Jaan Elkeni helged veed

Juta Kivimäe

Jaan Elkeni näitus „Vesi” ArtDepoos kuni 25. IX. Üle paljude aastate on Jaan Elken maalinud vaid puhast loodusstiihiat. Hiiglaslikud kompositsioonid vee seisunditest on puhtad mis tahes agressiivsetest lisanditest. Maalipindu pole kraabitud ega muul viisil vigastatud. Puuduvad Elkenile aastatega omaseks saanud grafitid, on vaid puhas jõuline pahtlimaal tundlikult  häälestatud koloriidis ja elamuslikult tajutavad pildimeeleolud. Elkenile omaselt on maalipinnad korduvalt üle maalitud, välja puhastatud ja jällegi üle maalitud, jõulised ja piisavalt mõjuvad, et suhtuda näitusesse ja selle ideesse täie tõsidusega.  

Elkeni sõnarohke ja ka sõnaosav oma loomingu ja ka ta enda korraldatud näituste kirjeldus tekitab vahel tema kui loova maalijaga vastuolu. Sõnarohkus on maalijale ka oht libiseda soovmõtlemisest tingitud äärealadele,  ent sel korral pole sõnadega liialdatud. Küllalt eaka kirjutajana mäletan üht Elkeni noorusaastate maali kaheksakümnendate algusest: tollane ainus liinilaev Helsingi ja Tallinna vahel, maalitud hüperrealistliku täpsusega, ja valge kajakas, kes lennanud justkui mingi nähtamatu klaasseina vastu, võimetu laevale järele jõudma. Elken polnud neil aastail üks neist õnnelikest reisimeestest, kes võisid sellele valgele laevale tõusta. Neli ArtDepoo näitusel  eksponeeritud tondot võivad ka viidata tema nüüdisaastate vägagi rohketele välisreisidele, ka laevakajutites, mille illuminaatoritest võib paista mere horisondiga poolitatud maastik. Mere või vee seisundid, vahutav vesi või ka must surnud vesi Elkeni näitusemaalidel võiksid olla olulised suurused psühhoanalüüsis, mis ei ole oma väärtusi kunsti analüüsimisel täielikult tänini kaotanud. Meenutan siinkohal, et vesi on inimese sügavaimas teadvusseisundis  läbinisti naiselik stiihia, Suur Ema, mille poole sirutume kriitilistel murranguaegadel.