Mõtteviis ja elutunne

Oskar Looritsa visandeid eestlaste iseloomust ja rahvuslikust ülesandest

LIISI VESKI

„Igal rahval on oma hingeelu põhihelid, oma erinev mõtteviis ja erinev arenguaste.“¹ Selles tsitaadis peegeldub folklorist Oskar Looritsa (1900–1961) rahvusideede tuum. Loorits pühendus kogu oma tegevusaja vältel eestlaste vaimse omapära ja selle arenguloo uurimisele. Keskendun tema rahvusideestikule 1930. aastatel, mil ta avaldas hulgaliselt tekste nii teadlase kui ka aktiivse ühiskondliku mõtlejana, kujundades nende kaudu eesti rahvusluse mõttemaailma. Annan ülevaate tema eestlasekäsitluse põhijoontest ja arutlen nende ideede Eesti (ja laiemalt Euroopa) tausta üle. Kas tal oli mõttekaaslasi, kellele ta vastandus? Millise ülesande andis ta eestlastele 1930. aastatel?

Eriline pale erilises ajaloos. Looritsa rahvusvaimu mõistes saab eristada kaht tasandit. Ühelt poolt kujutab ta rahvusvaimu vanemat osa, mis moodustab justkui rahva sügavama olemuse või tuuma. Ta nimetab seda vanemateks „lademeteks“ või „substantsiaalseteks omadusteks“ – need on muutumatud omadused ja väärtused, mis on rahva püsimajäämise aluseks. Sellele lisandub muutuvam ja pinnapealsem osa: hilisemad laenud ja mõjutused.

Loorits konstrueerib eestlaste vaimse kujunemisloo, milles peegeldub rahvusromantiline valguse-pimeduse-koiduaja skeem. Eestlaste esiaega kujutab ta sellele narratiivile tüüpiliselt kuldajana, millesse paigutab rahva tuum­omaduste kujunemise. Need omadused on demokraatlikkus, sallivus (ela ise ja lase teistel elada), leplikkus, rahumeelsus, püsivus, kollektiivsus, passiivsus ja staatilisus (positiivse varjundiga). Näiteks populaarteaduslikus ülevaates „Eesti rahvausundi maailmavaade“ (1932) kirjeldab ta eestlasi nõnda: „Kindel ja visa, kuid leplik ja pariteedi printsiibil baseeruv, nagu on olnud meie muistne eesti hingede usund, samasugune on olnud ka meie oma elu siin. Ürgdemokraatlik samaväärsus ja üheõiguslus, see on eesti usundilise ja ühiskondliku mentaliteedi kandvaim idee. [—] Nagu puudub meie hingedel ja vaimudel agressiivne maailma vallutamise kirg – niisama ka nende elavail prototüüpidel.“²

Loorits seob lahutamatult eestlaste iseloomu ja saatuse. Nii väidab ta, et eestlaste ristimise, allutamise ja pärisorjastamiseni viis nende rahumeelne iseloom. Selle kõrval kujutab ta omakorda 700 aasta mõju eestlaste vaimumaailmale: pikaaegne surutis tõi sellesse varasemast erinevaid, negatiivseid omadusi, kuid neist on võimalik vabaneda. Selliste omadustena mainib ta näiteks jonni, kadedust, kiusu ja individualistlikkust.

Näiteks on ta 1935. aastal kirjutanud: „Kuulus eesti jonn, kadedus ja kius pole meil sugugi igivana iseloomujoon, vaid alles orjaajal haiglaselt meeli nakatanud. Või mis on õige meie kadedus ja kius kas või näit. lätlaste kõrval!“³

Looritsa eestlasekujutus on loodud vastandina kellelegi võõrale. Võõrast nimetab ta tihti aarialaseks, kitsamalt kõneleb ta indogermaanlasest või germaanlasest. Vahel viitab ta ka teistele rahvastele ja rahvarühmadele, näiteks slaavlastele ja juutidele. Neile omistab ta eestlastele vastanduvaid jooni, eriti agressiivsust, individualismi, ekspansionismi ja dünaamilisust. Loorits loob pildi kahest iidvanast lõhestunud „kultuuriilmast“, „mõtteviisist ja elutundest“ – idast ja läänest või ida ja lääne päritolu rahvastest. Neile iseloomuliku võtab ta kokku staatilisuse-dünaamilisuse vastandpaari abil. Lääne päritolu rahvaste sekka määrabki ta need, keda iseloomu poolest eestlastele vastandab. Ida rahvaste seas nimetab ta peale soomeugrilaste ka nt hiinlasi ja kelte, mis näitab, et geograafiline kuuluvus ei olnud selles määratluses esmane.

