Hirmuga allutatud Venemaa

Anatoli Sobtšaki poliitiline testament „Stalin. Isiklik toimik“ hoiatab Venemaad Stalini-ihaluse eest.

Jaanus Piirsalu

Levada keskuse hiljutise uuringu järgi pidas Stalini rolli ajaloos positiivseks 52 protsenti venemaalasi, negatiivseks 30 protsenti. Stalinit ülistavate-õigustavate raamatute hulk kasvab Moskva raamatupoodide riiuleil iga aastaga, hoolimata sellest, et isegi ametliku hinnangu järgi ei jäänud Stalini repressioonide ohvrite arv alla Nõukogude Liidu elanikkonna kaotustele Teises maailmasõjas ehk on suurusjärgus 20–25 miljonit inimest. Eelmisel aastal detsembris ilmus Moskvas Peterburi endise linnapea Anatoli Sobtšaki (1937–2000) raamat „Stalin. Isiklik toimik“. Kuigi raamat on Stalinist, kumab selle igast peatükist läbi kriitiline paralleel praeguse Venemaaga .

„Nagu teada, erineb orja mälu nagu ka tema psüühika vaba inimese mälust ja psüühikast. Orjamentaliteediga inimesele tähendab vabadus rasket koormat ja võimalikest raskeimat karistust, tema kõige tugevam tunne on soov sügavalt kummardada oma isanda ees,“ kirjutab Sobtšak. „Orjal, kui ta ka juhuslikult on saanud vabaks, on hinges ikkagi igatsus „tugeva käe“ ja „karmi korra“ järele.“ Sellise raamatu ilmumist tuleb võtta kui tähelepanuväärset poliitilist statement’i, sest Venemaa demokraatlike jõudude kunagise liidri Sobtšaki üks lähemaid abisid 1990ndate esimese poole Peterburi linnavalitsuses oli praegune Venemaa autokraatlik president Putin. Ka Eestis müügil raamatu avaldasid Anatoli Sobtšaki lesk Ljudmila Narussova ja tütar Ksenia Sobtšak.

Ljudmila Narussova (63) on kuulunud Putini ajal Venemaa poliitilisse eliiti ning oli aastatel 2002–2012 Venemaa parlamendi ülemkojas. Putini väidetav ristitütar Ksenia Sobtšak (33) on praegu Venemaa üks eredamaid opositsioonilisi seltskonnategelasi ja ajakirjanikke, kes osales aktiivselt Kremli-vastastes meeleavaldustest 2011/2012. aasta talvel ja kevadel ning jäi viimasel Putini suurel pressikonverentsil detsembris meelde teravate küsimustega inimõiguste olukorra kohta Venemaal. Ljudmila Narussova selgitas raamatu väljaandmise motiive 14 aastat pärast Anatoli Sobtšaki surma intervjuus Sirbile.

Miks kirjutas Anatoli Sobtšak emigrandina Pariisis 1990ndate lõpus raamatu Stalinist, kellest kirjutati pärast Nõukogude Liidu lagunemist niigi palju?

See raamat erineb Stalini biograafiatest. Meil on olemas suurepärased Stalini biograafiad: Dmitri Volkogonovi ja Edvard Radzinski oma. Anatoli Sobtšak tahtis aga Stalinist kirjutada just nimelt kui poliitik, teda huvitas väga totalitarismi tekkimise protsess. Miks sai mitte just kõige eredam ja karismaatilisem isik bolševike juhtkonnas niimoodi esile tõusta ja allutada endale tohutu riigi? Allutada hirmuga, orjaliku allaheitlikkuse tõttu, nende repressioonidega, mis ta toime pani. Minu abikaasat kui poliitikut huvitas, kuidas rahvas muutub ise omaenda tahtel orjaks, elab selles hirmus ja kannatab selle hirmu käes. Anatoli Sobtšak ei jõudnud käsikirja lõpuni valmis, see jäi mõnevõrra tooreks. Mitu korda üritasin raamatut lõpetada, aga sain aru, et nii, nagu tema tahtis seda kirjutada, ma ei oska. Võtsime siis tütrega vastu otsuse avaldada käsikiri sellisena, nagu see jäi.

Miks otsustasite raamatu avaldada nüüd, 14 aastat pärast seda, kui Anatoli Sobtšak selle kirjutas?

Me saime aru, et raamat on praegu väga aktuaalne. Stalinismi taassünd, Stalini poliitiline renessanss on see, mida me Venemaal näeme. Kõik need ettepanekud, et taastame Stalingradi linna nime jne  – see on lubamatu riigis, mis nimetab ennast demokraatlikuks. (2013. aasta jaanuaris võttis Volgogradi linnavolikogu vastu otsuse, et üheksal päeval aastas kutsutakse linna „kangelaslinnaks Stalingradiks“. Kõik need päevad on seotud Teise maailmasõja sündmustega.  – J. P.) Sellega taastatakse kurjuse ja inimeste saatuse hukutaja nimi meie riigi kaardil. Seda raamatut tuleb vaadata kui Anatoli Sobtšaki poliitilist testamenti.

