahelise üldsuseni jõuab informatsiooni IdaTurkestanist tunduvalt vähem kui naabruses asuvast Tiibetist. Miks? Vastus on lihtne: uiguuridel pole oma dalai-laamat.   

Mugaamiansambel Sanam

Sanami sattumisel „Oriendile” on oma eellugu. Nimelt külastasime Siiditee ekspeditsiooni ajal Turfani mugaamiteatri etendust. Muusika ja tantsud olid äärmiselt atraktiivsed. Sellest inspireerituna tekkis kindel soov kutsuda kas seesama või mõni teine uiguuri mugaamiansambel „Oriendile”. Asjade käik kujunes aga komplitseerituks:  ühe ansambli sõitu ei kiitnud heaks kohaliku omavalitsuse kultuuriosakond, teise puhul tuli eitav vastus kõrgematest sfääridest, saatkonna ja kultuuriministeeriumi kaudu. Nii kutsusime festivalile Taškendis tegutseva ansambli Sanam, mille moodustas 2003. aastal tunnustatud mugaamilaulu spetsialist Tukhluk Rozi. „Oriendil” astub üles Sanami kuueliikmeline „rahvusvaheline” koosseis, kuhu kuuluvad Usbekistanis ja Kasahstanis sündinud, aga  samuti Hiina Rahvavabariigist lahkunud väljapaistvad uiguuri muusikud. Uiguuria eri piirkondades on levinud neli mugaami tüüpi: Turfan-muqam, Hami-muqam Daolang-muqam ja nn 12-muqam. Tuntuim on viimane, mis ongi Sanami repertuaaris kesksel kohal. Termin muqam võib viia lugeja segadusse, sest erinevalt Lähis-Ida maadest ei tähenda mugaam või muqam uiguuri muusikas üksnes improvisatsiooni aluseks olevat helirida või meloodiamudelit, vaid eelkõige ulatuslikku süidilaadset kompositsiooni, mis sisaldab laule, poeesiat, tantse ja instrumentaalseid vahemänge – kokku 360 meloodiat, mille ettekandmiseks kuluks vähemalt terve ööpäev. Hajutamaks potentsiaalse festivalikülastaja hirmu 24tunnise kontserdi ees, pean tunnistama pattu, et palusin ansamblit esitada ulatuslikust tsüklist vaid fragmente ning mahutada esinemine meile harjumuspärasesse  metraaži. Sanam astub üles 9. mail kell 19 Estonia kontserdisaalis ja 10. mail kell 11 Origo väljakul Riias.