Kunnusega ei saa vaielda

Kas naiste potentsiaali realiseerimine saab tähendada vaid sünnitamist, kuna see on nende ainus erivõime?

JOHANNA ROSS

Nüüd juba üle aasta tagasi ilmus provokatiivse publitsisti Mihkel Kunnuse teine kultuuri- ja ühiskonnateemaline kogumik „Roheline süü“. Selle 15 teksti varieeruvad mõõdukalt arvamusžanride vahel: essee, arvustus, kolumn jm. Tekstides on puudutatud mitmeid teemasid (kirjandus, film, moodne kunst, majandus, sõnavabadus, sooline võrdõiguslikkus, religioon jne), ent laias laastus võib need jaotada kaheks: kultuurikriitika ja sõnavõtud ühiskonna teemal. Viimaste osakaal on esimese raamatuga „Minu eugeenika saladus“ (JI, 2012) võrreldes tublisti kasvanud, kuid tegu on pigem nihke kui kannapöördega – juba esimeses raamatus vaeti muu hulgas „võrdõigusluse õnnetusi“ ja sallivuse küsimust ning tehti katset mõista vaimulikku ja teoloogi Toomas Pauli.

Nagu ikka, ajavad Kunnuse avaldused esmapilgul ihu sügelema ja kutsuvad hirmsasti vastu vaidlema. Tekstide keskseks mehhanismiks on paradoks, mida kasutatakse kõnekujundina, aga ka kandva teljena. Metoodiliselt paisutab autor iga küsimuseasetuse mahlakaks vastuoluks: loomaõiguslased peavad end ateistideks, kuigi väitlevad ise religioosselt positsioonilt („Roheline süü“); teatud osa katoliiklaste vastustatava nn surmakultuuri peaarhitekt on Jeesus Kristus ise („Kirikluse agoonia ehk Kristuse teine tulemine“); kui räägitakse naiste potentsiaali realiseerimisest, saab see tähendada vaid sünnitamist, kuna see on nende ainus erivõime („Naiste efektiivsus ja rahvuse kestmise hind“); kuigi poliitiliselt ametikohalt tagasiastumist samastatakse vastutuse võtmisega, on see õigupoolest vastutusest loobumine („Poliitiku vastutus ja eetikakoodeks“); vasakpoolne väärtustest kõneleja saab vastandada end rahale, kuna vaikimisi on selge, et väärtuste väärtus on just raha („Parem raha ja pahemad väärtused“) jne.

Lugeja võib kergesti hakata uskuma, et nende tekstidega avaldab Kunnus meelt vastavalt loomaõiguste kaitse, katoliikluse, feminismi, tagasiastumise või vasakpoolsete väärtuste vastu. Teatud määral ta seda muidugi teebki, ent nagu selgub juba sellest loetelust, jagatakse hoope igas suunas: konservatiivsed katoliiklased ei saa Kunnusest tingimusteta liitlast liberaalsete feministide vastu ega ka vastupidi. On maitse asi, kas pidada seda tervemõistuslikkuseks ja tasakaalukuseks või positiivse programmi puudumiseks. Igatahes lipsab lähemal vaatlusel šokiväärtuslik üldiselt käest. Kui kord üht, kord teist vastasrinda pilavatest mahlastest paradoksidest on viimne retooriline sahvt välja pigistatud, jääb järele pigem üsna leebe seisukoht, vahest koguni truism, mille juures polegi midagi väga vaielda. Kaheksa lehekülge loomaõiguslasi ja „ökofašiste“ töganud, lisab Kunnus malbe postskriptumina: „Üleskutset meeleparandusele ei väära muidugi ükski vorm“ (lk 17), justkui legitimeerides nii nende programmi. Pikalt selgitanud, kuidas naiste puhul on ühiskonnale kõige olulisem ja asendamatum nende võime sünnitada, lisab ta: „naised sobivad sama hästi [kui mehed] kõigisse vaimset võimekust ja otsustusvõimet nõudvatesse funktsioonidesse ja on lausa piinlik, et seda peab ikka veel üle kordama“ (lk 41).