1930. aastate jooksul Looritsa arusaam eestlaste positsioonist ida ja lääne suhtes veidi teiseneb. Kui „Eesti rahva­usundi maailmavaates“ (1932) kirjeldab ta läänt ja ida kui täiesti eraldiseisvaid kultuuriilmu, milles eestlased paiknevad kindlalt idas, siis edaspidi märgib ta ida kõrval ka lääne mõjusid eestlaste vaimuilma kujunemisele.

Nii kirjutab ta 1938. aastal: „Nagu idamaine päritolu, sama tähtis ja määrav meie olemuselle on teine suur kultuurilooline tõsiasi, et meie oleme läbi aastatuhandete püsind ikka Ida ja Lääne piiri­valvuritena ja oleme seetõttu endasse võind immutada mõlemast maailmast parimat, mis meile on sobind.“ Samas tekstis ta isegi naeruvääristab neid, kes õhutavad „läänemaise kultuuri vaenulikku hülgamist“, nimetades neid fanaatikuteks.⁴ Sellega annab ta mõista, et pilku minevikku suunates ei pea sinna uitama jääma – eestlased ei ole üksnes ajalooline rahvas, neil on ka tulevikku.

Minevikust tulevikku otsimas. Ehkki Looritsa tekstide põhiraskus on eestlaste vaimse eripära mõtestamisel, on ta sellele eripärale toetudes arutlenud ka eestlaste missiooni üle maailmas. Kujutades eestlasi ida päritolu rahvana Euroopa äärel või kahe kultuuriilma piirivalvurina, pakubki ta välja eestlaste rahvusliku ülesande.

Ühelt poolt kutsub ta üles olema ida vaimu tutvustaja: õpetama teistele rahvastele sallivust ja rahumeelsust maailmas, kus kõrvuti elab väga erinevaid rahvaid. Seda väljendab ta eriti tugevalt „Eesti rahvausundi maailmavaates“: „Nüüd aga inimkond muutub järjest tihedamaks tervikuks ja peab otsima seepärast hoopis uusi vahendeid kooseluks ja omavaheliste suhete reguleerimiseks. Rahu ja leplikku meelt, sallivust vajatakse nüüd. Seda sisendama ja süvendama peavadki just need rahvad, kel seda tõesti on veres ja vaimus.“⁵

Teisalt peab ta eestlaste eriliseks ülesandeks ida ja lääne vahendajaks saamist, kuna tuntakse ja mõistetakse mõlemat poolt.⁶ Seega näeb ta eestlaste suurt ülesannet just rahumissioonis.

Looritsa arusaamad rahvuslikust ülesandest olid osaliselt mõjutatud sellest, kuidas ta tajus oma kaasaega. Tema kaasajakirjelduses peegelduvad 1930. aastate majanduslikud, poliitilised ja ühiskondlikud kriisid. Samuti kajastub siin Oswald Spengleri „Õhtumaa allakäigu“ (1918–1922) hoiatav meeleolu – ja püüd leida teed selle allakäigu takistamiseks. Loorits on nimetanud oma kaasaega tihti murranguhetkeks, kuid seda mitte ainult negatiivselt. Hoiatuse kõrval on ta väljendanud mõtet, et selles momendis võib näha uut suurt võimalust läbilöögiks rahvana.

Et murranguhetke sel viisil enda kasuks pöörata, kutsub ta paremini mõistma eestlaste omapära. Folkloristina soovitab ta süveneda senisest enam vaimsesse kultuuripärandisse kui rahva sügavama olemuse peegeldajasse. Võimalik, et selle kaudu selgitab ta enda kui folkloristi suurt kultuurilist, aga kaudselt ka poliitilist ülesannet.

Dialoogid ja debatid. Looritsas võib näha klassikalise rahvusromantilise traditsiooni jätkajat. Seda iseloomustab arusaam, et kõik rahvad on loomulikul moel üksteisest erinevad; et neil on eriline rahvusvaim, mis kajastub kultuuris ja eriti rahvaluules; et igal rahval, ka väiksel, on täita oma ülesanne kogu inimkonna hüvanguks.

Looritsale lähedased rahvusideed olid tema kaasaegses Euroopas laiemalt levinud. Seda aitab mõista rahvusluse ajaloo uurija John Hutchinsoni kontseptsioon rahvuslikest taaselustajatest (national revivalists) Euroopa rahvuslaste seas, kelle hulka paigutaksin ka Looritsa. Hutchinsoni järgi soovisid taaselustajad leida vastust ühiskondlikele ja kultuurilistele ülesannetele, mida esitas kiiresti muutuv, moderniseeruv maailm. Seejuures oli nende eesmärk mitte järgida väliseid eeskujusid, vaid luua omaenda rahvuslik arengumudel. Taaselustajad nägid selleks sobiva allikana rahvapärimust – mitte selleks, et jäljendada otse minevikus olnut, vaid et ammutada sealt inspiratsiooni ja teadmisi edasiseks arenguks.⁷

