Meeleline teekond Hispaania

MEELAS KARUTALD

Käesoleva Loomingu Raamatukogu kolmiknumbriga on akadeemik Jaan Undusk vajutanud oma jalajälje sügavale eesti kirjanduse Hispaania-diskurssi. See jälg on filosoofiline, esseistlik, kirjanduslik, aga mitte niivõrd reisikiri tavapäraselt hinnatuna, kuivõrd vahest vaid Viivi Luige „Varjuteatri“ mõttes. Seetõttu reisikirjana vahest tõesti „luhtunud“, nagu autor meile lubab või vabandada püüab. Aga ilukirjandus on see igatahes ja kõige avaramas mõttes, pürgides erutama kõiki meeli.

Raamatu kaanele võiks isegi panna reklaamkleepsu „Õige meelas“, kui parafraseerida üht pudelisilti Paunvere rätsepa sahvri riiulilt. Ka Unduski raamatus voolab veini, aga ka pulliverd, millest kõigi areenide liiv allpool Püreneesid läbi on imbunud. Voolab ka tema enese verd, mis Ávila müüridel hüübimatuna niriseb tema särgikaelusesse. Aga korra otsesõnu ja korduvalt aimamisi ja rohkem kui eelkäijate Tukla ja Talveti reisikirjades voolab Unduski „Teekonnas Hispaania“ ka toda puhtaimat kehavedelikku, mis Aristote­lese järgi kannab edasi inimloomusele omast hinge ja mõistust, tehes meid selleks, kes me oleme, ja viies elu edasi. Unduski sõna on nagu hästi eostuv seeme ja seega tabab auväärt akadeemik mitte üksnes Hispaania, mis oleks liiga kitsas, mitte üksnes ka Eesti, mis oleks vähemalt meie jaoks siin, Püreneedest üle Euroopa tõmmatud diagonaali teises otsas naiseliku vormiga Munamäe ümbruses midagi hoopis enamat, näiteks Põhja-Balti olemise naba, vaid ta tabab eksistentsi tuuma üleüldse. Ja sugugi mitte vähem kui näiteks Henry Miller.

Nii et voolab veri, nii enesestmõistetavalt, et seda ei pea mainimagi, voolab ka higi, millest Hispaania päikese all ja konditsioneerita bussis pole pääsu, kihutab sperma ja voolab ka vesi, vähemalt Alhambra araablaste purskkaevudes ja püha Teresa raamatuis. Aga mis ei voola, need on pisarad. Sestap polegi see teekond Hispaania mitte põrmugi tundeline, sest jätkem ometi kord meelde, et tunded on meie arguse, mitte tugevuse tööriist. See teekond on meeleline. Või tõepoolest – on suisa meelas.

Kui raamatut kõnetada tema enese keeles, siis kirjandusteaduse slängis on see vist metakirjandus, mis kõigi kleepuvate ja libedate vedelike abil liibub oma objekti külge nagu parasiit, imedes ta lõpuks endasse. Nilbe, ütlete teie? Aga kui ma oleksin baski terroristka või anarhistka, siis oleks vaid üks tingimus enne seda, kui seaksin end lordoosi, nagu emasele kohane, ja laseksin ETA auväärsel liikmel uljalt tegutseda, näiteks Salamanca ülikooli müüri ääres kunagi novembris 2016, olgu see ajamärk ka juba maha pandud. Sooritaks seal siis fassaadilt konna otsiva turistide hordi juuresolekul ühe sellise vahva todopoderoso ehk midagi kõikvõimsat, mis ühendaks baski vaimsust ja Hispaaniat ja maarahvast kaugel Euroopa kirdenurgas! Aga see tingimus on, et auväärt akadeemik võtaks kaasa parima valiku oma kodumaistest verivorstidest. Õige mitu ikka, ja ilmtingimata õigetesse soolikatesse topitud tangudest ja õigest verest! Pulliveri mind ei kohuta, jätkugu ainult vorste! Murcia maavein, kõige rämedam ja kergelt muskuselehane, oleks siis minu poolt. Kohe mitu pudelit. Me rüüpaksime veini ja haukaksime vorsti kui parimaid tapasid peale. Peale mille – peale kõige selle, mis meie vahel muidu ulmades olnud või ilmsi olemata jäänud!

Me nilpsiksime veini sealsamas Salamanca ülikooli müüri ääres või minugipoolest hoopis mässumeelse ahastava baski Miguel de Unamuno kunagise kodu ukselävel, ja leiaksime, et sedasi on ikkagi parem kui tahta koos kas või tuhat pommi panna ja kohe esimesega vastu taevast lennata. Pommid ei ole praegu in, Jaan! Mitte pommi ei tule panna, vaid kohe tuleb taha panna. Plahvatusi jagub maailmas niigi. Saludo, ja hoopis rahu saagu Maa peale! Aitab Brüsselist ja Pariisist, aitab muidugi ka Madridist, Palmyrast ja Bagdadist rääkimata! Mis suhe Unduskil õieti nende terroristide ja Lunatšarskiga on? Ja naistega? Aga kirjandus on kirjandus ja loole annavad nad vürtsi nagu teravaim Hispaania paprika. Õieti neid lugusid ilma nendeta ei olekski, või oleksid need hoopis teistsugused ja tavalised lood, mis millegagi ei eristuks ei Tuglase, Talveti ega Kronbergi omadest, mis juba ära kirjutatud ja mille kordamisel poleks mingit mõtet ega trükkimiseks kulunud paberil vähimatki õigustust.

