Kunstnik ja tema kana

Peeter Allik on punnitamata rahvusvaheline mees nagu Priit Pärngi. Ta ei pea oma töödele panema ingliskeelseid pealkirju ega kasutama poppe sõnu ja kujundeid.

MART KIVASTIK

Peeter Alliku näitus „Kultiveeritud skisofreenia“ Tartu kunstimuuseumis kuni 17. IX. Kuraator Joanna Hoffmann ja graafiline kujundaja Katrin Nõu.

„Kunstnik ja tema kana“ on Peeter Alliku ühe graafilise lehe pealkiri, aga kõlbaks ka paljudele teistele. Sel pildil on täiesti omamoodi näoga mees ehk kunstnik, kellel kana on sõrmed ära täksinud. Sama pilt on mul juba pikemat aega esikus, tuppa ei söandanud panna. Alguses, kui ma selle pildi seinale panin, ei taibanud ma pealkirja lugeda. Nägin pilti, see oli huvitav, Alliku tööd ongi huvitavad, et mitte öelda verised, seal, kurat, jooksin esikusse vaatama, nad on ikka eriti verised, tollel vaesel kunstnikul pole näppe enam ollagi, kana on nad otsast otsani ära nokkinud! Vaene mees?! Aga pole kindel. Vaatasin mehe üle, ta pole sugugi õnnetu olemisega, ta püüab kana võimalikult hästi toita, vaatab teda hellalt ja murelikult, et kanal on oleks kõht hästi täis. Sõrmedest ei paista ta suurt hoolivat, kana on talle armas. Ja mees kanale ka. Kana näksib meest pühendunult, ei tee haltuurat. Tuleb välja, et neil on teineteist vaja. Lõpuks pistab kana kunstniku nahka, aga sellest pole midagi, see on kunstniku saatus. Ja siis valib kana järgmise ohvri. Jube liigutav lugu, kas pole? Just nimelt jube liigutav.

Kõik algab kunstnikust. Kui Alliku juttu uskuda, siis algab tee piltideni kunstniku kaudu. Pärast tutvumist kunstnikuga kas siis tekib või ei teki tahtmine kunstniku pilte vaadata või osta. Selles ma muidugi sada protsenti kindel ei ole. Allik kuulus Kursi koolkonda, kus peale tema olid veel näiteks Ilmar Kruusamäe, Albert Gulk ja Imat Suumann – nemad tulevad mulle esimesena meelde. Gulk on väike ja joob, mistõttu tal on õllekõht ja pesemata juuksed, kuub ei lähe tal ammu enam kõhu ümbert kinni. Ta elab kunstnike majas oma ateljees, kus tal käib külas igasugu tüüpe, üks hirmsam kui teine. Imat ei anna end tavaliselt üldse kätte, aga kui juba linna tuleb, siis on ohtlik, viimane kord jäi ta auto alla, murdis ära mingi luu, nüüd üritab püsida rohkem Ahjal, seal saab pigem karu ta kätte kui auto. Kruusamäel on pikad sorgus hõredad vuntsid. Ja kui võtta välismaalt, siis van Gogh oli ju ühe kõrvaga! Allik ise käib mingite suusamütsidega ringi ja nohiseb omaette, sellisega ei julge kuidagi juttu ajama hakata. Järsku veel hammustab. Võta üks ja viska teist, enamik neist on parajad hernehirmutised. Ja vastupidi! Kui kunstnik on viks ja viisakas, siis on pildid jälle igavad. Mis sa teed nende kenade piltidega? Müüd, muud ei midagi.

Tundub, et Alliku kunstnikuteooria ei pea alati paika, nii et ma jätaksin siiski uksed igaks juhuks lahti. Loomulikult võib kõigepealt pilgu kunstnikule heita, aga peab olema ka võimalus salaja lahkuda. Ja kui kunstniku nägemine pole nii ära ehmatanud, hakkad pilte uurima, siis vaatad ohutust kaugusest kunstnikku, neil ei ole silti küljes nagu loomaaias, et ei tohi sööta, ostad julgelt talle õlle ja võib-olla selle ebahariliku kesta all on peidus hoopis mingi isesugune loom. Kunstnikud ei ole tavaliselt lihtsalt kättesaadavad, sest kui juba on kunstnik, siis on tal kindlasti kana! Kana, kes teda sööb. Ilma kanata kunstnikku pole!

Peeter Allik. Kunstnik ja tema kana. Linoollõige, 1998.

