Kirjandus kui dialoogi lävepakk

Linda-Mari Väli: „Minu tekstide üks eesmärke on kindlasti tähelepanu juhtida sellele, et inimene võõrdub keskkonnast üha enam.“

MAARJA PÄRTNA

Möödunud aasta lõpul ilmus noore prosaisti Linda-Mari Väli (sündinud 1988) kolmas teos, ulmesugemetega lühi­romaan „Võõrdunud“, kus tegelaste vanuselised ning maailmavaatelised erinevused eskaleeruvad konfliktiks. Vestlesime autoriga kirjanduselulistest vastasseisudest ning kirjanduse rollist inimese ja tema elukeskkonna suhte korrastamisel.

Hiljuti tekitasid elavat arutelu Mikk Pärnitsa arvamuslood nihilist.fm-is. Autor paistis väitvat, et kultuuri rahastamise varjus püütakse loov­isikute tegemisi ühtpidi kontrolli all hoida, teistpidi võimendatakse kirjanike omavahelist võimuvõitlust. Samuti olevat riigi toetusel ilmuvate kultuuriväljaannete vahel justkui vaikiv kokkulepe selles osas, milliseid autoreid esile tõstetakse ja milliseid mitte.* Oled minu arvates üks avarama pilguga noori prosaiste, kuid kirjanduselus sa väga aktiivselt ei osale, kirjanike liitu ka ei kuulu – võiks öelda, et hoiad pigem kirjanduselu äärealale. Millise pilguga sina kirjanduselu peale vaatad? Kas on olemas mingi establishment, kes ühe osa kirjanike eneseteostusvõimalused ära lõikab? Kas noorel autoril on võimalik end loominguliselt teostada ka praeguse süsteemiga rinda pistmata?

Linda-Mari Väli: Kulka toetuste jaotamine toimub minu kogemuste põhjal küll täitsa ausatel alustel, noori autoreid tuleb pidevalt peale ja oma mõtteid on võimalik tsenseerimata kujul, vabas vormis avaldada. See peakski olema kõige olulisem. Tunnustus ja haip on juba kõrvaline, see puudutab pigem autorit kui tema loomingut – aga mis on autor loomingu kõrval? Lihtsalt vahendaja, looming peaks jääma siiski peamiseks. Minagi olen tundnud end vahel kõrvalejäetuna, aga ma annan endale aru, et asi pole mingis establishment’is. Asi on selles, et peab rohkem püüdma, vaeva nägema, harjutama, et suudaks luua midagi sellist, mis oleks võimeline liigutama kas või ühtainsatki kruusaterakest selles väljakujunenud kaljuahelikus, mida nimetatakse inimese hingeks, intellektiks, minaks. Üks asi toob kaasa teise, laviinidki algavad ju väikesest, peaaegu märkamatust liikumisest. Hea on süüdistada establishment’i, valusam on endale öelda, et asi ebaõnnestus. Et kõik, mis sa teed, ei olegi geniaalne.

Romaani „Võõrdunud“ esimese osa peategelasel Marial puudub oma vanematega tähenduslik, emotsionaalselt lähedane suhe, ta on oma perekonna suhtes konfliktipositsioonil. Maria ema süüdistab tütart selles, et ta on vanemad oma elust välja sulgenud, Maria aga leiab, et ema ei oska teda lihtsalt ära kuulata. Millistel tingimustel oleks võimalik Maria ja tema ema teineteisenijõudmine? Millest võiks üldse alata üksteisest võõrdunud laste ja vanemate tee teineteisemõistmiseni?

Vanemate ja laste võõrdumisest rääkisin mõnes mõttes juba oma esimeses, 2011. aastal ilmunud romaanis „Eikeegi eikunagi eikusagil“. Kirjutan seal sellest, et lapsed jõuavad teistsuguste tõdedeni, kui on nende vanematel. Maria probleem on küll pisut teistsugune, see on psühholoogilisem, olemuslikum. Kuid kui ma jälgisin reaktsiooni oma esimesele raamatule, siis nägin selles midagi samasugust. Selmet kordki ära kuulata ängis teismeline, kelle vaadetes pole õigupoolest midagi kurja, leiutatakse tuhandeid põhjendusi, miks teda mitte kuulata: ta on liiga naiivne, ei jaga veel midagi, ta pole oma vanemate suhtes empaatiline – samal ajal kui vanemate empaatiapuudust ei peeta miskiks – ja nõnda edasi. Ma arvan, et suhtumine, nagu peaksid lapsed ilma igasuguse otsustus- ja kaasarääkimisõiguseta vanemate ideid tunnistama, sest need peavad end „vanemateks ja targemateks“, viib kahtlemata paralleelelu tekkimise ja võõrdumiseni. Kui minu lastel on viieteistkümne aasta pärast oma ideed, kui nad kritiseerivad kogu mu elukorraldust, lubavad ehitada parema ja õiglasema maailma, siis olen ma valmis nendega dialoogi astuma ja nende ettepanekuid tõsiselt võtma.

