Tšehhi avangardfoto kuldaeg

Antonín Dufek: „Tšehhi avangardfotokunstnikke ei huvitanud vaid üks ism.”

EHA KOMISSAROV

„Jaromír Funke ja Tšehhoslovakkia avangardistlik fotograafia 1922–1950” kuraator Antonín Dufek (1943) on Euroopa ühe vanema fotokogu looja. Ta on omandanud kunstiajaloo hariduse Brno ülikoolis ning töötab 1968. aastast Morava galeriis. 1983. aastal kaitses ta doktorikraadi ja õpetas aastatel 1992–2006 mitmes Tšehhi ülikoolis fotograafia ajalugu. Ta on kirjutanud arvukalt Tšehhi avangardfoto uurimusi, mitmed neist on tõlgitud inglise, saksa ja teistesse keeltesse.

Rääkige Morava galerii kogu saamisloost. Kuidas fotokunst tollases Tšehhoslovakkias arenema hakkas?

Antonín Dufek: Fotol oli sõjajärgses Tšehhoslovakkias väga tähtis roll kommunistliku propaganda masinavärgis, kuid kunstiks seda ei peetud. Õnneks leidus tollasel poliitikaväljal aga mõjukaid inimesi, kes olid 1920. ja 1930. aastatel avangardfotograafiaga kokku puutunud või sellega ise tegelnud. Tänu nende survele lubati pärast Stalini surma fotokunstnikel kunstnike liidu liikmeks astuda, selle sammuga tunnistati fotograafia Tšehhoslovakkias ametlikult kunstiks. Sealt algas ka tõeline fotobuum, sündis vajadus luua ka korralik fotokogu. Brno muuseum oli tundnud pikka aega huvi fotokunsti vastu, pealegi puudus seal surve traditsioonilisi distsipliine esindada. Morava galerii kogu eest võlgneme tänu tollasele äsja kunstiajaloo eriala lõpetanud fotokunstiuurijale Jiří Hlušičkale.

Kas fotokogu laieneb ka praegu?

Nüüd on asjalood taas nagu alguses: kollektsioon täieneb vaid kingituste näol. Põhimõtteliselt pole me saanud kogu juba 1980ndate lõpust täiendada. Põhjus on väga proosaline: kunsti ostmiseks ei jagu raha. Kuna näitused on üha perfektsemad ja kulukamad, siis kunsti ostmiseks enam vahendeid ei jää. See on samamoodi ka paljudes teistes muuseumides. Ka kunstiturg on palju muutunud ning teoste hind märgatavalt tõusnud.

Näituse saatetekstides jääb silma, et paljude tööde autorid olid tegelikult amatöörfotograafid. Miks sai nende roll tollases fotokunstis nii tähtsaks?

Amatöörfotograafial on meie fotograafia arengus tõesti tähtis roll. Amatööride tegevus sai Tšehhoslovakkias alguse XIX sajandi lõpul, kui tekkis inimesi, kellel oli piisavalt vaba aega ja raha ning kes tahtsid uue tehnoloogiaga katsetada. Neid ei huvitanudki professionaalne fotograafikarjäär, amatöörid eksperimenteerisid: nad tahtsid teha kunsti.

Seda näitust läbib kolm suurt teemat: kubism, konstruktivism ja sürrealism. Kuidas olid esindatud need kunstivoolud Tšehhoslovakkias?

Kubism, konstruktivism ja sürrealism esinesid tšehhi fotokunstis valdavalt kõikvõimalikes kombinatsioonides, harva puhtal kujul. Mõningate teoste puhul on selgelt näha sürrealismi ja konstruktivismi elementide kokkusulatamine. See on loogiline kombinatsioon: konstruktivismi põhimõtted on kompositsiooni mõttes praktilised, aga sürrealismitehnika aitab luua ihaldatud fantaasiamaailmu.

Minu teada on tšehhid Euroopas ühed vähestest või isegi ainsad, kes käisid erinevate voolude kokkusegamisega nii kergelt ümber. Ilmselt on siin suur roll sellel, et asukoha tõttu keset Euroopat oleme paratamatult mõjutatud paljudest suundadest, ning arvestades meie lähinaabreid, ei ole need mõjud mitte ainult väga erinäolised, vaid ka intensiivsed. Tšehhi kunstnikud olid väga hästi kursis sellega, mida mujal Euroopas tehti. Nad orienteerusid imehästi kõigis kunstivooludes, kuid neid ei huvitanud ainult üks ism. Ilmselt on seegi üks meie eripäradest.

Teil, tšehhidel, paistab olevat sürrealismiga väga eriline suhe.

Tõsi ta on. Meil tegutsevad siiani sürrealistide grupid ning antakse välja sürrealistide ajakirja. See liikumine on püsima jäänud ja selle põhjusi võib ilmselt otsida meie väga tugevast psühhoanalüüsi koolkonnast.

Mis toimus tšehhi fotograafias pärast 1968. aastat? Kas fotokunstnikud jätkasid oma eksperimente?

Eksperimendid küll jätkusid, kuid need olid palju tagasihoidlikumad. Põhjuseks oli poliitiline surutis, kuid ka fotokunstis oli selleks ajaks juba palju katsetusi ära tehtud, midagi totaalselt uut ja rabavat oli üha keerulisem leida.

Kas võib öelda, et tšehhi fotokunsti kuldaeg jääb möödunud sajandi esimesse poolde?

Vist küll. Muidugi tehti ka hiljem olulisi asju, kuid see ei olnud nii märgiline. Kui tšehhi animatsioon on tänapäevani väga heal tasemel – mõtleme kas või Švankmajerile –, siis muudes valdkondades, sealhulgas fotokunstis, ei ole praegu kahjuks suurt midagi sinna kõrvale panna.

Üles kirjutanud Karin Kahre