Kuraator ajaloo haardes

Kahju, et potentsiaalne intellektuaalne intriig vaibus enne, kui jõudis alata.

REET VARBLANE

Näitus „Rahvusromantiline vägi ajaloo haardes“ ERMi galeriis kuni 28. V 2017, kuraator Reet Mark, kujundajad Mari Kurismaa ja Tiit Pääsuke.

Nikolai Triik. Võitlus. 1910.

Eesti Ajaloomuuseum.

Kuraator Reet Mark on teinud suure töö: ERMi galerii avanäituse koostamisel ei ole ta piirdunud vaid muuseumide (nagu Tallinna või Tartu kunstimuuseum) või mõne suure erakogu (nagu Viinistu kunstimuuseum) töödega, vaid on otsinud huvitavat lisa ka väiksematest kogudest. Nii mõnigi eksponeeritud või siis näituse teises komplektis eksponeeritav teos on ilmselt tundmatu ka professionaalidele, kes Eesti kunsti hästi tunnevad. Ka väljapaneku rõhuasetus, nagu sellele on osutatud pealkirjas „Rahvus­romantiline vägi ajaloo haardes“, ei seisne pelgalt ühtsustunde ülesehitamises, millegi vaid Eestile ja eestlastele ainuomase esiletoomises. Kuraator on olnud samavõrd huvitatud ka sellest, kuidas nii oma kui ka võõras võim on (eestlaste) visuaalse sümboolikaga ümber käinud, selle abil manipuleerinud.

Kui see näitus oleks korraldatud ükskõik millises kunstimuuseumis, saaks ja tulekski selle käsitlus üles ehitada väljapaneku loogikale. Kunstimuuseumide programmis, ka märgiliste uute hoonete avaprogrammis, on alati koht ükskõik millise ajaloolise kunstinähtuse ülevaatamiseks ja uuesti tõlgendamiseks. Kuigi ega kunstimuuseumigi kontekstis saa kunsti vaadata vandlitornina, millel pole oma ajaga midagi tegemist. „Rahvus­romantiline vägi ajaloo haardes“ on aga Eesti Rahva Muuseumi niigi palju poleemikat tekitanud uue hoone üks avaväljapanekuid, kunstigalerii esimene näitus. Küsimus ei ole sugugi ainult uues hoones ja selle märgilises asupaigas. ERMi kui institutsiooni rollist ja tähendusest on uue hoone valmimisega saanud taas avaliku arutelu üks meelis­aineid. Pealegi ei olda ka muuseumi sees päris ühel meelel, millist eesmärki täidab rahvusmuuseum (esindusmuuseum) XXI sajandil.

Rahvusromantismi või rahvusromantilise väe, nagu seisab näituse pealkirjas, käsitlemine ühel avanäitusel paigutab muuseumi ikkagi üsna üheselt XX sajandi rahvusmuuseumi raami, seda enam et väljapanekuga pole välja jõutud tänapäeva, vaid on jäädud XX sajandi kaheksakümnendate lõppu, 1988. aasta tähisnäituse „Rahvusromantiline motiiv“ juurde.

Ants Juske tõi 1989. aastal „Rahvusromantilise motiivi“ näitusest kirjutades välja kolm olulist momenti. Rahvuslikkuse küsimus tuli meie kunstis esile alles siis, kui maalikunstis naasti rahvusliku motiivi, meie oma folkloorse ja mütoloogilise ainestiku juurde, sest maalil oli tollal kunstis vaieldamatult juhtpositsioon. Oma stiili (visuaalset keelt) aga välja ei kujunenud ja sisuline kontakt rahvusliku mütoloogiaga jäi leidmata. 1980ndate lõpu liberaliseerimine oli selgelt restaureeriva iseloomuga ja tollane rahvuslik ärkamine projitseeritud postkultuuri ja neokonservatismi taustale, mis väljendus meie olude tõttu eriti radikaalse traditsionalismina.*

Ants Juske, kes oli ka üks „Rahvusromantilise motiivi“ näituse korraldajatest, jäi väljapaneku suhtes kriitiliseks, sest esitatud materjalist ei andnud kokku panna isegi tolle aja mõttes adekvaatset tervikut. Sel Tallinna Kunstihoone näitusel oli maalikunsti kõrval väljas ka teistsugune meedium, eelkõige assamblaaž, kuid ka Jüri Okase installatsioon, mis radikaalse traditsionalismi määratluse alla küll kohe üldse ei mahu.

