Galeriikäik – Minevik, olevik ja tulevik

MARIAN KIVILA, HARRY LIIVRAND

Leonhard Lapini näitus „Tühjus ja ruum“ Kumus kuni 13. V, „Mõeldes labürindist. 50 aastat Tallinna graafikatriennaali“ Kumus kuni 26. VIII, Katja Novitskova näitus „Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud“ Kumus kuni 10. VI, „Uus vaev. Eesti noor disain 1980. aastatel“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 27. V, Ivar Kaasiku näitus „Kunst“ A-galerii Seifis kuni 30. IV, Ivar Veermäe ja Xiaopeng Zhou näitus „Soojus“ Hobusepea galeriis kuni 30. IV, EKA vabade kunstide osakonna tudengite näitus „Külaskäigud“ Draakoni galeriis kuni 5. V, Hannes Paldrocki näitus „Big Block Life“ Kalamaja paberipoes kuni 10. V ja Iris Kivisalu näitus „Porcelain China“ Stella Soomlaisi stuudios kuni 9. V.

Kui võtta ette suurem osa Tallinna näituseasutustest, tuleb tõdeda, et parimad palad leiab seekord tarbekunsti- ja disainimuuseumist (ETDM), Kumust ning A-galerii Seifist. Esimeses eksponeeritakse 1980. aastate Eesti noore disaini head ülevaadet, teises on väljas kolm väljapaistvat näitust (Leonhard Lapini „Tühjus ja ruum“, „Mõeldes labürindist. 50 aastat Tallinna graafikatriennaali“ ja Katja Novitskova „Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud“), ehtegaleriis kestab juveliir Ivar Kaasiku näitus.

ETDMi uus näitus on ülimalt vajalik sissevaade 1980ndatel põlvkondlikult esile kerkinud andekate noorte disainerite loomingusse. Üldistavalt öeldes: see põlvkond teostas Eesti tarbekunstis kiirelt postmodernistliku pöörde, sünteesides neopopi ja modernistliku pärandi iroonia ja konstruktivistliku traditsiooniga, kui võtame kasvõi Toivo Raidmetsa, Eero Jürgensoni ja Katrin Kase ikoonilised teosed. Või keskkondlikud projektid Matti Õunapuult, Taimi Soolt, Aleksander Jakovlevilt, rääkimata graafilise disaini tipptegijaist Jüri Kassist, Margus Haavamäest ja Silver Vahtrest, kelle plakatiteta oleks võimatu seda kümnendit ette kujutada. Näituse põhjendustekst meenutab natuke küll lubadust „kõike korraga ja palju“ ning pealkiri „Uus vaev“ väljapanekus kontseptuaalselt esile ei tule, aga see ei muuda positiivset üldmuljet.

Leonhard Lapin on aastakümnete jooksul loominguliselt kohtunud nii popkunstiga, konstruktivismiga, suprematismiga, abstraktse kunstiga, assamblaažiga kui ka performance’i ja arhitektuuriga.  Tühjus ja ruum ongi ehk parimad märksõnad, millega seda kirjut kooslust kuidagigi ühendada, sest tühjuse ja ruumi esteetikale ning filosoofiale tugineb suur osa tema loomingust. Arhitektoonid, linnamaastikud, aga ka tema vahest ehk tuntuim ja omapäraseim, masinate seeria, mida saadavad täiusliku kompositsiooni otsingud. Hästi koostatud valik on suurepäraselt kujundatud. Väljas on ka avastamata pärleid varasemast perioodist ja näitusele valminud neosürrealistlikke ilusaid objekte. Kuid Lapini trükiste valik oleks võinud olla ammendavam. Eesti kunsti elavate klassikute juubelipuhused personaalnäitused peaksid loomuliku osana Kumu näitustepoliitikasse kuuluma, sellega näitaks Eesti tähtsaim kunstimuuseum üles elementaarset viisakust meie kunstiajaloo vastu.

Graafikatriennaali retrospektiivnäituse näol on tegemist väga tänuväärse kunstiajaloo järeleaitamistunniga, mis koondab 50 aasta jooksul auhinnatud tööd ning esitab omamoodi ka Baltimaade moodsa graafika arenguloo 1960. aastate lõpust tänaseni. Samuti annab väljapanek õppetunni sellest, kuidas graafika tähendus on meie kunstiväljal aja jooksul tugevasti teisenenud, kuid mitte alati põhjendatud suunas.

Katja Novitskova on suutnud luua visuaalselt väga ilusa näituse, mille perfektse vormistamise eest tuleb nii kunstnikule kui ilmselt ka kuraatorile anda tugevad plusspunktid. Samas tuleb tunnistada, et Novitskova teoste sisu jääb lahjaks ja fantaasiat sci-fi žanrist inspireeritud näitus tööle ei pane. Ka ei teki ruumis kordagi võimsat emotsionaalset tunnet, mis paneks mõtlema inimkonna eksistentsi üle, mida iseenesest võiks ju näituse kontseptsiooni põhjal eeldada. Kuid igal juhul tajume Novitskova kunsti praegusaegsena.