Maarja Unduski illustratsioon raamatust „Teekond Hispaania“.

Ma taban end lugemisel, eriti aforistlikes lõikudes, korduvalt esitamast seda kõige keerulisemat küsimust – miks? Miks just nii, kui võiks ka teisiti? Mõtestatavate autoriteetidena kutsutakse teekonnal appi mõistagi don Quijote, püha Teresa ja Miguel de Unamuno, sõnamänguline unemuna ja see kõik käib võõrast mentaliteeti mõista üritava rännu juurde. Aga mis pistmist on tõsiasjal, et naine imetamise ajal ei rasestu, meie tunnetuse kantiaanlike nurgakividega? Kas truudusetu hooraja Bertrand Russell kutsutakse õigustama Juani enda tahapanemise soovi? Miks naine lehkab nagu tursk? – ja selle peale võiks juba isegi solvuda! Seda enam, et mis autoriteet on Kapteniks kutsutud Tartu joodik, kelle suust Undusk selle võrdluse on laenanud. Aga kui järele mõelda, siis miks ka mitte, kui tulemus seda õigustab. Jesuiitidest teeb Undusk juttu küll.

Aga veelgi enam küsin ma seda, kas Undusk üldse Hispaanias käis? Kuigi selle kohta võiks tõendeid pärida nii praeguselt Loomingu peatoimetajalt kui ka Eesti Keele Instituudi direktorilt, kelle rännukaaslusele saatesõnas vihjatud. Alžeeria või üldse Aafrika pinnale Undusk oma jalaga vaevalt on astunud, see maa ja terve manner on tema meelest kaugelt ohtlikum kui Baskimaa või Kataloonia. Ometi on tema paari aastakümne eest ilmunud teekond Alžiiri surnud mehe jälgedes „Ossip Bermanni elu“ (Looming 1989, nr 4) märksa dünaamilisem. „Teekond Hispaania“ on aga viie paigaltammumise jada: Salamanca Plaza Mayor ja ülikool, Canet de Mar kuskil Barcelona lähedal, Ávila Santa Teresa värav ja Giralda torn Sevillas ei anna liikumiseks just palju ruumi. Paigaltammumise jälg on uuristunud Salamanca tänavasillutisse ja mitmele poole mujale, kus Vahemere lained pole randunud. Või on ehk sealgi, sest „sisaliku tee jätab jälje“ ja need teised sõnad. Igatahes jääb Kataloonia rannale mälestuspilt mehest, kes seisab Sardiinia kohal kumava kuu paistel, sõrmitsedes veidi nõutult mingeid nööre ja raudpolte, mõistmata, kas need osutavad inkvisitsioonile või mingile sadomaso värgile. Pikantsust lisab revolver, millest pannakse ka pauku. Ja Estrellamar kui põhjamaa poja Juani teejuht, sest ühel võõral maal seigeldes või ka paigal tammudes peab ju teejuht olema, vaatamata sellele, et Juan filosofeerides ta aeg-ajalt unustab.

Ilmselge, et Undusk ei ole flanöör, vähemalt mitte nende kaante vahele koondatud écriture’is. Või kui, siis mööndusega: ta on mentaalne flanöör, kelle jalad ei jõua mõttele järele, kelle mõtte jõud on alati suurem tema sammu pikkusest. Ja see põhjendab ja õigustab kõike, vähemalt ja eriti kirjanduses. Seetõttu on tema teekond eelkõige tema seesmine Hispaania, on kõik need autorid, keda ta on lugenud ja läbi seedinud, ja alles seejärel tulevad kohad ja vahetud kogemused ilma turistliku olmeteabe liigmürata. Ainult mopeedid põrisevad nagu ikka. Ja nagu sajandite eest pühale Teresale, nii avaneb ka Unduskile Ávila linnamüürilt, kus ta ikka kohtab teda takistavaid ja keelavaid silte cerrado – suletud – terve Hispaania. Seetõttu on Jaan Unduski teekond Hispaania tema España interior ning hoolimata Hispaania-diskursi mahust eesti kirjanduses ainulaadne.

Ühe meelierutava detailina läbib Unduski „Teekonda Hispaania“ baskitar Estrellamari musta patsi punutud punane niit või lõng, põimides seal ühte Kataloonia sürrealismi ja Balti ja baski separatismi. See niit näikse olevat keritud ei mujalt ega vähemast kui Mati Undi lavastustesse poetatud lõngakerast.