Kunnuse esteetilist programmi on arvustatud rohkem kui ühiskondlikku, kuna ta on siin mõnevõrra konkreetsem, kas või juba seetõttu, et kriitika objektiks on enamasti kindel teos või teosed. Ent ka kultuurikriitika puhul on väljendus reljeefsem kui väited ise. Laidetavad on enamasti tõesti kunstiteostena keskpärased ja nii nagu ühiskondlike teemade puhul, võtab autor sugeda kord üht, kord teist äärmust. Tõdenud näiteks, et suur osa nüüdiskunstist, sealhulgas arvustusalune Artishoki biennaal, paistab talle mõttetu, keerab ta toru teise suunda ja põrutab: „Sellega ei õigusta ma aga kuidagi seda kontingenti, kes jääb õiglase solvumistundega Kanal 2 rüppe“ (lk 97). Omamoodi paradokslemise rõõm kannab ka mahukat ülevaadet aasta 2012 proosast. Näiteks nimetab Kunnus seal kehvavõitu teost, mille autor on sõnaohtralt perekonnaliikmetele pühendanud, pigem perekondlikuks kui kirjanduslikuks sündmuseks, teisal seab käsitlemist vääriva teose kriteeriumiks selle, et see ütleks midagi eesti elu kohta just selle aastanumbri sees, ja on seega sunnitud kiitma Erik Tohvri romaani „Mere taga“, väites, et Meelis Friedenthali „Mesilased“ võib kõrvale jätta, kuna see võinuks ilmuda ka mõnel muul aastal.

Just need arvukad paradoksid ja nende kasutamise viis osutavad paarile olulisele aspektile Kunnuse tekstide juures. Siinkohal on põhjust taas meenutada tema esimest kogumikku ning Leo Luksi arvustust sellele Sirbis.¹ Luks vaeb Kunnust kui mõtlejat, otsib tema alusveendumusi ning vaatleb, kui kindlaks autor neile oma tekstides on jäänud. Ta leiab, et Kunnuse mõte toetub nii kunsti kui ka ühiskonda vaagides kahele imperatiivile, ratsionaalsuse ja eetika imperatiivile, ent autor ise kipub nende vastu eksima, samuti rakendab ta neid sageli seal, kus see ei pruugi olla kõige kohasem. Luks osutab, et suure ratsionaalsuse eestkõneleja kohta on Kunnuse tekstid üllatavalt ebaratsionaalsed, seal kasutatakse innukalt „retoorilisi figuure, mida formaalloogika najale toetuv mõtlemiskultuur nimetab arutlusvigadeks“, ning päris koherentset positsiooni ei ilmnegi. Oma nurga alt on Luksi analüüs minu meelest hea ja põhjalik. Ma ei nõustu päriselt järeldustega (näiteks, et Kunnuse eetiline programm on vilets, kuna nõuab võimatut), kuid kõik tähelepanekud tunduvad veenvad – küllap just selline peabki olema tulemus, kui otsida Kunnuse filosoofilist süsteemi.

Edasi võiksime küsida, miks on Kunnuse tekstid sellised. Kas ta tahaks tegelikult kirjutada rahulikke, kaineid, loogiliselt kulgevaid arutlusi, aga lihtsalt ei tule välja? On ta salakaval trikster, kes vassib ja vigurdab teadlikult, tootes näiliku ratsionalismi sildi all meelega stiihilisi, mäslevaid naudingutekste? On ta postmodernistlik kollaažiladuja, kelle meelest ei olegi niisugust kategooriate vastuolu olemas ning kellele argimõistes kokkusobimatute elementide vaheliti kuhjamine pole mingi probleem? Omajagu tõtt on arvatavasti igas variandis. Just paradoks kui loogiku suur maiuspala (erinevalt retoorilistest figuuridest / arutlusvigadest) osutab aga huvitavale asjaolule seoses ratsionaalsusega – Kunnus ei kasuta paradoksi mitte kui loogiline arutleja, vaid kui pedagoog ja esteet. See võimaldabki tal oma mõistatused lihtsalt võimalikult värvikas esituses lugeja ette heita, jättes ütlemata, mida nendega peale tuleks hakata. Õpetaja võib õpilastele kätte anda lahendamata ülesande: „Klass, arutage! Tõlgendage!“ Esteet võib aga rahumeeli nautida vastuolu vaimukat sõnastust, tundmata muret, mis asjast edasi saab.

