Lumehang, infonälg ja pelmeenid puljongiga

PILLE-RIIN LARM

Jaanuaris käis Udmurdimaal hõimlastele esinemas kolm eesti luuletajat: Triin Soomets, Jaan Malin ja Roomet Jakapi. See oli juba viies Muš Nadii eestvedamisel aset leidnud eesti kirjanike külaskäik. Varem on udmurte väisanud Maarja Kangro, Mihkel Kaevats, Jürgen Rooste, Carolina Pihelgas, Hasso Krull, Eva ja Indrek Koff, Jan Rahman ja Contra. Palusin tänavustel delegaatidel lähemalt rääkida, mis toimus, ning seejuures esile tuua kolm eredat mälestust või tähelepanekut.

Jaan Malin: Mullu käisid Udmurdimaal eesti kirjandust esindamas Contra ja Jan Rahman. Ei tea, kuidas neil sinnajõudmine läks, aga meid võttis küll vastu üks mu suuremaid elamusi. Nimelt peatus Moskva-Iževski rong Možga jaamas nii, et meie vagun jäi perroonist ja jaamahoonest sadakonna meetri kaugusele. Niisiis ei jäänud meil üle muud, kui – sumaki! – hüpata umbes pooleteisemeetrisesse lumehange.

Pimestavvalget lund nägime kõikjal. Selle nägemine tõi mulle hoopis lähemale näiteks Andres Ehini „Hämaruse lumeväljadel“ või „Ukse lagendikul“. Ilm oli pehme (3-4 kraadi), kuigi lund palju. Ei pannud tähele, et lund oleks päeval sadanud. See lihtsalt oli.

Teine meeltesse jäänud märksõna sellelt reisilt on … kuidas seda nüüd viisakalt ütelda … inimesed tundsid vajadust iga informatsioonitilga järele – selles mõttes olid nad nagu käsnad. Esimese hooga oli sellist uudiseihalust muidugi meeldiv näha, kuid see tegi ka pisut kurvaks. Sest sellisest infovajadusest võib järeldada, et need inimesed elavad maailma eest üsna varjus, justkui kotis. Nagu korduvalt kuulsime-kogesime, on enamiku ainus infokanal Venemaa ametlik meedia, mille objektiivsusest ei tahaks rääkida. Paar korda püüti jutt viia poliitika pääle, kuid ega see eriti vilja kandnud. Kõige rohkem ehk Triinu sõnad „riikide vahel hetkel valitsev olukord ei pea mõjutama nende riikide inimeste suhteid“. Kõik meie sõnad – olgu need luules või küsimuste vahendamised – tõlkis Muš Nadii.

Kolmas meeldejäänu pole seik, vaid inimene. Nojah, meeldejäävaid tüüpe oli seal ridamisi, aga minule jäi siiski erksalt meelde Iževski äärelinna külalistemaja Mumõ Dor perepoeg Igor. Esimest korda elus kohtasin inimest, kellega vestlesin oma pool tundi semantikavabas keeles nii, et vestluspartner ütleb pärast, et ta sai vastused kõigile oma küsimustele. Raske on selliseid inimesi leida, kuid vähemalt selleks oligi võib-olla seda Udmurdimaa reisi vaja.

Olime külas esimesel Alnaši rajooni luuleprõmmul. Kuuldavasti on Udmurtias seda laadi asju varemgi kord-paar korraldatud. Tulemus ehk võitjate isikud (esikoht läks jagamisele) tundus õiglasena, kuid seal kuulda-näha nõrkematut ülistust valitseva riigi lipule, riigi võimsusele jne – see tundus aastal 2015 siiski ootamatuna. Kui olnuksin kindel, et tegu on iroonilise ettekandega, andnuksin maksimumpunktid. Üteldi aga, et Udmurtias oleks selles küsimuses iroonia juba täiesti tulega mängimine.

Triin Soomets: Ega ma Udmurdimaast suurt midagi teadnud. Ei teadnud isegi Tallinna-Moskva rongist, praktilises mõttes, sest polnud kunagi sellega sõitnud. Pidi olema nostalgiline ja romantiline jne, tegelikult on aga tohutult ebamugav. Seltskond oli aga nii hea ja toetav, nii esinemistel kui ka reisides, et paremat ei oska ette kujutadagi.

Kõigepealt meenuvad mulle, nii naljakas kui see ka pole, pelmeenid puljongiga. Nimelt serveeritakse pelmeene seal traditsiooniliselt puljongi sees kausis. Ega ma paremat puljongit saanud ei ole ja pelmeene samuti mitte. Üldse tundus udmurdi toit erakordselt maitsev, näiteks Nadii ema porgandipirukad. Pärast esinemisi pakuti külakoolides tavaliselt süüa (sageli ka juba enne esinemist) ja ühes koolis sööklatädi ilmselt märkas, kui hea meelega ma tohutult head moosi sõin, sest lahkudes tuli ta suure moosipurgiga ja kinkis selle mulle.

