Pedagoogiline poeem pehmete kelladega

ARNO OJA

Juske teeb lugejale väikese ekskursi kunstiajalukku. Tähtsamad peatuspaigad on Vermeer van Delft ja camera obscura, Giorgio de Chirico ja metafüüsiline maal, Marcel Duchamp ja ready-made, Max Ernst ja frotaaž, kubism ja dadaism.

Vaadeldavas teoses viitab Ants Juske mitmes kohas Linnar Priimäe „Klassit­sismi“-raamatule (2005). Priimägi omakorda avastas mullu oma sahtlist sürrealismi võtme.¹ Kaht kunstiteaduse doktorit ühendab tõdemus, mille Juske eelmise raamatu „Tundeline teekond Velázquezesest Navitrollani“ (2012) ainuarvustaja Priimägi pani oma kirjatüki pealkirjaks.² Nüüd on varem mitu õpetliku iseloomuga teooriaraamatut avaldanud Juske nähtavasti otsustanud kirjutamiskogemused kokku võtta ning avaldada oma „pedagoogilise poeemi“, mis koos Navitrolla-raamatuga moodustab midagi tema kunstihariduse katekismuse sarnast. Nõukogude ajast kurikuulsa Anton Makarenko romaaniga ei ole Ants Juske „poeemil“ õieti midagi ühist, küll aga teatris NO99 mõne aasta eest laval olnud samanimelise lavastusega. „Kui päriselus lähevad asjad reeglina untsu, siis kunst lepitab,“ kuulutas toona lavastaja Tiit Ojasoo.

Elu vaatemänguühiskonnas on ise kui teater, mis haarab vaataja endasse. Samasugust teatraalsust näeb Juske Salvador Dalí maalidel, kus „pilt on kui lavaruum“ (lk 200). Seejuures kirjeldab ta juba raamatu saatesõnas Dalí kunsti ambivalentse nähtusena, mida iseloomustavad „ühelt poolt veristlik sürrealism, teiselt poolt toetumine maalikunsti klassikale“ (lk 8). Raamat tervikuna kujutab siis endast samuti üht lavaruumi, mida illustreerivad Dalí kunstiteosed. Kõigepealt on sürrealismi „Rahutu kirg“, mille sütitab kuulsusejanus moskvalanna Jelena Djakonova (Gala), siis tulevad „Mälu püsivus“, Hitlerid ja Leninid ning „Wilhelm Telli mõistatus“. Lõpuks seisab me ees „Püha Antoniuse kiusatus“, „Põlev kaelkirjak“ kõrval. Üks sürr puha!

Omaenda rahutu kire on Juske kanaliseerinud varasesse mälestusteraamatusse „Kirglikud aastad“ (2006), mis ühtlasi kontrollis mälu püsivust. Selgus, et mälu püsib ja maha jäi „sulanud aeg“. Dalí pehmed või vedelad kellad aga saadavad kunstiloolasest kirjameest siiamaani, sümboliseerides aja painduvust. Kes tahab, võib nois pehmetes kellades näha ka olulist mõjurit, mis kutsub Jusket leidma ja salvestama varjatud erootilisi motiive Dalí piltidel. Sinna juurde meenutagem, et 1970. aastate lõpul modelleeris vana ja haige Salvador Dalí veel kolmest skulptuurist koosneva seeria „Tantsiv aeg“, kuid siis oli ta juba aadlik ja katoliiklane, mitte enam geenius ja sürrealist. Ehk leiab Juske sealt mõne tulevikuteose teema?

„Pedagoogilisele poeemile“ iseloomulikult tsiteerib Ants Juske lehekülgede kaupa teiste autorite teoseid, viitamata seejuures osundi täpsele asukohale, nagu tehakse teadustekstis. Tudengite ees loenguid lugedes ta arvatavasti soovitaks kuulajail neid raamatuid ise lugeda, kuid „raamatuloengus“ seda teha ei saa. Nii pakubki Juske nutiajastu pabertrükivõõraile noortele välja ajakohase kolm-ühes-variandi: mina panen kirja, sina ei vaata ainult pilte, loed korraga teksti ka. Tõtt-öelda ei jäta teoses esitatud reprod küll korraliku pildi muljet, ent see kivi langeb juba kirjastuse ning sealt riigi kapsaaeda. Kunst on kallis, teos ei müü ennast, hall paber tuleb odavam, raha niikuinii ei ole …

Raamatul puudub kahjuks toimetaja, teksti laustoimetamatus annab end väga tihti tunda. Olukord, kus üht ja sama asja seletatakse pidevalt lehekülg-paar hiljem samade sõnadega ümber ning lisatakse veel märkus „sellest allpool“, ei ole poeemile, olgu või pedagoogilisele, omane. Nagu ka asjaolu, et kord on võõra luuleteksti eestindaja nimi kirjas, kord (nt Dalílt Picassole saadetud poeemi tõlge, lk 148) jälle ei ole.

