Unustatut taasavastamas

Pille Kangur

„Kammermuusika linna. Tallinn”: klaveritrio Olga Voronova (viiul), Leho Karin (tšello), Diana Liiv (klaver) 3. IV Tallinna keskraamatukogu suures saalis. Kontserdi eesti kammermuusikaga korraldas Muusikasõprade Selts koostöös Tallinna keskraamatukoguga. Kuna sarja toetab kultuurkapital, anti kontsert kuulajatele tasuta. Kolmandat aastat tegutsev klaveritrio koosseisus Olga Voronova – Leho Karin – Diana Liiv tõi seekord ettekandele harva kõlavaid teoseid. Neist üht, Artur Uritamme (1901–1982) klaveriduot „Nõukoguliku inimese kolm eri palet” (1947/48) mängiti Tallinnas esmakordselt, maailmaesiettekanne oli aga paar nädalat tagasi Pärnus sarjas „Abonement 007” sama kavaga kontserdil, kus esitati veel Alo Mattiiseni (1961–1996) Sonaat tšellole ja klaverile (1987) ning Malera Kasuku Trio (1977). Jaapanipärase heliloojanime MaLeRa KaSuKu taga peitub tegelikult kolm omaaegset kursusevenda, huumorilembesed noored heliloojad Mati Kuulberg (1947–2001), Raimo Kangro (1949–2001) ja Lepo Sumera (1950–2000). Trio idee pärineb Toomas Velmetilt ja nõnda valmis teos, kus iga helilooja kirjutas ühe pilli partii: Kangro klaveri-, Kuulberg viiuli- ja Sumera tšellopartii. Selletõttu oli teose alguses põnev kuulata ja jälgida partiide helikeelt ning peagi võis imetlusega tõdeda, et kolme autori ühisloomes eriline sünergia valitseb. Teos on temperamentne, elurõõmus ja humoorikas (eriti III osa Presto) ning II osa Andante ei ole kuigivõrd kontrastne. Samasugust vahetut sidet ja energiat kandus publikuni ka interpreetidelt.

Samas vaimus kõlas ka Alo Mattiiseni Sonaat tšellole ja klaverile. Teadaolevalt on see üks väheseid teoseid, millega helilooja ise olevat tõsiselt rahule jäänud. Teos on mitmepalgeline: optimistlik rütmikus, kõlavärvid ja meeleolud ning kohati grotesksedki intonatsoonid on põimitud kauni lüürilise klaveriteemaga. Diana Liivi ja Leho Karini esituses mõjus sonaat värske ja narratiivsena, kindlasti sooviksin seda sonaati kontsertidel sagedamini kuulda.

Kontserdi lõpetas Artur Uritamme Klaveritrio. Pärnus tegutsenud helilooja sattus nõukogude võimuga vastuollu ning ilmselt sellepärast jäid paljud tema teosed pikaks ajaks esiettekannet ootama. Tänapäeval on suur osa tema muusikast siiski taasavastatud ja ette kantud. Uritamme loomingus põimuvad peened kõlavärviotsingud rahvamuusikast saadud impulssidega ning tõsine tundelisus irooniaga. Nii on see ka ilmeka pealkirjaga klaveritrios „Nõukoguliku inimese kolm palet”, mis on kaugel nõukogude aja ülistamisest. Eelnenud teostega võrreldes kõlas Uritamme trio samavõrd modernsena eeskätt just energiliste ja impulsiivsete rütmide osas. Sellegi trio osade vahel ei olnud tempode ja muusikaliste meeleolude vastandusi, kuigi osade pealkirjad on „Elurõõm”, „Ohvrimeel” ja „Sangarlus”. Tervik mõjus ehk pisut liialdatult jõulise ja impulsiivsena, ilmselt selles peituski grotesksuse võti. Leidsin end mõtlemast, kas teos võiks samamoodi mõjuda ka selle sisu teadmata. Loodan Uritamme teoseid edaspidi rohkem kuulda, et paremini mõista helilooja mõtte- ja helimaailma. Selliseid võimalusi ka tuleb, näiteks seisab interpreetidel ees kontserdil esitatud teoste salvestus Klassikaraadios.