Kas noore kirjaniku ja kriitika suhet võiks sinu arvates samuti kirjeldada lapse ja vanema suhtena – kriitika roll on suunata ja kasvatada, noore autori ülesanne kuulata ja õppida? Mida sa ise kriitikalt kõige enam ootad?

Mõned kriitikud on tõesti võtnud teatava autoriteedihoiaku, aga mulle tundub, et keegi ei saa autorile rohkem õpetada kui kirjutamisprotsess ise. Sellegipoolest on kriitika kirjanikule kindlasti oluline, et näha, kuidas potentsiaalne lugeja tema teose vastu võib võtta. Muidugi, kriitika olemus sõltub ka raamatust: oma esimese raamatu puhul ootasin näiteks lihtsalt mõistmist. „Võõrdunud“ on pisut teistsugune. Kuna mulle tundus, et inimestele ei meeldi, kui neile kõneledes liiga lähedale tullakse – ka ise astun sellisel juhul automaatselt sammukese tagasi –, proovisingi kõneleda pisut kaugemalt, justnagu nurga tagant. Kõike pole näha, peab mõistatama. Kuna olen ka ise pisut kriitikat kirjutanud, katsungi võtta raamatuid kui mõistatusi. Iga lugeja lahendab need isemoodi ja mis muud see kriitik ongi kui lugeja, kes võtab lugemist väga tõsiselt. Kõige põnevam ongi vist see, kui kriitik jõuab lahenduseni, mille peale kirjanik ise poleks tulnudki. Siis on tõesti loodud midagi uut, kirjaniku ja kriitiku rollid segunevad, teos saab millekski enamaks kui pelgalt ritta laotud sõnad. Mõnes mõttes saab ta alles siis täielikuks.

„Võõrdunuga“ seostusid mul sellised teosed nagu Ken Kesey „Lendas üle käopesa“ ja Herbert George Wellsi ulmeromaan „Ajamasin“. Iseenesest võikski su romaani lugeda kui ulmekirjandust, sest tegevus näib olevat projitseeritud kuhugi tulevikku, ehkki üsna käegakatsutavasse kaugusesse. Millest selline žanrivalik?

Ulme on mõnes mõttes kõige sotsiaalsem žanr. Selle eenduvaimaks osaks saab juba tehnilistel põhjustel ühiskondlik ruum, millega otsitakse vastust küsimusele, kuhu me suundume, ja antakse nii hinnang käesolevale tegelikkusele. Aga ulme võib olla ka allegooria, satiir, see võib ühendada psühholoogilise romaani, põnevusjutu, kasvuloo; võimalusi on palju. Näiteks Doris Lessingu „Ellujäänu mälestused“ on ühtaegu prohvetlik hoiatus, nägemus valitseva ühiskonnakorra lagunemisest, paralleelselt aga ka naiseks kujunemise, seksuaalsuse tekkimise lugu. Strugatskid jälle kasutasid ulmet tsensuurist väljamurdmiseks, sotsialismiallegooriateks jne. Mina avastasin ulme kui võimaluse luua tugevaid sümboleid, kirjutada selgemalt välja see, mida näen meie maailmas groteskse ja ähvardavana. Mõnes mõttes kasutasin ma ulmet, et lugeja näeks maailma läbi minu silmade. Vaatepilt on paraku trööstitu.

„Võõrdunud“ tegelasi vaevava tehnoloogiaihaluse ilmekaks metafooriks on kirjeldused „vidinatest“, mille külge ühendudes unustavad inimesed ümbritseva maailma sootuks. Mida tehnoloogia neile tähendab?

