Kultuur 2020 – Väliskirjastajaid huvitab eesti ajalooline proosa

Eesti Kirjanduse Teabekeskuse peamine mure on ilukirjanduse tõlkijate vähesus või puudumine paljude keelte puhul.

PILLE-RIIN LARM

Eesti kirjanduse „rahvusvahelistumine“ on dokumendi „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ järgi üks praeguse kultuuripoliitika prioriteete. Sellest, kuidas on viimasel ajal läinud Eesti Kirjanduse Teabekeskusel, mis vahendab eesti kirjanike teoseid välismaailmale, räägib keskuse direktor Ilvi Liive.

Mis oli tõlkelepingute poolest mullu populaarseim eesti kirjandusteos?

Ilvi Liive: Järjest tuleb uusi tõlkelepinguid Meelis Friedenthali romaani „Mesilased“ väljaandmiseks eri keeltes. Raamat ilmus eelmisel aastal Itaalias, Hollandis ja Lätis ning ilmub peatselt Tšehhis, Norras, Inglismaal ja Ungaris, kokkulepe on olemas ka Poola, Makedoonia, Serbia ja Albaania kirjastustega.

Raudade kirjutatud raamatud on rahvusvaheliselt väga edukad: Piret Raud on kahe viimase aasta tõlgituim eesti kirjanik ja Rein Rauda on samuti tabanud märgatav rahvusvaheline edu, tema kolme viimase romaani ingliskeelsed õigused on müüdud. Omapärase rekordi tegi Rein Raud mullu sellega, et tema romaani „Täiusliku lause surm“ õigused müüdi Inglismaale ja Soome veel enne, kui raamat Eestis ilmuda jõudis.

Kirgi kütsid Andrus Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu“ lepingud, kuna selle raamatu tõlkeõiguste soovijaid oli eri riikides kõige enam, näiteks võiks tuua Saksamaa, kus raamatu tõlkeõigusi soovis osta 3-4 kirjastust. Võitjaks tuli Klett-Cotta, kes raamatu välja annab.

Mille vastu väliskirjastused veel huvi tunnevad?

Huvi muutub pidevalt, sest kirjastamiseski on oma moed ja suunad. Paari aasta eest hakkas välismaiste ilukirjandustõlkeid välja andvate kirjastuste hulgas tekkima uus trend üllitada avastamata või unustatud klassikute teoseid. Selles tuules ilmuvad Inglismaal A. H. Tammsaare „Ma armastasin sakslast“ ja August Gailiti „Nipernaadi“, Saksamaal Tammsaare „Elu ja armastus“, Karl Ristikivi „Hingede öö“, mitmes keeles jätkavad ilmumist Jaan Krossi teosed.

Kuna Eesti on välismaistele kirjastajatele ikka üks pisut eksootiline keerulise ajalookäiguga Euroopa ääremaa, siis on alati huvi pakkunud eesti ajalooline proosa: aegade jooksul ongi palju tõlgitud Jaan Krossi teoseid, praegu tõlgitakse paljudesse keeltesse Indrek Hargla romaane. Samuti otsitakse meilt kirjandust, mis mõtestaks me lähiajalugu, aega pärast iseseisvuse taastamist, ja loomulikult ka teoseid, mis annavad sissevaate tänapäeva Eesti ellu.

Kuidas läheb rahvusvaheliselt Armin Kõomäe romaanil „Lui Vutoon“?

„Lui Vutoon“ ilmus nii äsja, et selle rahvusvahelise käekäigu kohta on vara veel midagi öelda. Frankfurdi messil oli küll mitmeid kirjastajaid, kes romaanist huvitusid ja soovisid sellest katkendit lugeda. See on alles päris esimene raamatuga tutvumise tasand. Eks järgmised raamatumessid ehk kevadine Londoni mess ja sügisene Frankfurt näita, kas huvilistest saavad ka raamatu väljaandjad.

Kas teose kodumaise menu ja tõlkehuvi vahel on seos?

Raamatute tõlkimine ja tõlkena väljaandmine võtab palju aega ja sellepärast võib teinekord siin olla üsna pikk ajalõtk. Näiteks Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu“ ilmus Eestis 2007. aastal, selle rahvusvaheline edu algas alles paar aastat tagasi, prantsuskeelse tõlke ilmumisega. Indrek Hargla apteeker Melchiori lood seevastu jõudsid välisturule väga kiiresti, esimesed tõlked ilmusid juba aasta pärast eestikeelse teose ilmumist.

Raamatu menukus kodumaal on kindlasti üks olulisi näitajaid, aga mitte alati määrav. Võib vabalt juhtuda, et mõni kirjanik on väljaspool Eestit tuntum kui kodumaal. Hea näide on Meelis Friedenthal, keda Eestis suhteliselt vähe teatakse, aga kelle „Mesilasi“ väga palju tõlgitakse.

Millised on peamised probleemid, millega teabekeskus oma töös põrkub?

Peamine mure on ikka ja alati olnud ilukirjanduse tõlkijate vähesus või lausa nende puudumine paljude keelte puhul. Kirjanduse levitamiseks on vaja seda kogu aeg tõlkida ja seepärast on tõlkijate juurdekasvu eest hoolitsemine üks meie tähtsaid tegevussuundi.

Üksi me seda muidugi teha ei suuda. Abiks on need vähesed välismaised ülikoolid, kus eesti keelt õpetatakse, ja Eesti Instituut, kes seda õpet koordineerib. Samuti loodan väga, et viimaks õnnestub koostöös Tallinna ülikooliga käima panna tõlkijate magistriõpe, mis on mõeldud just eesti ilukirjanduse võõrkeeltesse tõlkijatele.

Kas ettevalmistused Londoni 2018. aasta raamatumessiks, mille peakülalised on Balti riigid, juba käivad?

Esmased, lepingutega seotud ettevalmistused selleks suursündmuseks on käinud juba mõnda aega ja nüüdseks on allkirjastatud ka leping Londoni raamatumessi ja Balti riikide vahel. Eestist koordineerivad Londoni messi peakülalise projekti Eesti Kirjanduse Teabekeskus ja Eesti Kirjastuste Liit, nüüdseks on algust tehtud ka sisuliste ettevalmistustega, pannakse kokku valdkondade töögruppe jne. Londonis peakülaline olla tähendab Eestile suurt tähelepanu mitte üksnes raamatumessil, vaid sellele lisandub ka mahukas kultuuriprogramm Londoni linnas ja kogu Suurbritannias.

Kuidas suhtute mõttesse, et eesti kirjanikud vajaksid agenti? Kas olete oma töös tundnud, et abikäsi võiks olla rohkem?

Agent võiks ju igal kirjanikul olla, aga agent ei ole lihtsalt abikäsi, vaid ärihuvidega vahendaja, kes võtab vahendustasu ja teeb selle eest kõvasti tööd, mis ainult eesti kirjanikke vahendades paraku ära ei tasu, sest kulud on väga suured. Aastate jooksul on olnud paar eestlast, kes on eesti kirjanike agendina kätt proovinud, kuid üsna ruttu alla andnud. Usun, et tasapisi hakkab Eestissegi kirjandus­agentuure tekkima, küll aga ei saa nad elatuda ainult eesti kirjanike õiguste vahendamisest.