Sina, mehaaniline inimene!

KAIRE NURK

Eesti kujurite ühenduse aastanäitus Tartu Kunstimajas kuni 23. VII. Osalevad Mihhail Duhhomjonok,

Eike Eplik, Rao Heidmets, Aime Jürjo, Bruno Kadak, Tauno Kangro,

Edith Karlson, Mati Karmin,

Tiiu Kirsipuu, Ellen Kolk, Georg Kotter, Ilme Kuld, Riho Kuld, Leena Kuutma, Peeter Leinbock, Elo Liiv, Aleksander Litvinov, Airi Luik, Jaan Luik, Jaan Mass, Toomas Mikk, Jüri Ojaver, Terje Ojaver, Hille Palm, Per William Petersen, Kalle Pruuden, Rait Prääts, Simson Seakülast, Ahti Seppet, Gea Sibola Hansen, Tõnu Smidt, Jaak Soans, Hannes Starkopf, Ivan Zubaka, Mari-Liis Tammi, Airike Taniloo, Endel Taniloo, Aili Vahtrapuu, Vergo Vernik, Ekke Väli ning in memoriam ka Irina Rätsep ja Külli Tammik. Kuraatorid ja kujundajad Tiiu Kirsipuu, Gea Sibola Hansen ning Mari-Liis Tammi.

Eesti kujurite ühenduse seekordne aasta­näitus on pühendatud animaplastikale ja kannab vastavalt pealkirja „Täna ma päästan nii palju kärbseid kui saan“. Olenemata tsitaadi päritolust (Islandi postrokkansambli Sigur Rós lugu „Flugufrelsarinn“ /„Kärbsepäästja“), on selge, et välja on käidud looma, mitte inimese vaatepunkt. See on väga päevakohane, lausa biosemiootiliselt teadlik positsioon.

Vaatamata sellele, et ikka ja jälle oponeerib kitsalt kontseptsioonipõhise eelistusega publik üldnäituse kui sellise formaati, on selle näitusevormiga suhestumiseks palju viise ja tasandeid. Liiatigi on seekordse üldnäituse kujutatav-uuritav objekt – loom – inimesega bioloogiliselt, ajalooliselt ja kultuurilis-semantiliselt sedavõrd komplitseeritult ja tihedalt seotud, et mõju iga inimesest vaataja tajuretseptoritele peaks olema juba iseenesest garanteeritud. Siiski ei kuluta ma siinkohal ruumi ekspositsiooni avastusvõimaluste kaardistamisele, vaid pakun lugejale sedakorda välja ainuma ja üksjagu väljakutsuva näitusejuhi, inglise kirjaniku ja kunstniku John Bergeri (1926–2017) teksti „Miks vaadata loomi?“ (vt Akadeemia 2017, nr 3).

„Milles seisneb loomaskulptuuri erilisus? Miks me ikka ja jälle ainest otsides loomade poole pöördume? Missugused on animalistide motiivid ja ajendid ning kuhu me selle kõigega tänaseks jõudnud oleme?“ küsivad kuraatorid. Üldjoontes oskame muidugi vastuseid oletada. Kuid millise vastuse ja kuidas annab ikkagi iga konkreetne loomakuju? Kuidas eesti skulptorkond looma vaatab ja näeb? (Näitusel ei osale küll nt Jass Kaselaan, Art Allmägi ja Kirke Kangro. Noorema generatsiooni mõtteviis on sellele vaatamata ka ikkagi esindatud: Eike Eplik ja Edith Karlson. Ühenduse 62st liikmest on väljas 39 töid.)

Näitus kannab teatud määral kuraatorite suunavat pitserit: „Eeldada võib, et loomadest skulptuure loovad enamasti kunstnikud, kes loomi armastavad või neid ise peavad, ja kunstist, mis loodud suhtluses lemmikloomadega, kandub vaatajani positiivse ja harmoonilise energia voog. Kas eelnevast võib tuleneda, et ekspositsioon kujuneb teraapiliseks? Mitte kõik ei ole idüll. Meie raevukas ja stressiküllane, aga ka nõutust ja jõuetust tekitav kaasaeg hiilib ka sedavõrd turvalisse ekspositsiooni kui looma­skulptuuride näitus.“ Bergeri positsioon, vastupidi, ei võimalda mingit turvakujutlust ja ka seetõttu on põnev tema käsitlus kaasata, et tuvastada, kuivõrd on näituse alateadvuses siiski peidus see kood, mida jagab inglane.

Berger määratleb loomade erilise tähtsuse inimesele: „Loomad pakuvad oma paralleelsete eludega inimesele seltsi, mis erineb kõigest, mida pakub inimlik läbikäimine. Erineb, kuna see on selts, mida pakutakse inimese kui liigi üksindusele.“ Teatud reservatsiooniga võib öelda, et inimliigile pakub seltsi ka iga taim ja kõik muu, seejuures mitte ainult elusloodus. Kuid loom on siiski inimesele bioloogiliselt ja anatoomiliselt lähim: loomad sünnivad, aistivad, kasvavad, vananevad ja surevad. Kuidas võiks see paralleelsus loomaskulptuuris väljenduda? Mitte ju ainult Ahti Seppeti inimnäolistes, kuid tühjades (tasapinnalistes?) loomakestades? Näitusel on seesugust inimese ja looma/linnu otsesemat sünteesi küllalt vähe, veel vaid Mari-Liis Tammi ja mõneti ka Hille Palmi töödes. Neis töis väljendub ühtlasi just inimese ja looma võõrandunud ja negatiivne kokkupuude.