Tartu kunstimuuseum

Kurjad, aga huvitavad lood. Alliku pildid on suured, kurjad, silmatorkavad ja kummitavad. Miskipärast olen ma alati mõelnud, et kunst võiks olla hea, õigemini ma tunnen end hea kunsti sees hästi, enamik inimesi tunneb. Kui kunst on väga kuri, siis tahaksin põgeneda. Michael Haneke on mulle tihtipeale liig. Isegi Lars von Trieri „Antikristus“ ajab kananaha ihule. Ma tean kahte soomlast, kes üritasid minna viltusesse majja Alliku näitusele, üks põgenes, teine jäi. Aastaid tagasi olid Alliku pildi väljas Tartu kirjandusmaja keldris, sinna sobisid nad nagu rusikas silmaauku. Suured värvilised kurjad pildid, nad olid seal päris kaua, sest muidu seisavad nad tal üle tee kunstimaja ateljees virnas, keegi ju neid endale koju ei taha, sest need on nii koledad, liiga suured ka.

Seal olid „Oksendav tüdruk“, „Tiiger“ ja „Kosmonaut“. Need on mul meeles. Kõik tahtsid oksendava tüdruku all istuda, sest ta oksendab ju pähe. See okse on nii paksult plätserdatud ja on kuidagi sillerdav, nagu oksendaks ta midagi moodsat. Tüdruk ise tundub loll. Naised on tal üldse väga mittearmsad, võimuahned, näiteks graafiline leht, kus naine laseb endale kopaga suhu ajada. Naisel on suu ammuli, see on selline mutt, mitte enam noor, nii nelikümmend, suu pärani ja ekskavaator kallab talle kopaga suhu. Väga naiselik! Naised võiksid selle vastu protestida, et see on liialdus, aga ega ei ole. Mõnes mõttes on see ju tõde. Või pilt, mille pealkirjaks on „NATO“, kus tüdruk meelitab ussiga kala lõksu, endal magus ilme ees. See on üks kõhedust tekitavamaid pilte. Väliselt nunnu, aga kui aru saad, milles asi, on see väga julm. Nii et õrnematel inimestel on neid pilte kõhe vaadata, ometi on need ligitõmbavad. Nagu lõksud, jääd vaatama ja aru ei saa, aga kuri imeb su endasse. Ta „lood“ on aga alati huvitavad, neid teemasid ei ole eriti palju, aga see ei loe. Läheb tükk aega, enne kui pea hakkab neid lahti muukima. Ometi on need ka naljakad.

Mida sa oskad öelda, mul on neid töid vaadates alati siiras hirm, tahaks neid näha, aga mitte liiga lähedalt. Allik on tegelikult ilma punnitamata rahvusvaheline mees nagu näiteks Priit Pärn. Ta ei pea tingimata panema oma töödele ingliskeelseid pealkirju, ei pea olema NATO, need tööd on niigi, kuidas ma ütlen, pusled, neist ei saa kohe aru. Nagu see tüdruk oma ussiga, endal tekib kala tunne, tead küll, et seal on konks sees, aga uudishimu ju tapabki. Kärbseseen on ju üks ilusamaid metsas, aga ära sa jumalapärast korja. Osa lugusid on poliitilised. See on mu arust kahe otsaga asi, Ansipi portree lihaga kaotab varsti niikuinii oma poliitilise tähenduse, jääb lihtsalt mees lihaga, peaministrid tulevad ja lähevad, kunst ja liha jääb.

Võiks arvata, et kui kunstnik on vähemasti piltides jõhker, verejanuline, groteskne, tsipa napakas, siis on ta halb inimene. Seda oleks tõesti huvitav teada, kas ta on hea või halb inimene, teise sisse ju ei näe ka. Aga kui olekski, mis tähtsust sel on, pildid on jõhkrad nii ehk naa, eranditult.

Hea teos jääb alati alles. Ma olin kindel, et kui Allikul on muuseumis näitus, siis on suuruse probleem lahendatud, aga võta näpust, ei ole. Nad ei mahu Tartu muuseumi ka. Viinistule oleks sobinud, seal on uues osas suured aknad, palju õhku ja valgust, kurioosne, et kuri kunst vajab valgust ja õhku ja merd. Või võiks osa ta töödest olla maja seintel kusagil Bronxis, kus inimesed on teistsugused, nagu koomiksite tegelased, kus on seks ja vägivald, mitte armastus ja lootus. See on kahjuks moodne maailm. Aga mis siis, ega me jaksa seda maailma parandada, on nagu on.

Nii et kuidas me siis kunstnikuga kokku saame? Ma siiski arvan, et ei ole mõtet teda ateljeedesse otsima minna, kes teab, mis seal on, igasugu paska võib olla. Kunstnik külvab iseennast oma piltidesse nagu Ostap Benderi külvaja „Kaheteistkümnes toolis“, ja iga kord, kui keegi neid vaatab, saame kunstnikuga kokku, isegi kui kunstnik on ammu surnud. Selles mõttes on kunst maagiline: kui kunstnik on teinud head tööd, siis tööd ei sure iial. Tema kana ka muidugi, nad on ju üks.