Milline hääletämber valida, et jõuda kuulajani?

Kunstniku hääle laia publikuni jõudmisele aitab kaasa tema erisugune positsioon.

REET VARBLANE

„Ladyfest 2016“ Rundumi kunstiruumis Arsi maja hoovis 8. – 20. III, Fideelia-Signe Rootsi näitus „Palju õnne naistepäevaks“ Tallinna Linnagaleriis 25. II – 27. III ja Marge Monko kuraatoriprojekt „Kõik kirjad on armastuskirjad“ Tallinna Kunstihoones 23. I – 6. III.

Selles, et naistepäev ei ole kunstielus enam pelgalt pidulik vormitäide, on otsustav osa „Ladyfestil“ ning sellega või ka laiemalt feministliku mõtte ja hoiakuga seotud kunstnikel, kirjanikel, muusikutel, filmitegijatel ja aktivistidel. „Ladyfesti“ kunstiprogrammis on katsetatud mitmete formaatidega: on korraldatud videoskriininguid, kaasatud mitmeid kuraatoreid ja olnud erineva lähenemisega kuraatoriprojekte, kunstnike omaalgatuslike ruumide kõrval on esinetud kunstnike liidu galeriides, Tallinna kõrval on jõutud Tartu.

Kuidas anda pagulastele oma hääl?

Seekord on jäädud informaalsemasse ruumi, Rundumi uude koju endise Arsi maja hoovis, kuid väljapaneku formaat erineb senistest täielikult. „Ladyfesti“ korraldajate uus tiim koosneb ainult kunstnikest, võib öelda, et isegi sõpruskonnast. Korraldajaid tundes ning nende programmist kinnitust saades pole siiski vaja peljata, et „Ladyfestist“ kujuneb vaid kunstiüritus. Feministid, nagu korraldajad Minna Hint, Mari-Leen Kiipli, Pire Sova ja Killu Sukmit ennast ka ise nimetavad, ei piirdu ainult oma valdkonnaga. Kunst on ühiskonna osa ja aktiivse kunstniku (iseäranis feministliku kunstniku) kohustus on sekkuda.

„Ladyfesti“ korraldajad on möödunud novembrist peale käinud Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuses töö­tubasid tegemas, et sealsed elanikud, kellel puudub privaatne paik, oma ruum, kodu, saaksid selle leida kunstilises eneseteostuses ja -väljenduses. Selle protsessi tulemus ongi nüüd Rundumis vaadata.

Väljapaneku pressitekstis on kaks olulist momenti. Töötubades osalenuid ei ole kasutatud kunstimaterjalina ehk tegemist ei ole Hindi, Kiipli, Sova ja Sukmiti kunstiprojektiga. See, mida eksponeeritakse, ei ole professionaalne nüüdiskunstiteos. Neid aga, kelle tööd on väljas, ei ole peetud vajalikuks lähemalt tutvustada. Pressitekstist saame teada ainult eesnime ning senise kodumaa: Ahmed Egiptusest, Irina Ukrainast, Qeta Georgiast, Soni Pakistanist jne. Ei midagi nende klassikuuluvuse, haridusliku taseme, seksuaalse orientatsiooni, perekonna, huvide, endise elu vms kohta.

Kuigi näitusel osalejad on jäetud suhteliselt anonüümseteks, ei saa (või vähemalt ma ei taha) vaadata „Ladyfesti“ väljapanekut pelgalt järjekordse kunstiharidusprogrammi kokkuvõttena. Pressiteatest leiab veel ühe vihje: „Welcome me Estonia“ on platvorm, mille kaudu saab anonüümsest inimesest ja tema elust rohkem teada. See annab talle hääle.

Nii võiks seda väljapanekut käsitleda aktivismi spetsiifilise taktikana, kus kasutatakse ära kunstniku eriline positsioon ühiskonnas: ta on nagu kuninga narr, kellele oli lubatud rohkem välja öelda, kuid keda ei võetud alati tõsiselt. Luues midagi, mis sarnaneb kunstiga, antakse hääl neile, kes ei ole mitte ainult marginaliseeritud, vaid seisavad täiesti väljaspool ühiskonda.