Tallinna Kunstihoone tänavaäärsete galeriide mammutväljapaneku „Riik ei ole kunstiteos“ võiks võtta kokku ühe sõnaga, mis oli kritseldatud ka külalisraamatusse ja selleks on „igav“. Mõnes mõttes tingib haigutama ajava igavuse näituse ootuspärasus, millest kirjutas ka Mari Kartau Eesti Ekspressis („„Riik ei ole kunstiteos“ ehk agitpropmultikulti“). Püüdlikult ja piinliku õpikunäitena, kuidas poliitkorrektselt kureerida poliitilise sõnumiga nüüdiskunsti näitust, oli seal kõik olemas: pikk ja lohisev film Rootsi töötute hoolekandest, kriitika pagulasvaenuliku Euroopa pihta ning hulk sotsiaalseid konstruktsioone lahkavaid loosungeid tuubitud juba niigi vasakpoolsetest maailmavaadetest küllastunud ruumi. Puudu oli aga alternatiivsetest vaatepunktidest ning mõttejulgusest.

A-galerii Seifi näitused on reeglina professionaalselt kureeritud ja kõrgetasemelised. Ivar Kaasiku väljapanek defineerib ehet orgaanilise objektina, peaaegu elava organismina. Reljeefse värvilaigu külge on Kaasik riputanud vääriskivi, raputanud üle tolmuga ja serveerinud pleksiklaasist boksis soditud kunstipostkaardi taustal (näitusekujundus Andro Kööp). Peab olema tugev karakter, kes need ehted välja kannab, ja see on kompliment. Muide, tekib tunne, et Kaasiku ehete hübriidne iseloom paigutab nad samasse parteisse Novitskova projekti hoiatava sõnumiga, kuid eriala materjalivalikust tulenevalt on märksa veenvamad.

Kui kunstnike juhitavad alternatiivsed näitusepinnad ja ettevõtmised on viimaste aastatega vaibumas, siis on märgata uut tõusutrendi – liita poodide, kohvikute või muude äriasutuste külge ka seda täiendav galeriipind. Aastakümneid tagasi ennustas Andy Warhol, et tulevikus muutuvad muuseumid kaubamajadeks ja kaubamajad muuseumideks ning seda mõlemasuunalist tendentsi võibki juba mitmel pool tajuda.

Üheks selliseks omanäoliseks pood-galeriiks on Stella Soomlaisi stuudio Balti jaama turul, mis on oma peategevuse – nahast aksessuaaride ja kottide tootmise ja müügi – kõrval pakkunud regulaarset näitusetegevust juba ligi aasta. Praegu on galeriiseinal fotograaf Iris Kivisalu fotoseeria „Porcelain China“, kus kohtab elemente moekunstist ja ka pisut melanhoolse noodiga dokumentalistikast. Teiseks samalaadseks näitusepaigaks on Kalamaja paberipood, kus võib näha Hannes Paldrocki fotonäitust „Big Block Life“, mille fookuses on Tallinna paneelmajad. Veelgi põnevamaks teeb kogu formaadi see, et Hannes Paldrock ei pea end fotokunstnikuks, vaid lokatsioonihundiks, kes otsib võttekohti reklaamidele, filmidele ning muusikavideotele. Tore on näha uusi vaatepunkte ja põimumiskohti traditsioonilise „galeriikunstiga“.

Draakoni galerii keldris on väljas EKA vabade kunstide III kursuse tudengite joonistuste väljapanek „Külaskäigud“, juhendaja Britta Benno. Näitus on skandaalselt nõrk, demonstreerides tudengite kesiseid joonistajavõimeid ja mõjudes nagu asjaarmastajate grupinäitus.

Hobusepeas leiab Ivar Veermäe ja Xiaopeng Zhou ühisprojekti, mille keskmes on bitcoin ja põlevkivi. Näitus ise kujutab endast portsu retrolikult nõukogudeaegses võtmes teostatud joonistustest, millel figureerivad põlevkivi kaevandavad mehed. Alakorrusele on sisse seatud „kohustuslikud“ aksessuaarid: põlevkivitükid ja video põlevkivi kaevandamisest. Iseenesest on tore, kui kunstnik suudab enda ümber luua müüdi romantilisest maailmaparandajast. Tihti juhtub aga nii, et katsed analüüsida tundmatut valdkonda mõjuvad paremal juhul naivistlikult, halvemal juhul aga naeruväärselt.

Unustada ei tasuks fakti, et vanalinna esindusgaleriid – Draakoni ja Hobusepea – on kunstnike liidu galeriid, mis iseenesest peaks tähendama, et neis esinevad profid. Pikalt galeriid kureerinud Elin Kardi näitusteprogramm jätab kahjuks järjest enam soovida.