Kevadnäitus: infantiilsuse ja seniilsuse paraad

SIRAM

Eesti kunstnike ülevaatenäitus „Kevadnäitus“ Tallinna Kunstihoones kuni 5. VII, Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 28. VI ja Tallinna Linnagaleriis kuni 21. VI. Kujundaja Kaarel Eelma.

Ilmselt tuleb leppida asjaoluga, et ülevaatenäitust on vaja. Pea paarkümmend aastat käib vaidlus, kus uuendusmeelsed väidavad, et see on aegunud ning mõttetu formaat, traditsionalistid aga rõhuvad publiku suurele huvile. Nii Tallinna Kunstihoone kui ka kunstnike liidu juhid on vahetunud, kired on lõõmanud kord tulisemalt, kord jahedamalt, näitused toimuvad aga ikka.

On katsetatud ka selle formaadi piires igasuguseid uuendusi osalisest kureerimisest kunstnike tähestikujärjekorrani, kuid mingit muutust need eksperimendid pole toonud. Las see kevadnäitus siis olla, sest ilmselgelt on mingile osale kunstnik- ja ka elanikkonnast sellist nähtust tarvis.

Ülevaade ei ole mõistagi täiuslik, sest tõsikindlad nüüdisaegsed kunstnikud sellel ei osale. Samuti on ilmselt neid, kelle tööd on nii kehvad, et nad on välja jäetud.

Üldpilt on dekoratiivne, justkui oleks tegu müüginäitusega – ja ennäe imet, Tallinna Kunstihoone ja noar.eu koostöö tõttu see nii ongi. Samuti mühiseb viimastel aastatel dekoratiivsus ka umbes poolel muuseumi- ja galeriinäitustest, seega ei saa süüdistada näituseformaati.

Eelöeldust johtuvalt mingit suuremat sisu või sõnumit ei ilmne. Enamasti tegeletakse hingeväreluste, esteetiliste küsimuste, aja- ja ruumitemaatikaga ning muu sellisega, millel puudub uudisväärtus ja ka enneolematu sügavus. Tooni annavad infantiilsus ja seniilsus, kusjuures need ei ole jaotunud vanusegrupiti, vaid lihtsalt – kellele lusikaga, kellele kulbiga.

Tõsi, mõningates töödes võib leida värskemaid mõttekilde (Toomas Kuusing, Veiko Klemmer, Kaili-Angela Konno, Piret Kullerkupp, Leo Lapin, Terje Ojaver, Sorge), kuid need on väga erinevas temaatikas, neist ei moodustu lugu ja nii sumbub kõik ühtlasse tapeedimustrisse.

Hetketi on ülevaatenäitustelt tuttav tunne, nagu oleks aeg 1980. aastatesse seisma jäänud. Ilmar Kruusamäe, Enno Ootsing, Tiiu Pallo-Vaik, Lembit Sarapuu, Evi Tihemets, Einar Vene, Mare Vint, Toomas Vint, Marje Üksine – kõik klassikud tuntud headuses nagu korralikul muuseuminäitusel. Siiski on ka üllatajaid. Näiteks Jüri Arrak on üle hulga aja saanud hakkama üldse mitte pateetilise teosega „Pugejad“, kus tegelased pead üksteisele perse pistavad – sellise irooniaga ta ju kunagi hiilgaski. Ja rõõm on üle hulga aja näha midagi Miljard Kilgilt.

Huvitaval kombel on meil tekkinud noor kaardivägi slaavi taustaga kunstnikke, kelle maalid oma läbitöötatuse ja konstrueerituse poolest võiksid vabalt kuuluda ka XX sajandi keskpaika. Maria Generalova ja Alina Orav on parimad näited.

Nostalgilist idülli rikuvad aga eesti noored, kelle tööd on sama dekoratiivsed ja tegelevad samalaadsete pisiasjadega nagu klassikudki, kuid teevad seda lohakamalt, kritseldamise ja pläkerdamise formaadis. Selle žanri ehk siis bad painting’u esindajaid tuleb nagu Vändrast saelaudu nii Tallinna kui ka Tartu koolist. Mõistagi tasub neil silm peal hoida, sest terasidki leidub.

Näiteks Liisa Jugapuu peaaegu abstraktne figuur kannab suurejoonelisust, mis sobiks mõne neljatähelise nimega muuseumi õhkkonda, kusagile Willem de Kooningi ja Hans Hartungi vahepeale. Danel Kahar on suutnud ühendada eksistentsialistliku ängi popiliku musta huumoriga. Edgar Tedresaar lisab abstraktsesse kompasse inimliku puudutuse salapäraste ruumi- ja materjalikooslustega.

Ja siis on veel rida üllatusi ning täiesti arusaamatuid asju. Aapo Pukk, kellelt ootaks midagi magusat, on teinud täiesti sümpaatse kummarduse oma vanematele. Kui tarbekunstnik hakkab uue meediaga tegelema, on tulemus enamasti õudne, kuid siin näeme erandit Sofi Aršasilt, kelle interaktiivse videoinstallatsiooni juures annab klaasobjekt tõesti lisaväärtuse ning kõik kokku mõjub põhjendatud tervikuna.

Kust ja miks aga on tulnud Lauri Koppeli „Raul Meeli tõmmis“, mis kujutab lennukeid, ning kes on Ludmilla Tovstonogova koos oma parima vene satiirilise kirjanduse laadis pseudodokumentatsiooniga, jääb mõistatuseks. Ja täiesti teise galaktikasse ükskõik millise toimiva kunstiväljaga võrreldes kuulub Aleks Kase dokumentaalne akvarell „Ekskursioon professor Rein Einastoga“. See pilt tekitab ka veidra nostalgia ning soovi kureerida ta kokku näiteks Tõnis Saadojaga.

Näituse kujundus ei anna ülevaatele lisaväärtust, pigem süvendab klišeesid. Graafika ühte ruumi, maal teise, venelased siia nurka, ühe pere liikmed teise nurka; selle kõige vahel skulptuur, mis oleks nagu ära eksinud – ei tea, ehk see on teadlik sabotaaž ülevaatenäituse formaadile, kuid oleks andnud lavastada ka nii, et üldpildis oleks tundunud teri rohkem kui sõklaid olevat.