Üks Looritsa ida ideaali taustu oligi senisele lääne moderniseerumiseeskujule alternatiivi leidmine. Taotlust taasluua omapärast sügavat kultuuri kiiresti teisenevas maailmas leidus tegelikult ka Lääne-Euroopa, eriti saksa mõtlejate seas, kelle ideed mõjutasid seda mõttesuunda kogu Euroopas. Eriti olulised olid sellised otsingud aga XX sajandi algupoolel Ida-Euroopa rahvuslaste hulgas. Ungari ajaloolane ja etnoloog Tamás Hofer on väitnud, et kõigi Ida-Euroopa rahvaste rahvuslusest võib XX sajandi alguses leida ideid idast ja läänest kui erinevatest kultuurilistest valikutest. Lääs sümboliseeris moderniseerumist, ida traditsioone ja lääne mõjudele vastandumist.⁸

Eestis vastandus Loorits mõtlejatele, kelle ideaaliks oli senisest suurem kultuuriline orienteerumine Lääne-Euroopale. Levinud oli idee, et inglise ja prantsuse kultuurist on võimalik saada värskendavaid mõjusid eesti kultuurile ja vastukaalu saksa ja vene ühekülgsetele kultuurimõjudele. Ka Looritsa tekstides leidub seda ühekülgsusest vabanemise mõtet, kuid tema lahendus on teistsugune, kuna ta peab ka läände orienteerumist ühekülgseks.

Looritsa kõrval oli sõdadevahelisel perioodil Eestis teisigi autoreid, kes püüdsid leida eestlaste uut rahvuskultuurilist ja vaimset arenguteed mujalt kui lääne eeskujudest. Loorits ja teisedki mõtlejad on väljendanud seda ideed näiteks kultuuri ja tsivilisatsiooni mõiste vastanduses, kus tsivilisatsioon on moodsa läänemõjulise kultuuri vaste.

Looritsa ida-lääne (staatilisuse-dünaamilisuse) vastandus on mõjutanud ka tema kaasaegseid. Sellist raamistikku on kasutanud oma tekstides nt ajakirjanik Eduard Laaman, arutledes ida ja lääne erinevuste üle. Ta viitab otseselt Looritsale ja kasutab ka tema iseloomustusi, kirjeldades ida kultuure sallivate ja „iseendasse pöördunutena“, Lääne kultuure ekspansionistlike, aktiivsete ja sallimatutena.⁹ Võib arvata, et Looritsalt sai mõjutusi ka noor Uku Masing. Mõistestik, mida Masing kasutab soomeugrilaste ja indogermaanlaste iseloomustamiseks ja vastandamiseks, on väga lähedane Looritsale, kuid Masingu vastandus on veel kategoorilisem ja leppimatum kui Looritsal („Üks petab end, kui ta kõneleb, et saab teisest aru.“¹⁰).

Kokkuvõttes võib Looritsa ideestikku pidada ilmekaks näiteks rahvuslikest ja kultuurilistest identiteediotsingutest kiirete ühiskondlike muutuste ajajärgul XX sajandi I poole Eestis ja laiemalt Euroopas. Tihti seostatakse selle perioodiga nooreestilikku traditsiooni, eurooplaseks saamise taotlust, kuid selle kõrval levis teinegi oluline mõttesuund: leida lääne eeskujust eristuvat, omapärast rahvuslikku arenguteed. See ei kadunud 1930. aastatega, vaid on aktuaalne ka praegu. Mängulisel moel esindab seda oma teostes kas või Valdur Mikita.

Artikkel põhineb konverentsil „Omad ja võõrad Eesti mõtteloos“ (4. XII 2015, Tartu ülikool) peetud ettekandel.

1 Oskar Loorits. Eesti rahvausundi maailmavaade, 1932.

2 Samas.

3 Oskar Loorits. Laps ja looming elu mõtestajatena. (1935) – Meie, eestlased. Koostanud Hando Runnel, 2000.

4 Oskar Loorits. Eesti kultuuri struktuurist, orientatsioonist ja ideoloogiast I–III. – Varamu 1938, nr 6.

5 O. Loorits. Eesti rahvausundi maailmavaade.

6 Nt O. Loorits. Eesti kultuuri struktuurist, orientatsioonist ja ideoloogiast.

7 John Hutchinson. Cultural Nationalism. – The Oxford Handbook of the History of Nationalism, 2013. John Hutchinson. Nations as Zones of Conflict, 2004.

8 Tamás Hofer. The Hungarian Soul and the Historical Layers of National Heritage. – National Character and National Ideology in Interwar Eastern Europe, 1995.

9 Nt Eduard Laaman. Eesti individualismist. – Tähiseid : eestluse aastaraamat II. Eesti Rahvuslaste Klubi, 1936.

Eduard Laaman. Eesti muinasusust ja kultuuri lähtekohtadest. Looming 1936, nr 9.

10 Uku Masing. Eesti hingest. – Tänapäev 1935, nr 2.