Kui tumeollus hakkab rääkima

Kui Virginia Woolf kõneles 1920ndatel naise oma ruumist ning 1970ndatel hakkasid feministid järjest enam rääkima oma häälest ja selle vähesest kuuldavusest, siis XXI sajandi teisel aastakümnel ei ole, iseäranis transinimeste puhul, küsimus enam pelgalt hääle tugevuses ega ka sõnumis, vaid selle esitamisviisis: sõnavaras, retoorikas, keeles ning auditiivse ühendamises visuaalsega ehk esitaja omakuvandis.

2013. aastal loodud Darkmatter’ hääl on kuulda ja selle kuvand tuttav mitte ainult Ameerikas, vaid vaata et üle maailma. Nende viimased performance’i-õhtud on olnud välja müüdud ning nende populaarsusest võib rääkida nii-öelda poplauljate või filmitähtede tasemel. Aga nende nagu ka teiste transsooliste kunstnike-kirjanike-filmitegijate tähtsus ei piirdu kunstilise tegevusega, ükskõik kui täpne ja terav ei ole nende sõna, kui vaimukas nende loodud visuaalne kujund, kui intrigeeriv nende omakuvand. Nad on eelkõige aktivistid, transsooliste eestkõnelejad ja -võitlejad. Darkmatter’ motoks võib pidada lihtsat, aga mitte just iseenesestmõistetavat tõdemust, et transsoolised ei ole ühiskonna probleem, vaid kultuurilises soolisuses (gender) peituv binaarsus tekitab ühe tugevamaid ja vaata et lahendamatuid probleeme. Janani Balasubramanian ja Alok Vaid-Menon elavad ja tegutsevad New Yorgis Brooklynis. Nad on pärit Lõuna-Aasiast, täpsemalt Indiast, ning tulid New Yorki, et saada osa Ameerika unelmast. Balasubramaniani on tutvustatud küll eelkõige kirjaniku ja tegevuskunstnikuna (nende performance’ites on keskne roll sõnal, nende oma sõnal, oma häälel), Vaid-Menoni radikaalsete kvääriliikumiste organisaatorina, võrgustike loojana, valgete ülemvõimu ning imperialismi vastu võitlejana. Ragna Rök Jónsile võrguväljaandes Bluestockings (bluestockingsmag.com/2014/05/19/darkmatter) antud intervjuus on Alok Vaid-Menon rõhutanud, et igasugune binaarsus nagu privilegeeritud-allasurutud, kolonisaator-koloniseeritu, keskne-marginaalne toimib just heteropatriarhaalse süsteemi raamistikus. Ameerikas tõlgendatakse Lõuna-Aasia taustaga inimest rassismi diskursuses kui araablast ja moslemit ehk marginaalset tüüpi ning see teeb temast automaatselt vägivalla märklaua. Lõuna-Aasias on seesama inimene aga inglise keelt kõnelev haritud, kõrgklassi hindu, brahmausuline indialane ehk kuulub eliidi hulka. Paljude sotsiaalsete liikumiste komistuskiviks on saanud usk võimusüsteemi ratsionaalsesse toimimisse.

