Kirjandus kui sidekude teaduse ja kunsti vahel

Kathleen Jamie: „Lein, armastus, viha, õudus – sellel kõigel on keskkonnadiskursuses oma koht.“

MAARJA PÄRTNA

Maikuus külastas festivali „HeadRead“ šoti luuletaja ja esseist Kathleen Jamie. Äsja nägi eesti keeles trükivalgust tema esseekogu „Leiud“¹, milles Jamie liidab looduskaitse ja luule. Keskkonnaprobleeme vaeb ta ühtaegu paigakesksest ja naiselikust vaatepunktist.

 

Sa kirjeldad end kirjanikuna nii: „Mul on, nagu Robert Louis Stevenson seda nimetab, tugeva šoti aktsendiga meel.“² Mida selle fraasiga täpsemalt silmas pead?

Noh, nagu Stevenson enne mind, sündisin ja kasvasin ma maal, millel on oma minevik ja omad hoiakud, oma keeled ja kirjandus, oma maastikud ja eripärane religioosne pärand ning ka omad tulevikusihid. See maa, Šotimaa, on ühtlasi ühendatud endast palju-palju suurema naabriga, mida peab pidevalt arvesse võtma ja mis kipub temast mööda vaatama. Ent meil siiski on see oma šoti aktsent.

 

Sinu esseede keel on väga poeetiline. Mulle meeldivad väga su võrdlused, mis kõrvutavad looduslikku ja tehislikku, materiaalset ja abstraktset. Kas võrdlusel kui poeetilisel võttel on sulle eriline tähendus?

Jah, ma mõtlen oma esseedest kui pikendatud luuletustest, mitte kui lühendatud romaanidest. Ja ma armastan võrdluseid. Mõnikord mõtlen, et makrotasandil on mu mitteilukirjanduslik looming nagu sidekude kunsti ja teaduse vahel ning mikrotasandil on just võrdlus poeetiline ühenduslüli, siduja.

Hea võrdlus seob omavahel äärmiselt erinevaid objekte või meeleseisundeid. Võrdlusel on ka emotsionaalne pool. „See on nagu too“ võib olla rõõmus ja ootamatuid seoseid loov ütlus. Et luua võrdlusi, on vaja maailma armastada. Võrdlus võib haarata endasse nii visuaalseid ja helikujundeid kui ka emotsionaalseid seisundeid. See on elavaloomuline.

Metafoor on aga teistsugune. Tihti öeldakse, et metafoor on poeetiline, kuid tegelikult tuleb metafoore luuletustes üsna harva ette. Mulle ei meeldi metafoorid, sest need on raskepärased, eriti kui miski asendab või sümboliseerib midagi muud. Näiteks poliitikas eelistatakse kasutada metafoore. Vene karu, briti buldog – igasugune selline jama. Liikumatu, kinnistunud, ebaloominguline.

 

Essees „Crex crex“ ütled, et on ka asju, mida öelda ei saa – vähemalt mitte teadlasena.³ Kas ilukirjandus, kus on võimalik väljendada mõtteid, mis mõjuksid teaduslikus diskursuses kohatuna, saab sinu meelest aidata lahendada keskkonnaprobleeme, millega me silmitsi seisame? Kas kirjanduselt üldse peaks midagi sellist ootama?

Ma ei tea, kas kirjandus saab midagi lahendada, keskkonnaküsimustes eriti. Parimal juhul võib luule olla koht, kus me end maailmale häälestame. Pean sellega silmas, et luule lugemine ja kirjutamine võib me siseilma välise maailmaga õigesse suhtesse viia ning võimaldada olevikul end minevikule häälestada. Ühtlasi nõuab see kuulamist: keele ja maailma, südame ja meele nüansside kuulamist. Ning ühtlasi hoolikat vaatamist, et leida kujundeid, luua võrdluseid. Kui me kõik paneks tähele, vaataks, kuulaks ja kasutaks keelt äärmise hoolega ning naudiks tekkivaid ootamatuid seoseid, siis kas maailm oleks sellest parem paik? Muidugi oleks!

Täpsem vastus küsimusele essee „Crex crex“ kohta on lihtne. Vestlesin ühe ornitoloogiga, kel oli käsil artikkel teatud lindude allakäigu kohta, ja ühtäkki hakkas ta nutma. Tal oli piinlik, kuid ta selgitas, et armastab neid linde ja tegelikult leinab neid. Mõistsin ehmatusega, et ta ei saa neid sõnu ega emotsioone – leina, kurbust, viha – oma töös väljendada. Mõtlesin, et siin on midagi viltu. Ja siis mõtlesin, aga mina saan seda teha! Aeg-ajalt saan olla teadlaste vahendaja ja öelda – ilma häbitundeta, aga emotsionaalselt distsiplineeritult –, et lein, armastus, viha, õudus – sellel kõigel on keskkonnadiskursuses oma koht. Vastukaaluks aitavad teadlased meid, kunstnikke faktide, põhjalikkuse, täpsusega. Keskkonnakriis toob kunstnikud ja teadlased enneolematul viisil kokku ning see on ju igati positiivne.