Külakoolid … Sinu ees istuvad pisikesed ja suuremad lapsed ning õpetajad. Loed neile, aga siis tulevad küsimused ja need puudutavad Eestit. Kui teil on Eestis külas kellelgi pidu, kas siis pidutseb terve küla? Kui kellelgi on kurb, kas siis kurvastavad kõik? Mis keeles te koolis õpite? Kui külas on talud üksteisest nii kaugel, siis kuidas te koolis käite? Kas teil kepikõndi tehakse? Mitu last teil on? Mille poolest on Eesti maailmas tuntud? Osa koole on valinud koolivormi, tüdrukutel valged pitskraed mustal kleidil.

Külakultuurimaja, Udmurtia esimene luuleprõmm, otse-eeter Udmurtia raadios, esinemine Iževskis raamatukogus – välja arvatud viimane koht, küsiti meilt ikka ja jälle rohkem Eesti kui meie loomingu kohta. Küll oli valus laste imestus, et me tõesti õpime kõiki aineid koolis eesti keeles. Huvitav, aga samamoodi valus oli teada saada, millised probleemid pigistavad udmurdi kultuuri.

Konkreetne vastus küsimusele, mis on kolm asja, mis reisist meelde jäi (meelde jäi neid küll kolm tuhat): inimeste soojus, huvi ja infovajadus, väga hea toit ja viimaks suusad külakooli ees, mille lapsed õpivad udmurdi keeles vaid oma emakeelt.

Roomet Jakapi: Külakoolides esinedes marssisime mõnikord Jaaniga klassiuksest sisse valjuhäälselt improviseerides. Ilma hoiatuse, seletuse, sissejuhatuseta. Ühtlasi semantikata. Laste silmad läksid suureks ja nad naersid kohmetuseta. Täiskasvanuile tuleb vahel seletada, mis see on ja miks niimoodi teeme, lapsed on aga hetkega mängus sees. Ainuüksi nende hämmeldunud pilkude ja selle elava naeru pärast tasus see reis ette võtta. Kes teab, kui erinevat sorti jälgi meie kolme loetud luuletused, nood mainitud häälitsused ja vestlused neisse klassiruumidesse jätsid, aga helgeid ja eksootilisi kindlasti.

Selleks, et – keeles ja meeles – udmurdiks jääda, on vahest olulisim tahe. Tahte üheks väljenduseks on udmurdi diskod, mida korraldatakse pealinnas Iževskis. See on küllalt suur tööstuslinn, valdavalt venekeelne. Just siin saime osa tantsu­trallist, mis mõeldud neile, kel vanuseks 30+. Klubilisi hullutas DJ, kes mängis ainult udmurdikeelset poppi, rahvast küttis hoogsa jutuga üles peojuht, esines humorist, ürituse kulminatsiooniks oli kuulsa lauljatari Ljubov Bõkova etteaste. Staari saatis seksikas kostüümis tantsubeib. Ja pärastpoole – kujutage ette – tuli popijumalanna ise meie lauda, et lasta end pildistada koos külalistega kaugest Eestist. Märkimisväärse osa klubilistest moodustasid rahvariides memmed, kes tümpsu saatel keha õõtsutasid, ent vahepeal, kui neile sõna anti, mitu rahvalaulu ette kandsid. Tantsupõrand ei tühjenenud hetkekski. Udmurdi noortel on aga pealinnas oma diskod, kus samuti rahvuslikku olemist kinnitatakse.

Külalistemaja sees ja ümber sagis igasugu loomi. Hiir nähtavalt ei hüpanud, ent kass kargas vahetpidamata, koerad müdistasid, kits õiendas, hobused jooksid meid peaaegu pikali. Tema aga ei viitsinud laudastki välja tulla. Tal oli ükskõik. Meelitamise peale siiski tuli, astus aeglaselt või oli paigal. Ei olnud eriti suhtlemisaldis. Tal oli ka õues ükskõik. Selline eesel. Peremees ütles ta kohta „filosoof“. Erinevalt hobustest polevat talle füüsilist tööd anda. Nii ta seal on ja mõtleb. Pole ime, et just eesliga pikapeale sõbrunesin. Oma suure pea vajutas ta vastu mu külge. Olime lähestikku ja ei teinud õieti midagi. Või siiski: nentisime eksistentsi. See oli ametivennaliku mõistmise ja intellektuaalse läheduse hetk. Muide, ühel pärastlõunal, kui pererahvas linnas asju ajas, korraldasid loomad verandal meeleavalduse, nõudes ennekõike tähelepanu. Koerad rabelesid nii, et aknalaualt kukkus asju. Üks hobune näris luuavart, teine vehkis peaga, hambus potikaas. Kits luuras vist. Aga eesel ei osalenud.