Kuna aga võimusüsteemid ei toimi ratsionaalselt, ei saa nende vastu võidelda seaduste parandamisega ja sotsiaalsüsteemide loomisega. Seetõttu ongi just kunstist saanud aktivismi keskpunkt. Kui Lõuna-Aasia kontekstis on inglise keele oskus harituse märk ja tagab seetõttu ka eliidi hulka kuulumise, siis Ameerika, aga ka sootuks avaramas transseksuaalse kultuuri (loe: aktivismi) kontekstis on inglise keelest kui sooliste tähendustega üleküllastatud keelest saanud pigem traumaatiline kogemus. „Keelekasutamise, tõlkimise kui poliitilise protsessi peale tuleb tõsiselt mõelda. Põhjus, et meie oma inimesed ei kuula meid, tuleneb paljuski tõsiasjast, et me ei kõnele nende keeles. Oma (ema)keele taas tundmaõppimine on kestev teekond ja ma pühendan sellele kogu elu. See on poliitiline töö ja ma unistan päevast, kui saan vabalt kõnelda vägivallast, traumast, kväärlusest ja kolonialismist paljudes keeltes,“ võtab ta selle teema kokku.

Naistepäev ja kapitalism

Fideelia-Signe Rootsi näitus „Palju õnne naistepäevaks“ on tema doktoritöö „Naine kui kangelane“ kolmas väljapanek ja samm teema avamisel. Kunstniku doktoritöö üks keskseid küsimusi on kangelase mõiste ning ta vaatab vaikimisi mehele osutavat kuvandit naise kaudu. Kui EKA väljapanekus käsitles ta seda mütoloogilisel tasandil üldise kujundina, siis Luunja ja Linnagalerii näitusel on ta liikunud mikrotasandile ning vaatleb kangelase mõistet, selle muutumist konkreetsete naiste, töökangelaste näitel.

Tallinna Linnagaleriis on jätkanud kunstnik Luunjas alustatud töökangelase, traktoristi, naise, ema ja abikaasa Ermine Otsmani kuvandi de- ja rekonstrueerimist. Nii Luunja kui ka Tallinna näituse puhul jõuab keskse tegelase hääl vaatajani vahendatult. Luunjas jäi see päevikuteksti, fotode ja Otsmani enda joonistustena nii-öelda passiivseks. Vaataja eest oli tehtud valik, sest eksponeeritud olid vaid mõned päevikuleheküljed, ning ta pidi vaeva nägema, et teada saada, mis sinna on kirjutatud. Heli ehk köitva visuaali kõrval teine vaatajat kaasa haarav tegur tuli vahendatult kas kunstniku peategelase päeviku või teiste töökangelaste jutustuste põhjal tehtud lavastusest või poegade mälestustest. Tallinna Linnagaleriis on kunstnik andnud Otsmani päevikutele hääle. Neid loeb ette näitleja Tiina Tauraite. See võikski jääda koolitatud häälega professionaali illustratsiooniks, kui Tiina Tauraite ei oleks 2013. aastal teinud menukat monoetendust „Tiina Tauraite traktor“ ning muutnud selle abil nõukogude ajal nii-öelda kollektiivses tavateadvuses tihtipeale naeruvääristatud sootu naistraktoristi kuvandi vaata et seksikuse sümboliks. Millekski, mis on heteropatriarhaalses ühiskonnas ka naise puhul sama ahvatlev kui modelli või filmitähe oma. Tauraite etendus ei olnud iseseisva töötava naise ajakohastatud, endale võõra rolli etendamine, osalemine nii-öelda järjekordses reklaamikampaanias, kus mehist värki müüakse mehistele meestele kauni naise kui seksisümboli abil. Tauraite on teinud läbi traktoristi koolituse ning traktor on tema töövahend, küll tema oma maamajapidamises.

Tiina Tauraite hääl toob Ermine Otsmani mõtted (või taas Fideelia-Rootsi valitud kohad) tänasesse päeva, teeb need praegusele inimesele omaseks, laseb vaatajal Ostmaniga samastuda.

Päevikukatkendid hõlmavad ligi nelja aastakümmet, kuid Tauraite hääl on ühtlaselt rahulik, isegi neutraalne. Sootust, anonüümsest naistöökangelasest on saanud päevikute kaudu murede ja rõõmudega ning peaasi, ajas muutunud isik, naine. Hääle muutumatus tühistab ajalise telje ning sulgeb neli aastakümmet installatsiooni keskpunkti, Ermine Otsmani nimelise kombaini terapunkrisse kui omamoodi ajamasinasse, millega ei saa ajas reisida, sinna isegi ei talletu ajas kogetu, vaid see haarab kogetu endasse ja kaob kui musta auku.

