„Valgete laikude” täitmisest

Pille Kangur

Läinud aasta kontserdielu üheks tähelepanuväärsemaks sündmuseks võib pidada Muusikasõprade Seltsi algatatud nelja kontserdiga sarja „Heli ja keel”, mille idee on esitleda ühe perekonna heli- ja sõnakunstnike loomingu kaudu eesti kultuuriruumi uusi, seni teadmata või varjul olnud tahke. Lisaks põnevale ja värskele kontserdisarja ideele väärib esiletõstmist seltsi panus eesti muusikaloo „valgete laikude” täitmisel, miska on avatud kuulajaile nii mõnegi eesti helilooja teenimatult vähe tuntud loomingupärandit ja esteetikat. See leidis taas kinnitust sarja novembrikuisel avakontserdil, kui esitleti isa ja tütre – helilooja Hillar Kareva ja poetess Doris Kareva loomingut. Tallinnas sündinud Hillar Kareva (1931–1992) alustas muusikuteed viiuliõpingutega Herbert Laane käe all ja lõpetas Tallinna konservatooriumi 1956. aastal Eugen Kapi kompositsiooniklassis. Ta oli tuntud ka kontrabassimängijana, osales Uno Naissoo ansamblites Swing Club ja Stuudio 8. Pikka aega tegutses ta muusikateooria õppejõuna konservatooriumis. 2003. aastal algatati muusikaakadeemias rahvusvaheline Kareva-nimeline saksofoni- ja trompetimängijate võistlus.

Kareva loomingus moodustab olulise osa kammermuusika: erinevalt meie paljudest heliloojatest on tal kirjutanud rohkesti teoseid soolopillidele. Neist senini tuntumad on saksofonile ja klaverile kirjutatud teosed, mis on jäädvustatud ka Ivo Lille ja Jorma Tootsi helikandjal „Konvulsioonid”. Mängitumate teoste hulka kuulub ka „Kontsertpala” trompetile ja klaverile, millega Ivar Tillemann ja Diana Liiv kontserdi avasid. Pala kõlas justkui sissejuhatus Kareva loomingulisse helimaailma, esitledes helilooja unikaalsele loomingulisele käekirjale omaseid jooni: jõuline, kirglik-karge rütmika ja kooskõla, mis esmakuulamisel näib keeruline ja kaoslik, ent jääb meelde selgevormilisena ja põhjalikult läbimõeldu-komponeerituna. Sellist tunnetust kinnitas järgnenud Doris Kareva lühiessee „Harmoonia tund”, mis avas osalt realistlike meenutuste, osalt  poeetilis-filosoofiliste arutluste abil tee heliloojast isa ruumi ja aega. Eriskummalist, ülevat aja ja ruumi avardumismeeleolu kandis eneses  ka järgmisena kõlanud „Lamento” Tillemanni tundlikus ja kaunikõlalises trompetisoolos.

Hillar Kareva kirglik huvi ja austus vana­kreeka mütoloogia vastu on kandunud ka paljudesse tema programmilistesse teostesse. Neist kaks – „Aiolose paun. Neli tuult” viiulile ja klaverile (1964) Kristina Kriidi ja Liivi esituses ning „Neli gemmi” ksülofonile, vibrafonile ja klaverile (1975) Madis Metsamardi ja Liivi esituses – kõlasid ka sel kontserdil. Antiik-Kreeka ainesest ja isa teosest „Aiolose paun …” (ja poetessi sõnul enamgi veel isa teosest „Parise kiusatus” klaverile ja altsaksofonile) oli inspireeritud Doris Kareva tsükkel  „Rändajale”, mis on kirjutatud neljale naishäälele, kes kõnelevad Odysseusega. Hillar Kareva teose osad on pealkirjastatud nelja kreeka tuulejumala järgi: Boreas, Euros, Sephiros ja Notos. Kumbki, nii sõna- kui heliteos mõjus oma sugestiivsusega ning tekitas meeldivat hämmastust leidlike ja „täpsete” väljendusvahendite poolest abstraktsete nähtuste kirjeldamisel. Oluline osa heliteose avamisel oli loomuldasa karismaatilisel viiuldajannal Kristina Kriidil. Kuulajal tekkis pisut ehk segadusse ajavgi taju heli ja sõna omavahelisest sünergiast ning aina ähmasemaks muutuvatest piiridest.

Hillar Kareva kolmeosaline Klarnetisonaat nr 2 op. 17 valmis juba 1972. aastal, kuid teadmata põhjustel pole seda varem mängitud. Tekkis seos Doris Kareva luuleridadega: „Nagu kiilaspeal, kes kogub kamme / mu majas on muusikariistu, / millel keegi ei mängi”. Klarnetisonaat Toomas Vavilovi ja Diana Liivi esituses oli narratiivne ja pildilik teos, kandes endas kohati erksavärvilisi meeleolusähvatusi,  mõjudes kohati värvika, kohati aga Eesti must-valge sügismaastikuna, olles seeläbi vihje helilooja kirglikule fotograafiahuvile. Nii nagu eelmistegi teoste puhul oli ka klarnetisonaadis huvitav jälgida teose tihedat polüfoonilist faktuuri, mis tingib interpreetide võrdse osakaalu ning nõuab ka mängijatelt head ansamblinärvi.

Kontserdi lõpetasid Metsamardi ja Liivi neli portreed neljast vääriskivist „Neli gemmi”, mille aines ja oluline sümbolarv neli pärinevad antiikajast. Sama pealkirjaga teos on kontserdipraktikas tuntud versioonina trompetile ja klaverile. Sarja kunstilise juhi Diana Liivi andmetel oli nüüd tegu teose algversiooni esiettekandega, sest originaalkoosseisus (ksülofon, vibrafon, klaver) pole seda tõenäoliselt senini avalikult ette kantud. Siinkohal leian olevat kõneka vastusena igasugustele edasistele küsimustele Doris Kareva luuleread:
„… Edasi mängivad nemad. Need, kes julgevad. / Need, kes suudavad. / Need, kes ei küsi: kas? / Kes küsivad: kuidas? / Kes võidelda julgevad, / võimatust suudlevad. / Mängu, mis mängude mäng- / ei mitte millegi muu / kui puhta muusika pärast”.
 
Kontserdisarja „Heli ja keel” järgmise kontserdi keskmes on Raimo Kangro ja Maarja Kangro looming.