Galeriikäik – Tegelikkus ja kunst kunsti pärast

LIISI AIBEL

Liisi Eelmaa „Õrnalt õhus“ Hobusepea galeriis kuni 9. VII; Kelli Valk „Helene pärandus“ Draakoni galeriis kuni 7. VII; Erki Kasemets „Sünnipäev. 30. juuni“ Vabaduse galeriis kuni 4. VII.

Olin äsja tulnud Hiinast ning pakatasin veel sealsetest muljetest. Ilm Tallinnas oli üle pika aja kehv ja sajune ning turiste liikus vanalinnas vähe. Tundub, et oli üks neist haruldastest suvepäevadest, kui ühtegi kruiisilaeva polnud siin maabunud või olid potentsiaalsed külalised kasutanud võimalust tuule-tormi eest kajutitesse peitu jääda. Igatahes hõljus õhus sügiselõhn ja -vaim. Minu pikast lennureisist rammestunud kehas võitlesid korraga nii sügisene töömeeleolu kui suvepuhkuse-eelselt väsinud aju. Mõte jalutuskäigust galeriides tundus korraga nii maailma parim kui ka pelutavaim idee.

Jõudsin Laiale tänavale, jälgisin inimesi, keegi pakkis lahti lippe … Mõtlesin, et küllap korporandid, kes suve algust või ülikooli lõpetamist tähistavad. Peatselt liitus aga lipukandjatega mees, kelle plakatilt, mis korporatsioonisümboolika juurde ilmselgelt ei kuulu, võis lugeda „Putin is Evil“. Selge, mõtlesin, Vene suursaatkonna ees algab järjekordne meeleavaldus. Minu edasine teekond jätkus valju, perfektselt rütmistatud (ja ilmselgelt korralikult harjutatud) skandeerimise saatel, mille toon kõlakodadena kajavates galeriides eriti bassise varjundi omandas. Galerii töötajad suhtusid sellesse nii tülpinult („Alalõpmata avaldavad siin meelt!“) kui ka kerge sabinaga. Välismaailm tungis neisse vaakumisarnaselt tühjadesse kunstioaasidesse armutult sisse.

Trummina kaikuvad mehehääled üheaegselt lõhustasid ja kontsentreerisid peamiselt teatrikunstnikuna tuntud Liisi Eelmaa abstraktset poeesiat, puhast kunsti kunsti pärast. Näitusel „Õrnalt õhus“ Hobusepea galeriis uurib kunstnik abstraktse kujutise kolme nähtust: ainet, vormi ja kujutlust. Seintele, õhku rippuma ja põrandale on kunstnik helde, kuid kindla käega paigutanud värvilaike, mis on „veel ebamäärane mass, kuid kohe muundumas kujutiseks“. Sini-puna-lillades toonides maalidest ja värvilaikudest installatsioon on rahulik, aga jõuline, sisendades tüünet rahulolu puhtast vorminaudingust. Samasugune tunne oli astuda Hiinas lärmakalt Valentino, Gucci ja Tesla poodidega pikitud ostu­tänavalt templisse, kus põletati viirukeid ja sooritati mulle tundmatuid rituaale, mis oma kindlapiirilises, kuid läänlasele seletamatus rütmis kogu väsimuse peletasid ja mõtteid puhastasid.

Näitusel „Õrnalt õhus“ Hobusepea galeriis uurib Liisi Eelmaa abstraktse kujutise kolme nähtust: ainet, vormi ja kujutlust.

Liisi Eelmaa

Siinkohal, suviselt nostalgilisel lainel, ei saa ma jätta tsiteerimata üht ammust Eero Epneri artiklit, mis mulle abstraktsuse olemuse kohta ehk kõige rohkem õpetanud on: „Abstraktne kujund on asi iseeneses: see ei viita mitte millelegi, mis asub väljaspool seda. See ei sümboliseeri midagi. See ei kommenteeri ega illustreeri. See on tähelepanek enne tähelepanekut. Kindlasti on see hetkeline: see ei hargne ajas mitmes suunas laiali, sellel puudub eel- ja järellugu, me näeme ainult puhast hetke ennast ja kogu barokne jutustus selle puhta hetke ümber sunnitakse õnnestunud abstraktses kujundis vakatama. Me näeme abstraktses kujundis vaid kõige olulisemat: kas kõige olulisemat tegu või olulisimat emotsiooni. Abstraktse kujundi puhul on loobutud traditsioonilisest narratiivi ülesehitamise loogikast [—], alustatakse ja lõpetatakse kulminatsiooniga.“*

Saatkonna ees said protestihääled järjest hoogu juurde ja mina sammusin Draakoni galeriisse graafik Kelli Valgu lapsepõlve muinasjutumaailmast inspireeritud näitusele „Helene pärandus“. Nagu kirjelduski ütleb, on see näitus puhtakujuline põgenemine igapäevaprobleemide eest. Seda kummastavam oli Valgu töödesse süüvida siin-ja-praegu-probleeme sedastava ruuporikärina saatel. Tema tehniliselt suure­pärastel, raamatuillustratsioonidega sarnanevatel akvarellmaalidel seiklevad vanaema Helene loodud tähepoisid, päikese-emand, kuuisand, koduhaldjad ja päkapikud. Maalidele lisaks ilmestab galeriiseinu lapsepõlvekodust pärit memorabiiliast kokkuseatud assamblaaž, mis vaatajas endise aja sulnisust süvendab.

Muinasjutumaailma ja meeleavalduse selja taha jätnuna suundusin rahulikul sammul Vabaduse väljaku poole. Raekoja platsil tegid värsked ülikooli­lõpetajad koos perekondadega pilti, tundsin end nende keskel kohatult argiselt. Ees ootas veel üks näitus – Erki Kasemetsa „Sünnipäev. 30. juuni“ Vabaduse galeriis. Oli ootus, et ehk süstib antud näitus minussegi pisut pidulikkust. Koguja ja süstematiseerijana tuntud Kasemets on sedapuhku kokku kogunud 30. juunil sünnipäeva tähistavate või tähistanud kunstnike taiesed. Lisaks on näitusesaali jõudnud Tallinna vaimse tervise keskuses valminud paberliblikatest kardin (liblika kujund sümboliseerib korraga nii inimelu haprust kui ka sünnipäevakultuuri vankumatut struktuuri). Kõik kokku mõjus sama sümpaatselt kui Kört-Pärtli särk.

Siis aga tuletasin meelde, kuidas on asjalood Hiinas – meisterlik tehniline teostus, veatu kompositsioon, täiuslikult vormistatud ülesanne, kuid individuaalset eneseväljendust selle kõige juures ei soosita. Kunst on traditsioonide edasikandmise tööriist, mitte pidevas muutuses kommunikatsioonivahend. Kasemetsa näitusel aga lustitakse just igaühe parema äranägemise järgi – näituse pealisülesandeks ongi ju tuua kokku ühel kuupäeval sündinud inimesed ja näidata, kui eripalgelised on eluringi alguskuupäeva jagavate inimeste eneseväljendamise ja maailmaga suhtlemise vahendid.

* Eero Epner, Realistlik ja abstraktne kujund teatris. – Sirp, 13. X 2010.