Needsamad kaks aspekti tunduvad Kunnuse tekstide puhul määravad veel mitmes muus mõttes. Esiteks ongi tema hääl pedagoogi hääl, mis kõneleks just nagu tahvli eest. Selle tingivad ilmselt autori pikaajaline kogemus õpetajana, ent ka veendumus, et kirjutaja peaks oma publikuga kõnelema teatud mõttes ülalt alla, kuivõrd ta teab (s.t peab teadma) midagi lugejast enamat. Suuresti pedagoogi positsioonist tuleneb moraliseeriv toon. Kuigi see tänapäeval enam iseenesestmõistetav ei ole, käib tõelise vana kooli õpetaja puhul noorsoo harimise juurde ilmtingimata ka moraalne kasvatus. Kunnuse etendatav õpetajakuju pärineb just nimelt täienisti konservatiivse haridusvaldkonna eriti konservatiivsest otsast.

Pedagoog ei pea ka ütlema midagi ootamatut või uudset. Vastupidi, visalt ja kannatlikult tuleb tuhmivõitu õpilastele üha uuesti ja uuesti üle seletada midagi, mis kõigile mõistlikele inimestele peaks olema ilmselge ja üldteada. Sageli kõneleb Kunnus teiste inimeste sõnadega, tsiteerides pikalt ja isegi kurnavalt suurmehi. Ta ei karda end korrata, kirjutades kirjatükkides ja koguni ühismeedia arvututes lõimedes ikka ja jälle sedasama, tsiteerides iseennast ja uuesti juba tsiteeritud teisi – oluline ei ole originaalsus, vaid see, et üha uutele ja uutele klassitäitele elementaarseimalgi tasandil selgeks saaks, kuidas asjad on. Just nimelt nende platitüüdide vürtsitamiseks lubabki ta endale mahlakat kõnepruuki, retoorilisi paisutusi ja labastavaid binaarsusi, mida talle sageli ette on heidetud kui mitte ainult stiili-, vaid ka mõtlemisvigu. Häda on ehk selles, et erinevalt pedagoogist ei ole publitsistil võimalust lugeja reaktsiooni vahetult jälgida ja suunata.

Teiseks on Kunnuse suhe ratsionaalsusega esteedi suhe. Selles mõttes tegutseb ta samas liigas nüüd vist juba endise rühmitusega ZA/UM, kuigi nende programm koos oma esteetikaga erinevad üksteisest vägagi. Nii-öelda esteetilist argumenti pole küll otseselt sõnastanud, kuid on sellele vihjanud ZA/UMi liige Martin Luiga just Kunnust arvustades: „Mu meelest oleksime ilma esteetikata üsna istuli. Ilusad asjad, mis liigutavad meeli, teevad elu kuidagi elatavaks, eetilistki tajutakse ilusana ja teadlasele meeldib teooria ilu.“² Kui Luiga mõttekäigu kohaselt eristab see tema ja Kunnuse positsiooni, siis minu meelest ühendab neid. Nn ratsionaalsuse imperatiiv on Kunnusele pigem lipukiri või mingi seisukoha läbiväitlemine, mis sealjuures eriti ei mõjuta seda, mis relvadega ta lippu kaitseb või missuguste vahenditega väitleb. Ta teab hästi ja nendib mitut puhku, et inimene ei olegi läbinisti ratsionaalne toimija. Samuti möönab ta, et publikut mõjutada on sageli lihtsam tajudele ja emotsioonidele apelleerides, mis võiks ka seletada, miks ta omaenese tekste rangelt loogilisteks aruteludeks ei kammitse. Kuid need on talle pigem ebameeldivad tõsiasjad, mis ilusat pilti rikuvad, mitte uusi võimalusi avavad äratundmised. Teda ei paelu näiteks praegu populaarsed afektiuuringud või muud hämaralad kusagil mõistuse ja tunnete piiril, kuna ta armastab opereerida selgete vastandustega.