Kummalisel kombel on aga Reet Margi tähelepanu alt jäänud välja nii assamblaažid ja installatsioon kui ka tolleaegne rahvuslikust mütoloogiast kantud tegevuskunst, kui mõelda kas või Siim-Tanel Annuse ja Jaak Arro sümboolse kuninga naasmiste või isegi Ene-Liis Semperi või Raoul Kurvitza performance’ite peale, mida annab siduda selle temaatikaga märksa otsesemalt kui näiteks Olev Subbi sulnist suvemaastikku. Kuraator Mark on piiranud oma valiku peaaegu eranditult maalikunstiga, sekka vaid käputäis Kaljo Põllu krestomaatilist graafikat. Seda ei saa seletada mugavuse või laiskusega, sest kuraator on teinud ära suure töö vähe tuntud teoste leidmisel. Seda ei saa kuidagi seletada ka teadmatusega, sest kunstiteadlane Reet Mark tunneb Eesti kunstiajalugu läbi ja lõhki. Tundub, et kuraator Mark ei ole mitte ainult ülima empaatiaga suhtunud tollasesse märgilisse väljapanekusse, vaid ei ole kuidagi suutnud lasta lahti ka tolleaegsest arusaamast, mis maksis vähemalt veel siinmail, et maalikunst on juhtpositsioonimeedium, oma ajastu lakmuspaber.

Väljapaneku rahulik nii-öelda voolavus, ühe motiivi orgaaniline väljakasvamine teisest, kõneleb pigem aastakümnetetagusest ajast kui praegusest, rõhuasetustega, nii-öelda aktiivsest (dramaatilisest) kujundamisviisist. Kui rahvusromantism on praegu, XXI sajandi algul, mäluvälja projekti sees ette võetud, siis oleks tulnud seda ka hoopis julgemalt tõlgendada ja see teema tänapäeva välja tuua. Miks on Leonhard Lapini konstruktivistlikus „Kalevi kojutulekus“ rohkem romantikat, kui seda leiab näiteks Anu Põdra kasukates, seebist kirsasaabastes või kummaliste mügarikega pinkides? Miks peaksid Epp-Maria Kokamäe eneseküllased kuldnaised kõnelema meie identiteedist adekvaatsemalt, kui seda teevad näiteks Eva Labotkini imekaunis video „Vöö“ või koostöös Mai Söödiga valminud „Warrior: hundi teekond läbi Punamütsikese soolestiku“? Mismoodi on Johannes Võerahansu taluhoonetel rahvusromantismiga rohkem tegemist, kui võib täheldada näiteks Eve Kase mütoloogiliste linoollõigete või hoopis 1990ndate lõpu installatsioonide nagu „29 ½“ puhul? Nii võibki jääda küsima.

Kuraator Reet Mark on teinud oma valiku ning eesti maalikunsti austajad saavad korraliku nostalgialaksu kätte. Aga kas sellest piisab nüüdisaegse rahvusmuuseumi kunstigalerii (loe: kunsti kui visuaalse identiteedi ühe looja) avaväljapanekuks, on iseküsimus. Kuidagi kahju on, et potentsiaalne intellektuaalne intriig vaibus tegelikult veel enne, kui jõudis alata.

*Ants Juske, Rahvuslik motiiv Eesti kunstis. – Kunst 1989, nr 2.