Halli lahutamine

Andri Ksenofontov

Jaan Elkeni maalinäitus disaini- ja arhitektuurigaleriis 30. VI – 24. VII , Mari Roosvaldi näitus „Lagi” Vabaduse galeriis 1. – 21. VII ja Eveli Variku näitus Vabaduse galeriis kuni 11. VIII . Mis on pildi mootor? Ainus võimalik vastus: liikumatu liigutaja. Aga see ei saa seda olla, sest liikumatu liigutaja on Aristotelese jumal. Teisest küljest, kuidas ka ei vaata, pildi mootor  siiski ei liigu. Ent töid on ka muid, nt valguse lahutamine värvideks. Seda tööd teeb liikumatu prisma.    

Jaan Elkenit võib nimetada abstraktseks ekpressionistiks. Ta kannab värvi kontrollimatu paksusega, pastoosselt lõuendile. Ent samahästi võib teda nimetada ka konkreetseks ekpressionistiks, sest piltidesse kuuluvad ka vanad presendist kanderaamid, kartulikotid ja tekstid. Mõnikord on tekstid värvi sisse kraabitud, mõnikord vorstja joone kalligraafias kirjutatud. Laulusõnad, maalikunstilised lööklaused, igatahes mitte abstraktsed vormelid. Ta kirjeldab oma tööde mootorit  niimoodi: „Akordide puhtuse ja monumentaalsuse nimel ohverdan hulgaliselt pisiprahti ja mahamaalitud detaile. Klaaspärlimäng süsteemi(de) jäänustega köidab aga endiselt: sdelano v sssr, kuulujutud, writing on the wall, tume pilv, first cut is the deepest, maalikunsti käekäik globaliseerunud globaliseerumisvastaste rünnaku all, (sisekujunduslikud) pereväärtused ja reality, kratsitud faktuurid ja pastoosse valge käigud.” Ehk selle tsitaadi  võõrkeelset „pisiprahti” lahti seletades: mineviku mälestusesemed on „tehtud Nõukogude liidus”, seintel on ingliskeelsed kritseldused ja Rod Stewarti laulusõnad. Sellised tükid ja katked on justkui tardunud värvipastasse asetatud prismad, mis töö kui terviku käivitavad. Jaan Elkeni sõnul jõuab iga kunstnik lõppkokkuvõttes kaose ja korra tasakaalu otsimiseni.     

Iga kunstnik on enne näituse avamist seatud sunduse ette oma idee lõplikult vormistada ja allkirjastada, et see saaks hakata täitma esteetilise propaganda ülesannet. Lõppkokkuvõttes jääb kunstiajalugu iluajalooks. Ent enne  tasakaalu jõudmist tuleb tasakaalust väljuda, pind jalge alt kaotada. Halli sügavusse sukelduda, kuhu kadunud mustvalgest tasakaalust sünnib hall tasakaal. Kuigi Jaan Elken surub maha iga võimalikult äratuntava kujundi, on tema piltides selge ruumiline kord, autoriomane arhitektuur. Plink present ja karvane vaip otsivad „Voodoo lounge’is” piiri, kui anonüümseks saab minna, et veel isikupäraseks jääda, ja vastupidi. Sõnad so special, so different  on lõpust kustuma hakanud, nii et alles jääb ainult diff, millest different on veel aimatav. Ent pilti vaadates ei saa lahti tundest, et tegemist on vaatega ülevalt otse alla. Kas see on vaade, mida ekstaasist räästa või lae alla tõusnud hing imetlema jäi, kui tegelased on juba lahkunud ja riistad hoiule pannud? Pildi „Kirjutan seinale” vaatab otse silmapiiri suunas, sein seisab risti ees, nagu oleks ninaga vastu jooksnud. Milles seisneb sein? Peale- ja mahakritseldamistes.  Pilt „Mis on musta ja valge vahel? Halli varjundid” ei pane vaatajat kaevu ega tunnelisse, vaid laseb tal hõljuda õndsas hallis ookeanis valgel allveelaeval. Ent „Halli varjunditel” ripub silt „gray and nothing”, mis ei viita halli filosoofilisele rikkusele, vaid halli lihtlabasele tühjusele. 

Jaan Elkeni näitusele kajas vastu Mari Roosvaldi „Lagi” Vabaduse galeriis. Ka tema otsib tasakaalu pastoosse värvi kaosest, ka tema käivitab pildi konkreetse elemendiga  ehk fotoga. Need võivad kujutada arhitektuurseid motiive ning teiste kunstnike töid. Need prismad, mis tema pilte „Laes” käivitavad, on fotod lühtrikristallidest. Jaan Elkeni presendist kanderaamidele kajasid vastu ka 15. juulil Vabaduse väljakule laotatud presendist koormakatted, võib-olla laiali tõmmatud telgid, millele Toomas Altnurme oli Aasia-päraselt värvirikkaid valguskogemusi maalinud. Nagu murraksid tuhat ja üks Newtonit tuhande ja ühe prismaga päikesekiiri. Selle kiuste, et hiilgasliku klaasristi prisma murrab sealsamas värvid halliks tagasi. Ent hall ongi see, mis Jaan Elkenit inspireerib. Kuidas halba kogemust kunsti kaudu heaks moondada? Üks võimalus on läbi halli mudavildi, kus on säilinud piisavalt äratuntavat konkreetsust, mis halluse kunstiteosena käivitab.       

Eveli Variku elus on saabunud hetk oma pilk homselt päevalt eilsesse pöörata. Esivanemad kaevavad tunnelit ajalukku ning silm selle lõppu ei ulata. Tunneli lõpp järjest kustub, neelates terveid põlvkondi. Vahel kustub tunneli lõpp sellise kiirusega, et jõuab ka elavatele järele, mis sunnib oma elu pidevalt taaslooma. „Mina”: „Mina, Eveli, sündisin teise lapsena ehk siis viimasena. Mul on alati olnud ema ja isa, seega korralik perekond. Kodusid on olnud mitmeid, reisisin ringi vanematega. Ei ole abiellunud ja ei abiellu. Mul on kaks last ja pank võtab kodu ära, kui nii minema peab.” „Ema Liidia”: „Sündis viimase lapsena peres. Sõda võttis talt kodu ja isa. Reisis koos emaga. Abiellus Eloniga, kellega siiani koos elab, neil on kodu. Sünnitas kaks last.” „Vanaema ½”: „Temaga juhtus selline kummaline lugu, et  [tsaariametnikud] väljastasid talle passi uue nimega Anne ja mehe poolt sai ta nime Krasman. Nii sai Liine Tsirnaskist vene valitsuse ajal Anne Krasman, justkui uus inimene.” Jne.     

Lood on kirjutatud pliiatsiga digitrükitud ja digikustutatud perekonnafotodele. Kui lugu on lisatud pildi alla trükipaberi ribale, siis saavad pildi taustaks vanaemalt emale ja emalt kunstnikule pärandatud veimevaka liniku ristpiste kirjad. Vabaduse galeriis näeb tavatut pilti: näitusekülastajad loevad saatetekste, ninad seinas. Perekonnafotod ja perekonnalood kuuluvad kokku kui tinutatud. Õrnad pildid on häbelikud ja sugulaste juhtumised uskumatud, ühiselt püüavad nad vaatajat  oma võrku vastapandamatu uudishimuga.