Tehnoloogia võõrandab meid maailmast. Kui meresaaste, hävitatud metsad ja lõhutud liigikooslused konverteeritaks rahaks, siis on selge, et kusagil on toimunud nihe kujuteldava ja tegeliku väärtuse vahel – kujutlus on saanud tegelikkusest olulisemaks. Samamoodi käitub inimene, kes topib endale tänaval kõndides kõrvaklapid pähe ja vahib bussi oodates üksisilmi peos vilkuvat ekraani: tegelikkus on tema arvates teatud mõttes devalveerunud, see on igav, süvenemine sellesse näib mõttetu. Meele loomuses on otsida üha suuremat hõivatust, lärmi, virvendamist. Virtuaalreaalsuse suurim oht peitubki minu meelest selles, et paneb meid unustama, kuhu kuulume tõeliselt: maa juurde, mitte mõtetesse ja ulma. Minu romaani kangelastele toob see kaasa sügava, mõistetamatu kurbuse ja isolatsiooni.

Kas kirjandus suudab sinu arvates korrastada suhet inimese ja tema elukeskkonna vahel? Või ei tuleks ilukirjandusele sellist nõudmist esitadagi, sest selle eesmärgid ja toime on teistsugune? Milliste ootustega sa ise inimese ja looduse suhtesse puutuvaid probleeme oma loomingus käsitled?

Kirjandust on mitmesugust ja lugemisviise samuti, aga minu tekstide üks eesmärke on kindlasti tähelepanu juhtida sellele, et inimene võõrdub keskkonnast üha enam ja et sel võõrdumisel võivad olla hukatuslikud tagajärjed. Ma tean, et mina üksi ei mõjuta laiemas perspektiivis midagi: pole nii, et kirjutad raamatu ja maailm saab teiseks. Aga õnneks polegi ma üksi. Neid, kes kirjutavad praeguse kursi ohtudest, vajadusest suunamuutuse järele, on üha rohkem. Mida rohkem on kirjutajaid, seda rohkem on ka lugejaid ja seda avaram on retseptsioon. Mida rohkem on lugejaid, mida enamatest allikatest seda infot lekib, seda suuremaks ja olulisemaks muutuse-idee saab. Usk majanduskasvu-propagandasse ja firmamärkidesse on olemas ainult seepärast, et seda meile igalt ajaleheküljelt, mütsinokalt ja poeseinalt peale pressitakse, et see end üha meie teadvusse surub ja seal end kehtestab. Usk maasse ja oleva ühtsusse on ununemas, sellest on tehtud mingi farss, naeruväärne klišee, millesse ei proovitagi enam süveneda. Seega peab rohkem rääkima ja selgitama. Peab tegema üha kõvemat häält. Meie lastel on tulevikuks vaja eelkõige puhast vett, värsket õhku ja ehk ka lapikest maad, mida harida. Ainult seda vajavad nad tõeliselt.

Teose esimese osa tegelasi kummitab loodusvõõrandumus, mille ilmekaimaks näiteks on sügav hirm metsa ees: seda kardetakse, seda tõrjutakse, ehkki ei teata sellest eriti midagi. Oleks neil põhimõtteliselt siiski võimalik asendada oma tehnoloogiakeskne, tehislik ja linlik elukorraldus looduslähedasemaga? Mis juhtub inimestega siis, kui nad elavat loodust enda ümber ei austa ega tunnista?

Sageli rõhutatakse, et möödunud aegadesse ei saa tagasi pöörduda – et selline soov on pime õhkamine, romantika. Nii on. Ent kõige oleva universaalseks liikumissuunaks ei näi sellegipoolest olevat sirgjoon, vaid pigem midagi spiraaljat: on taimeliike, kes on evolutsiooni käigus kõigepealt maale, seejärel aga vette tagasi kolinud. Uuesti loodusesse pöördumine ei pruugigi olla tagasi minek. Kui võtta inimühiskonda kui teatavat ühisorganismi, siis võiks sellegi areng toimuda spiraaljalt, sõnaga: jõutakse täieliku loodusest võõrandumiseni ning pöördutakse siis tagasi, aga muutununa, kogemuse ja teadmiste võrra rikkamana. Mis inimesega muidu juhtub? Mis juhtub ükskõik kellega, kes mürgitab end, lõigub ja rebib – ta sureb pea. Maa on keha jätk – kui me tahame elada, peame hoolitsema tema eest nagu iseenda eest. Hoolitsegem siis.

* Esimene arvamuslugu on nüüdseks kustutatud. Vt aga http://nihilist.fm/jurgen-rooste-tahab-mind-selle-parast-pussitada/