Tagumises ruumis on Roots esitanud oma lavastuslikud kommentaarid. Mõnes mõttes võtab ta nendega vastutuse enda kanda, kui mängib terapunkri taustal läbi rollid, mis ta on Otsmanile omistanud.

Armastuskiri kui oma hääl

Marge Monko 2011. aastal loodud plakatižanris teost „Ma ei söö lilli“ võib vaieldamatult pidada üheks paremaks töötava naise kujundiks, kuid mitte ainult: see ei ole hermeetiline, heroiseeritud naistöökangelane – naiskosmonaut, -traktorist, -kombainer, selles kujundis peitub igasuguse patriarhaalse ühiskonna variserlik suhtumine iseseisvasse naisesse.

Äsja lõppes Tallinna Kunstihoones Marge Monko kureeritud projekt „Kõik kirjad on armastuskirjad“ ehk tema kui kuraatori (lavastaja) mõtisklus armastuse kui sellise võimalikkuse üle tarbijalikus hiliskapitalismis. Oma teoreetilise toese oli ta üles ehitanud Roland Barthes’i „Armastaja diskursuse“, Chris Krausi raamatu „Ma armastan Dicki“, sotsioloog Eva Illouzi ja Alain Badiou seisukohtadele ehk skaalale, et „armastaja diskursus seisneb tänapäeval äärmuslikus üksinduses“ ja et „armastus on eksistentsiaalne projekt näha maailma teistsugusest vaatepunktist“. Seetõttu on ka igasugune „armastuse äratõukamine“ uus võimalus eneseleidmiseks ehk sublimatsiooniks.

Kuraatorina on ka Monko kontrollija positsioonis, kuid nii tema valitud kunstiteosed kui ka nende esitusviis kõnelevad pigem flanööri mõtisklusest, vaatepunktide väljakäimisest. Seda enam, et nii mitmetes teostes kostunud hääl ei ole kunstniku enda manifestatsioon, vaid vahendab kedagi, kes ei saa ise rääkida, nagu see on Hamza Halloubi Iraani filminäitleja Golshifteh Farani ehk islami naise lugu vahendavas videos „Ilmumine“ (2014). See võib olla ka esimest korda välja öeldud kunagi ammu, aga on praegugi päevakajaline, näiteks Gerard Byrne’i foto- ja videoinstallatsioon „Uued seksuaalsed eluviisid“ (2003). Või on kunstnikud kasutanud krüptilist vormi, metafoori, et tuua ebamugav sõnum vaatajani esteetilises pakendis.

Kui astusin eelmisel laupäeval Tallinna Kunstihoonesse, et vaadata näitus veel kord üle, sattusin kuulma kahte häält. Kõigepealt võttis mind vastu Egon van Herreweghe performance’it saatnud hääl, kui ta rebis seinalt maha „Süüta laste tapmise“ installatsiooni üleelusuuruse maali osa ehk viis läbi sümboolset potentsiaalselt teistsuguste hukkamise tühistamisrituaali. Ning siis Minna Hindi elava performance’i „Kingitus armastatule“ klaverimäng ehk argielu sublimatsioon unistusse armastuse abil. Mida lähemale jõudsin armastuse romantilisele režiimile (väljend on laenatud Epp Annuselt), seda vaiksemaks jäi Teise päästmisaktsiooni hääl. Aga ma teadsin, et see ei ole kuhugi kadunud. Janani Balasubramanian määratles hiljaaegu Laura Flandersi online-intervjuus armastust pidevalt jätkuva vestlusena ehk siis sõna saamise ja andmisena. Usun, et Egon van Herreweghe aktsiooni saab ka sellena vaadata.