Teos on pühendatud Ilmar Laabani mälestusele ning see eeldab loomuldasa kunstiajaloo kohtumist kirjanduslooga, võib-olla õigustab ka autoriteksti teravmeelset võõrsõnaküllasust. Oma kavalal moel annab Juske kokkuvõtvalt teada, et kui Dalí kunst viljeles paranoilis-kriitilist meetodit, siis tema kirjeldusmeetod on indolentselt koprofaagne oneiromantiline skatoloogia. Mida selline tiraad tähendab, selgitagu tulevaste kunstiteadlaste koolitajad EKAs. Siinkohal nentigem, et sõnasõnaline otsetõlge ei ava mõistete sisu ja seda meetodit kunstiajaloole kohandades annab Juske möödaminnes ka teada, mille poolest XX sajandi moodne kunst erineb meil praegu end kaasaegseks (mitte nüüdisaegseks) pidavast kunstist. Nimelt selle poolest, et moodsa kunsti jüngrid ei näinud installatsioonides, fotomontaažides, valgusmängudes jms midagi enneolematut ega püüdnud kõigi sugupõlvede kaasaegsed olla. Avangardi ja kitši vahekordi klaarides ent teatab autor Jean Baudrillard’ile tuginedes: „Kitš põhineb imitatsioonil ja akademiseeritud simulaakrumil“ (lk 170). Kasulik meeles pidada!

Aga kas Salvador Dalí oli hull või geenius, surematu looja või meediamanipulaator? Nõustun autoriga: ta oli oma aja suurim kunstnik Picasso kõrval, veristlik sürrealist. Tema elukäigu ja sürrealismiga seoses teeb Juske lugejale väikese ekskursi kunstiajalukku. Tähtsamad peatuspaigad on Vermeer van Delft ja camera obscura, Giorgio de Chirico ja metafüüsiline maal, Marcel Duchamp ja ready-made, Max Ernst ja frotaaž, kubism ja dadaism. Omaette peatüki pälvib abstraktne verist René Magritte. Temast lähtudes arendab autor oma mõttekäike ikonograafiast, perspektiivist ja visuaalsest mõtlemisest. Lisagem, et Magritte’i vist kuulsaimast maalist „See ei ole piip!“ ajendatuna kirjutas Michel Foucault 1973. aastal samanimelise filosoofilise mõttemängu (eesti keeles 2004).

Vähemalt samavõrra kui kunstist on raamatus juttu André Bretoni manifestidest ja sürrealismist prantsuse kirjanduses, kusjuures kõige kohal lasub Sigmund Freudi psühhoanalüüsi alateadvuslik vari. Kuid Eestini jõudes olukord muutub ja selgub, et raamatu kaanele on Eesti-osas trükitud vale pealkiri. Tõele vastab viimase peatüki alapealkiri tekstis: „Sürrealismi retseptsioonist (minu paksendus – A. O.) Eestis“.

Eesti sürrealistliku kunsti loojatest autor siin õieti ei räägigi, kuigi on ise neist mujal varem kirjutanud. Vähe pikemalt tuleb juttu Ilmar Malini loomingust, millega seoses leiab mainimist ka rühmitus Para ’89. Kui Mai Levin varem TEA-sarjas ilmunud ülevaateteoses seostab sürrealismi jõudmist eesti kunsti juba Adamson-Ericu 1926 valminud „Trubaduuriga“³, Eduard Wiiraltist rääkimata, siis Juske leiab ühes kohas, et Wiiralti „Põrgu“ ja „Absindijoojad“ „esindavad nägemuslikku kunsti, mis sarnaneb hämmastavalt sürrealistide otsingutega“ (lk 105), teisal aga teatab: „sürrealism ei jõudnud Baltimaadesse“ (lk 160). Omamoodi ju tõsi, kuid Dalílt laenatud pehmete kellade veeldumise vältimiseks peab autorilt küsima: kas ajutiselt Pariisis töötav eestlasest kunstnik pole enam Eesti kunstnik?

Pühendusele kohaselt tuleb rohkem juttu Laabanist ja eesti sürrealistliku luule (millega Juske ei näi üldse seostavat Artur Alliksaare nime) retseptsioonist. Täpsuse huvides olgu märgitud, et esimesena taasvabanenud Eestis kirjutas Ilmar Laabani luule algatuslikkusest Arno Oja,⁴ kes tollal luges vastasutatud humanitaarinstituudis loenguid Laabani ja Kalju Lepiku luulest. Märkus muidugi ei pisenda Ilmar Malini poja Jaani hilisema uurimistöö väärtust. Veel ühest kahtlemata sürrealistlikust Ilmarist, nimelt Laabani noorusea aatekaaslasest Ilmar Mikiverist, aga läheb Juske vaikides mööda ning lõpetab teose Hasso Krullilt laenatud käsitlusega Andres Ehini luulest. Ometi oli just Ilmar Mikiver see mees, kes leidis Jaan Malini värssidest eesti sürri jätkusuutlikkust ning nägi tema paraluuludes „sürrealismi idees peituvast surmlikku paradoksi“.⁵ Niisiis: jutud sürrealismi surmast on samavõrd liialdatud nagu jutud autori surmast. Vaadelgem kas või Kiwa loomingut.

1 Linnar Priimägi, Sürrealismi võti. – Keel ja Kirjandus, 2014, nr 6, lk 508–512.

2 Linnar Priimägi, Haridus on religioon! – Sirp, 14. VI 2012.

3 Mai Levin, Eesti modernism. Peateid ja kõrvalradu. Tallinn, TEA, 2011, lk 130.

4 Arno Oja, Ilmar Laabani luule algatuslikkus. – Looming 1991, nr 7; nüüd aadressil http://www.ehi.ee/~eik/lll/oja.html

5 Ilmar Mikiver, Kuhu lähed, eesti sürrealism? – Keel ja Kirjandus 2000, nr 9, lk 679.

♥