Viljandi kitarrifestival nihutas silmapiiri

Eva Väljaots

Tänavu 14. – 18. oktoobrini aset leidnud iga-aastane kitarrifestival oli Viljandis juba seitsmes. Nimetus viitab küll kitarrimuusikale keskendatud üritusele, ent tegu oli mitmekülgse muusikasündmusega, mis pakkus elamuse kõigile, kes naudivad improvisatsioonilist pillimängu ja põnevaid helimaastikke. Festivali tõttu sai Viljandist neljaks päevaks maailmalinn, kus tegutseb märkimisväärne seltskond rahvusvahelise tuntusega muusikuid. On ilmnenud, et Viljandi pole ainult folgilinn, vaid ka džässmuusika ning üleüldse muusikalinn, kuhu koondutakse selleks, et mängida ja kuulata. Koos musitseerimas saab siin näha nii maailmanimesid kui k30a kodumaiseid virtuoose, tudengeid ja asjaarmastajaidki.

Festivali üks eesmärke oli improvisatsioonilise ja stiiliülese kitarrimängu edendamine. Ühelt poolt leidus nii mõndagi just puhta kitarrimuusika otsijatele. Akustilises kitarrimaailmas mängles soolokavaga esinenud Kristo Käo ning Viljandi oma virtuoosidest koosnev Viljandi Guitar Trio, kes esitas oma teise, peagi ilmuva stuudioalbumi kava. Trio esitles ansambliliikmete endi uusloomingut ning nende kvinthäälestuses pillide kõla avas kuulajale hoopis uudse ja särava helimaailma.

Kuid kitarride kõrval anti sõna veel mitmele pillile ja nende kooslustele. Tänavu pöörati erilist tähelepanu bass­kitarrile. Duos kitarriga kõlas see ühe omapärasema soome kitarrimängija Jarmo Saari ja ühe hinnatuma eesti bassimängija Raul Vaigla esituses. Mitme bass­kitarri kokkukõla tipphetkeks kujunes aga eesti ansambli Aces of Basses etteaste: kodumaised bassivirtuoosid tutvustasid kuulajale võimsakõlaliselt selles uudses koosluses Raul Vaigla loomingut ning esitasid ka roki- ja džässiklassika palu. Basskitarri kõrval oli silmapaistval kohal kitarrimuusika rütmiline pool ning ka ansamblikoosseisudes oli trummidele antud võimalus avardada kuulaja elamust. Nii juhtus see Erko Niidu ja Tõnu Tubli duos, kus võluv koosmäng tõi publikuni uudse helikeele. Samuti kõnelesid kitarrihelid ansamblites, kus võis basskitarrile ja trummidele lisaks kuulda ka kontrabassi ja klahvpille. Rootsist pärit Håkan Goohde trio viis kuulaja nii improvisatsiooniliste helide kui ka džässiliku muusika radadele. Samamoodi segunesid stiilid Paul Daniel Bandi etteaste puhul, kui esitati Paul Danieli loomingut äsja ilmunud esimeselt sooloplaadilt „Kreeka tuli”. Nauditavat kokkumängu pakkusid ka Mart Soo ja Kulgejad, kes esitasid muusikat Mart Soo tänavu ilmunud sooloplaadilt „Kulg”. Ka festivali lõpukontserdi andnud Jonathan Kreisberg Quartet USAst pakkus publikule meisterliku kokkumängu kastmes säravaimaid džässipärleid.

Uudse värvi lisas kitarrimuusika pildile ka kandlemängija Olga Šiškina. Oma innovaatilise mängustiiliga tutvustas ta elektrikandle helirohkeid võimalusi ning ületas sellega ka kandlemuusika harjumuspärased piirjooned. Elektroonilisi helisid võib pidada tänavuse festivali üheks oluliseks tunnusjooneks, mille abil avardati määratult soolokitarri helimaailma. Prantsusmaalt pärit eesti juurtega multiinstrumentalist Kalevi Uibo lõi efektide ja elektrikitarri abiga helipildi, mis ei mahu ühessegi žanrisse. Samamoodi toimis ka Robert Jürjendali kõlamaailm, mis, tundus, ei ületa ainult žanrilisi ja muusikalisi piire, vaid ka ruumilisi. Esitades oma viimasel ajal eesti loodusfilmidele loodud palu, viis ta kuulaja rändama mööda Eestimaa maastikke, pakkudes teekonnal kosutavat äratundmisrõõmu.

Paljuski eriilmelised mänguvõimalused ja helid koondas üheks oodatumaks esinejaks osutunud Inglismaalt pärit Jon Gomm, kes pani omapäraste mänguvõtetega üheainsa kitarri kõlama kui ansambli, kus ei puudunud trummid, basskitarr ja laulgi. Virtuoosse kitarrikäsitsuse juures on ta iseäranis hinnatud laulja-laulukirjutajana ning annab kontserte üle maailma.

Festivali teine oluline siht improvisatsioonilisuse kõrval on noorte kitarrihuviliste ja -õppijate inspireerimine. Kaaluka osa programmist moodustasid ka väliskülaliste õpitoad, kus tuntud muusikud jagasid oma mõtteid ja näpunäiteid, avardades nii siinse kitarriõpetuse võimalusi. Aga kitarritudengidki said võimaluse festivalil üles astuda nagu ka õpilastest koosnev kitarriorkester, mis tuli Robert Jürjendali juhendamisel kokku spetsiaalselt festivaliks. Tunnustusena antakse igal festivalil välja Tiit Pauluse nimeline noore kitarrimängija auhind, et üks noor silmapaistev eesti kitarrist saaks end erialaselt täiendada. Tänavu pälvis selle Madis Meister.

Kogesime taas, kuidas Viljandisse mahub niivõrd palju muusikat, et ka linn ise saab avaramaks. Ainuüksi festivali igaõhtune jämm Tegelaste Toa pubis pakkus maailmanimede, kodumaiste virtuooside ja tudengite koosmängu, muutes linna mitmete muusikaliste maailmade kohtumispaigaks. Eesti kontekstis on Viljandi kitarrifestival muusikasündmus, mis rikastas kindlasti ka kogu Eesti muusikaelu. Improvisatsioonilise muusika lummuses võis kuulaja nautida žanrilise ja muusikalise silmapiiri nihkumist üha kaugemale. Tundub, et isegi geograafilisi piire on võimalik nihutada, kui tekitada linnas kas või paariks päevaks muusikamaailma tippude suur kontsentratsioon.