 

Milles seisneb õige suhe siseilma ja välismaailma vahel? Milline suhe on ebaõige? Mulle endale tundub, et peaksime olema palju teadlikumad sellest, kuidas keelt on võimalik kasutada meie eraldamiseks üksteisest ja ka maailmast.

Uskusin kunagi, et keel on meile hukatuslik. Arvasin, et keel segab vahele ja hägustab seda, mis võinuks olla puhas, loomulik suhe ülejäänud looduga. Kujutlesin, et kui saaksime keelest kuidagi mööda minna, oleksime maailmale rohkem valla ja oma inimlikesse asjatoimetustesse, oma inimlikku mürasse vähem sisse mässitud.

Nüüd arvan teisiti. Keel on meile loomulik, me oleme keeleloomad. Keel on paik, kus me oma suhteid loomulikul viisil loome. Keel on meie inimlik viis maailma ja üksteisega suhestuda. Muidugi võime teha seda nii hästi kui ka halvasti. Keelt on võimalik poliitika või reklaami tarbeks kaaperdada. Luuletajate ja kirjanike ülesanne on hoida keelevõrku ülal, säilitada selle haaret ja nüansse, ning hoida seda häälestunult. Karjuv luule, sa-pead-mu-häält-kuulma-luule huvitab mind aina vähem.

 

Su esseedes on juttu naistest, kelle töö on tähelepanelikult maailma vaadelda. Ühtlasi kirjeldad pisut oma kogemusi emana. Kas meeste kirjutatud looduskirjandus on su meelest kuidagi naiste kirjutatust erinev? Rabapistrikest rääkivas essees ütled, et kirjanduses moodustavad peaaegu omaette traditsiooni üksildased lindudega tegelevad mehed.⁴

Hakkasin neid esseid kirjutama, kui olin juba 40ndates eluaastates, umbes 15 aastat tagasi. Sellele eelnes pikk selliaeg luuletajana. Looduskirjanduse traditsioon koosnes peaaegu täielikult meestest. Ühtäkki toimus aga kannapööre ja ma leidsin end olevat osa voolust, mida Suurbritannias nimetatakse uueks looduskirjanduseks (new nature writing). Järsku ilmus eikusagilt hulk inimesi, nii mehi kui ka naisi, kes kõik loodusest kirjutasid. Korraga mõjus naeruväärselt see vana meeste traditsioon, milles kirjanik seikles ringi üksildastes ja kaugetes paikades, sellal kui keegi, keda kordagi ei mainitud, kodus laste eest hoolitses ja süüa tegi.

Tõenäoliselt vastab tõele, et mõned (kuigi muidugi mitte kõik) vanema põlvkonna meesautorid olid haiget saanud mehed, kel oli inimsuhetega raskusi. Mõni, nagu Gavin Maxwell,⁵ oli gei ajal, kui homoseksuaalsus oli seadusevastane. Nüüd suudavad mehed oma suhtesegadustest paremini kirjutada ning naistel on lihtsam välja loodusesse minna. Kõlab lihtsalt, eks ole?

 

Õpetad Stirlingi ülikoolis luulet. Kes on olnud sinu õpetajad luules?

Huh! Vahel soovin, et saaksin oma elu otsast peale elada, rohkem lugeda ja olla avatum erinevate luulelaadide suhtes ning üldse kõige pärast vähem muretseda. Ma õpin ikka veel, aga nüüd, kui tean, et elu on lühike, olen palju armutum. Mida on mul siit õppida? See on mu esimene küsimus, kui avan uue raamatu.

Mõjutajate nimekiri veniks küll liiga pikaks – mis on iseenesest üks ebameeldiv, tuim sõna! Endale eelnenud šoti kirjanike põlvkonnalt õppisin, et on võimalik olla luuletaja, et luuletajad on maailmas olemas. Naisluuletajatelt õppisin, et on võimalik olla ühtaegu nii naine kui ka luuletaja. Aga ainuüksi sellest ei piisa. See on lähte-, mitte lõpp-punkt. Mis edasi, küsin ma endalt pidevat. Mis edasi?

 

1 Kathleen Jamie, Leiud. Valitud esseid. Tlk Maarja Pärtna. Varrak, Tallinn 2018.

2 Kathleen Jamie kodulehekülg. http://www.kathleenjamie.com/about/

3 Leiud, lk 55.

4 Leiud, lk 70.

5 Šoti kirjanik (1914–1969), 1960. aastal ilmunud menuka saarmastest kõneleva raamatu „Ring of Bright Water“ autor.