Ei saa ka öelda, et enamiku kujude puhul näeb loomade paratamatut antropomorfiseerimist. Enim näib kujur-autor ennast projitseerivat kaslastesse, just oma kirgi, afekte ja ilujanu (Mihhail Duhhomjonok, Kalle Pruuden, Jaan Luik). Irina Rätsepa realistlike loomade keskendunud tähelepanus ja söakuses on midagi inimese igatsetud ideaalsusest. Kummalisel kombel evivad aga just Airi Luige diskreetsed plokkvormid looma algoleku inimest aktiveerivat saladust: tekstuuriga ilmestatud tume pronksist „Elevant“ (1993) ja selle kõrval helendav-valge üheks sulandunud talgikivist vorm „Jääkarud“ (2014), kus loomakujud vaid aimduslikud!

Berger visandab looma traagilise saatuse tsivilisatsiooni arengu (?) käigus. Aristotelese looma ja inimese vitaalsest kõrvutamisest jõuab ta Descartes’i pöördeni: „Lahutades keha vaimust, pärandas ta keha füüsika- ja mehhaanika­seadustele, ja kuna loomad on hingetud, taandati loom masinamudelile. /…/ Esimest korda paigutatakse loomad taanduvasse minevikku“. Romantismi maalikunstis kajastab loomade lähenev kadumine: „Need on pildid loomadest, kes taganevad metsikusse, mis eksisteerib vaid kujutluses.“

Tööstusrevolutsioonis ja post­industriaalsel perioodil koheldakse looma vastavalt masina ja toorainena. Looma marginaliseerimise algust tähistab ka loomaaedade loomine: „Tol ajal peeti võimalikuks uurida loomade loomu­pärast eluviisi isegi sedasorti ebaloomulikes tingimustes“. Sõltuvuses ja isoleerituses on teisenenud suurem osa loomade reaktsioone. „Sündmused, mida nad tajuvad enda ümber toimuvat, on muutunud nende loomulike reaktsioonide jaoks sama illusoorseks nagu maalitud preeriad.“ Loomaaias ei ole võimalik kohata – looma pilku.

Sajandiga on asendunud ka majandusliku kasu funktsiooniga koduloomad lemmikloomaga, kes on pigem „oma omaniku eluviisi sünnitised“, „spektaakliks muudetud loomad“. „Loomad kaovad kõikjalt,“ resümeerib Berger. Looma-inimese dualismi kadu „on arvatavasti oluliseks teguriks tee avamisel nüüdisaegsesse totalitarismi“ kõlab Bergeri sotsiaalne järeldus.

Näitusel on neid animaalseid heitlusi ja allajäämist näha mitmes töös, nt Riho Kulla kotkavisioonis „Vabadus“, kus linnu tiivasirutus on esitatud – puidus ja külili (muidugi on see praktiline paratamatus, aga määrav on siin, et kujur nägi puutüves linnu kujutist; eeldada võib ka hoopis mõnda narratiivsemat idee sünni protsessi, näiteks, et lind on välja lõigatud puust, mille otsas paiknes kunagi kotkapesa?). Mari-Liis Tammi on mänginud töös „1 hani“ mitmel viisil nii mõistete kui ka oma varasemate tööde kujundite ja elementidega. Ready-made-objektid koormakate, kindad ja padi loovad ühelt poolt suurejoonelise illusiooni võimsa linnu lennust, teiselt poolt näivad tiivasulgi markeerivad kindad pigem inimkätena, mis küünitavad lendu takistama, ja laia nokka kujutav padjanurk võib viidata pigem valvsuse kaole; koormakate/lina annab oma lisapanuse suletuse või uinumise ideele. Gea Sibola Hanseni „Põdra pealuu“ võiks Bergeri mõtete kontekstis sümboliseerida loomade lõplikku väljasuremist.

Lohutust ei paku ka tõsiasi, et Bergeri essee on kirjutatud ligikaudu 40 aastat tagasi. Vahepealsel ajal on looma kujund (mitte ainult looma kujutis) kunstis uskumatult laialt levinud. Oma olulise impulsi on selleks kindlasti andnud ka Joseph Beuysi omaaegne järjekindel (sj steinerlik) ja põhjalik kontseptualiseeriv loomakujundi rakendamine – eri vormistuses sealjuures. Loomaga tähistas Beuys inimese võimalust õppida looma instinktiivsest tarkusest. Bergeri esseed unustamata tuleb ka Beuysi puhul rõhutada loovuse ja otsedemokraatia maksiimi. Erinevalt tänapäeva kunstnikest lootis Beuys XXI sajandile uut ja paremat perspektiivi.

Praegu ei räägi me enam, et loomad on hingetud. Võimalik, et sürrealismi kergekäeline alateadvusdiskursus on paisutanud praeguseks kunstis looma kuju inimese sees sedavõrd, et – kui Bergeri mudelit edasi arendada – võib ennustada ka inimese kadu ja loomsuse, looma keskendatud pilgu (taas)sündi. Näituselt ilmestab seda Hille Palmi ülimalt ekspressiivne „Kass, kes ei olegi kass“: nülitud nahatuses kilgendav kramplik kõhn kogu püüab veereval alusel tasakaalu säilitada. Vergo Verniku „Hobune“ (sekundeerib mõneti Ekke Väli brucenaumanlikule „Ratsamonumendile“) näib samuti Bergeri ajaloolist draamat kokku võtvat: ühe ilusama ja kunstis ülistatuma looma on kujur matnud mehaanilisse eskaleeruvasse vormikogumisse (võimalik ka, et autor on tahtnud teha midagi vastupidist Michelangelo kuulsale sententsile, et kujud tuleb lihtsalt marmorirahnust välja aidata).

Loom on ääretult paljutähenduslik kujund ja suurema hulga eriilmeliste loomakujutiste koondamine ühele näitusele tekitab tähenduste ja seoste eskalatsiooni, et mitte öelda – loova kaose.