Seda vastandiarmastust kehastab Elli Soolo – Sirbi kriitikapreemia laureaat aastal 2012, Indrek Hirve koondkogu „Hingekiri“ (2013) saatesõna autor, Mihkel Kunnuse mitte küll päris üldteada, aga ka mitte päris salajane alter ego. Elli Soolo on kummaline konstrukt, kes on Mihkel Kunnuse suhtes sümboolselt vastandmärgiline: ta pühitseb subjektiivsust, tugineb sisekaemusele, lähtub eksplitsiitselt emotsioonidest. (Kunnus ise on tema kohta öelnud „armastaja par excellence“, lk 158.) Arvustuses kogumikule „Mitte-Tartu“ kirjeldab Soolo näiteks kõigepealt kogumikuteemalise vestlusringi osalejate välimust ning seejärel teatab, et ei mäleta, millest toona räägiti, aga see polegi oluline, kuna on oma mälestusega jäägitult üheks sulanud ega saakski seda enam vaadata kui midagi endast lahknevat.³ Soolo on teatud määral karikatuur ja tema olemasolu rõhutab eriti tugevasti seda, et mõneti on karikatuur ka Mihkel Kunnus, kelle nime all kirjutatud tekstide ratsionaalsus on ennekõike emblemaatiline. Seejuures on Soolo tekstid peaaegu läbinähtavalt kunnuslikud: need on pikad ja pisut vormitud, on kasutatud palju tsitaate, kunagi ei tegeleta ainult ühe kitsa probleemiga, vaid esindatakse mingit maailmavaadet; ning ka emotsioneerimine ja argumenteerimine esinevad üsna samas vahekorras, lihtsalt kord on paleuseks mõistus ja põlualuseks tunded, kord vastupidi. Kindlasti on aga tähenduslik see, et niisuguse alter ego on autor loonud naissooliseks – kodanikusugu ja kodanikunimi on kingitud ratsionaalsuse eestkõnelejale, ikka sellesama esteetilise maitseotsustuse alusel.

Samuti on tähelepanuväärne märk seesugused tekstid, nagu kunagi Müürilehes ilmunud „Miks oleks maailm teatrita parem paik“.⁴ Sellises võtmes ülesastumisi on Kunnusel veel, eriti blogis või ühismeedias. Teatritekstis väidetakse muu hulgas: „Lühim täpsustus, miks teater on halb, oleks väide, et teater teeb inimesi afektiivsemaks, märatsevamaks, impulsiivsemaks, elamusejanusemaks“ ning nimetatakse teatraale mitut puhku rumalateks ja alatuteks. Viimane annab minu meelest märku, et tegu on liialduse, groteskiga. Tõsi, signaal ei pruugi olla üheselt mõistetav, kuna väidetu ei ole mitte diametraalselt vastandlik sellele, mida Kunnus harilikult räägib, vaid pigem sellele kaunis lähedal. Teiselt poolt aga võikski see osutada, et ka seda, mida Kunnus harilikult räägib, tuleks pidada vähemasti osalt teadlikuks groteskiks, mõistuse kaitsmiseks mängu ilu nimel.

Nii pedagoogina kõnelemine kui ka ratsionaalsus esteetilise programmina osutavad sellele, kuidas Kunnuse ratsionaalsus on mingis mõttes nii-öelda võlts või vähemalt seesmiselt vastuoluline. Õpetaja ei räägi mitte loogilis-demokraatlikult, vaid autoriteedi positsioonilt, ka siis, kui ta käsib (!) õpilasel oma peaga mõelda; esteetiliselt põhjendatud ratsionaalsus on midagi sama head kui puust raud. Just neilsamadel põhjustel ei olegi võimalik Kunnusega vaielda – isegi kui lõpuks ikkagi tahaks. Õpetaja-õpilase suhtes jääb õigus nagunii esimesele. Vastalisel õppuril kästakse halval juhul suu pidada, heal juhul öeldakse, et see kõik ei ole praeguse tunni teema ja võib-olla arutatakse seda kunagi hiljem, siis, kui see, mis praegu käsil, on korralikult selgeks saadud ja pähe õpitud. Umbes viimasel moel Kunnus sageli kriitikale reageeribki. Samuti ei ole n-ö esteetilise argumendiga erilist mõtet rinda pista – maitse üle teadupärast ei vaielda. Selles mõttes oli nihilist.fm-i tegijate 2014. aasta suve algul lansseeritud identiteedivargus, nali või kunstiline akt, mille käigus Kunnuse nime all paroodilisi tekste avaldati ja laiali saadeti, Kunnusele õigupoolest tüübilt sobivam vastus kui luksilik pulkadeks lahtivõtmine.

1 Leo Luks, Kriitilise kriitika kriitika. – Sirp 14. III 2013.

2 Martin Luiga, Kunnuse-lugemine. – Vikerkaar 2012, nr 10-11, http://www.vikerkaar.ee/index1.php?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=5537

3 Elli Soolo, Mu mitte. – Müürileht, sügis 2012, nr 23, lk 36.

4 Mihkel Kunnus, Miks oleks maailm teatrita parem paik. – Müürileht, talv 2011, nr 13, lk 23–25.