Anatoli Sobtšakil vedas, et ta ei pidanud nägema, kuidas mööda Permi sõitsid autobussid, nn stalinobussid, suurte kirjadega „Stalin 135“, või kuulma Vene õigeusu kiriku autoriteetsete vaimulike toetusavaldusi referendumi korraldamiseks Volgogradi tagasinimetamiseks Stalingradiks  …

Jah, selles mõttes küll. Me tahame selle raamatuga öelda, et me ei tohi lubada selliseid asju oma ühiskonnas.

Millised selle raamatu järeldused on teile kõige olulisemad?

See, et vastutus repressioonide ja kogu selle süsteemi eest lasub muidugi kõigi rahvaste juhil, aga siiski ka rahval endal, kes lubas endaga sellisel viisil käituda, kes uskus Stalini propagandat, kes vaikis, kui toimusid stalinlikud repressioonid. Väga tähtis on selle raamatu epigraaf Jean-Paul Marat’lt: „Ühiskond saab vabaks ainult siis, kui õpib olema tähelepanelik oma juhtide suhtes“.

Kõik see viitab üsna otsesele paralleelile nüüdse Venemaaga?

Raamatu lõpp on täiesti müstiline, sest see on ju kirjutatud 2000. aasta alguses, kui tema õpilane Vladimir Putin alles tõusis poliitilisse tippu: „Kas me tõesti naaseme nendesse aegadesse  …?“. (Sobtšak suri ootamatult 2000. aasta 19. veebruaril, seitse nädalat pärast seda, kui Putinist sai Venemaa presidendi kohusetäitja.  – J.  P.) See kurb mõtisklus kõlab aktuaalsemalt kui kunagi varem. Sama aktuaalselt kui kunagi varem kõlavad Jevgeni Jevtušenko read, mida Ksenia on kasutanud eessõnas:

Мне чудится, будто поставлен в гробу телефон.

Кому-то опять сообщает свои указания Сталин  …

Мы вынесли из мавзолея его.

Но как из наследников Сталина

       Сталина вынести?

Mulle näib, nagu oleks hauda telefon pandud.

Kellelegi taas juhiseid jagamas Stalin.

Mausoleumist ta kandsime välja.

Ent mismoodi Stalini järeltulijaist Stalini välja saaks?

(Doris Kareva tõlge)

Sellega on kõik öeldud.

Kas Anatoli Sobtšak leidis teie meelest ka vastuse küsimusele, miks sai mitte just kõige eredam, mitte kõige karismaatilisem isik bolševike juhtkonnas niimoodi esile tõusta ja allutada endale tohutu riigi?

Sellega, et rõhus maha, hävitas teiste tahte, surus teistele peale oma tahte, repressioonide ja hirmu najal. Aga hirm ei saa kunagi kesta igavesti.

Praegu võib ju samuti öelda, et Venemaal pole võimul mitte just kõige eredamad isiksused  …

Muidugi, aga selle stalinliku renessansi ajal me näeme praegu, kuidas inimesed tahavad jälle kõva kätt, tahavad ühte peremeest. Nad ei taha mõelda ise, oma peaga. Nad tahavad, et keegi mõtleks ja otsustaks nende eest. Selles ongi tänapäeval stalinismi ohtlikkus.

Miks ikkagi on Venemaal Stalini vaim endiselt nii tugev?

Ma arvan, et see on kinni vene rahva mentaliteedis, monarhistlikes traditsioonides, mis on alati tugevad olnud. Ma arvan, et võimu ülesanne, kui ta peab ennast demokraatlikuks, ei ole sellele kaasa aidata, vaid astuda sellele vastu.

Venemaa praegune juht on rahva seas peaaegu sama populaarne, kui oli Stalin  …

Jah!

Mis te arvate, mida Putin võib selle teadmisega peale hakata? Teie pere tunneb teda ju hästi.

Ma väga loodan, et haritud ja intelligentse inimesena, kes peab ennast Anatoli Sobtšaki õpilaseks, saab ta ikkagi aru, kui ohtlik on see kummarduste tegemine Stalini suunas ning uus isikukultus.

Kui Putin oli noorem, siis ta ju polnud selline?

Muidugi, aga võim muudab inimest.

Anatoli Sobtšakil oleks vist valus vaadata, milliseks Putin on muutunud?

Ma ei saa tema eest vastata, aga arvan, et selle raamatu ilmumine on praegu väga õigeaegne.