Monumentaalse mehe monumentaalne kogumik

Jaan Isotamm: „Mida vähem on sul kaotada, seda tugevam sa oled.“

Jaak Urmet

Üks meeldejäävamaid seiku seoses vangilaagriga on see, kuidas Johnny päästis maailmale laagripoeedi Enn Uibo luule – oma peas. Nii tõi ta laagrist välja ja aitas raamatussegi üle saja luuletuse. Pildil Jaan Isotamm 1961. aastal Mordvas.

Repro

2014. aasta juuni hakul meie hulgast lahkunud luuletaja, vastupanuvõitleja ja ajaloolase Jaan Isotamme ehk Johnny B. Isotamme publitsistlikust pärandist on välja antud monumentaalne kogumik. Rohkem kui 700 leheküljel on võimalik lugeda suurt hulka Johnny artikleid ning temaga tehtud intervjuusid. Rohkelt on fotosid, raamatu lõpetavad bibliograafia ja nimeloend. Selle raamatu läbilugenu või läbitöötanu saab selge ja reljeefse pildi Johnny isiksusest ja panusest eesti mõtteloosse, samuti Eesti lähiajaloo uurimisse.
Siinkohal jätan ma hea meelega kõrvale objektiivse kriitiku rolli ja lähenen objektile vahetumalt. Seda enam, et ka mina olen selle raamatuga sutike seotud. Intervjuude hulgas on nimelt ka see, mille ma tegin Johnnyga 2012. aasta 20. jaanuaril Tartus Kirjanduse Maja saalis Tallinna Televisiooni saate „Inimese mõõde“ jaoks. Ühes mu saatesõnaga. Kirjalikul kujul ilmus see kõigepealt 2014. aasta Loomingus. Võrreldes oma intervjuud teiste siin raamatus ära toodud Johnnyga tehtud intervjuudega, võin nentida, et see kuulub kindlasti õnnestunumate hulka. Johnny võttis tookord süüvivalt jutuks mitmed olulised tahud oma elust ja tegevusest, tõi ära nüansse ja infokilde, mis mujal ses raamatus jutuks ei tule või saavad riivatud üksnes möödaminnes, näiteks kogumikuga „Närvitrükk“ seonduv ja tema entsüklopedistitöö. Ühtlasi on mul õnnestunud mitte kinni jääda teemadesse, mille kajastamisele on temaga vesteldes tihti enamik auru läinud, nagu näiteks Eesti Noorte Malev ja vangilaagris viibimine. Intervjueerija eesmärk peaks olema intervjueeritavast portree loomine küsimustele saadud vastuste kaudu ja mul on rõõm tõdeda, et mul on õnnestunud sellest võrratust luuletajast, põnevast persoonist, targast vanamehest ja sümpaatsest vestluskaaslasest luua ilmekas ja suurepärane portree.
Aga raamatus on veel neli nupsukest, mille puhul algatav jõud olin mina Eesti Päevalehe kirjanduskülgede toimetajana, kuid mille juures raamatu sees – kolme juures ka bibliograafias – ei ole mu nime ära toodud. See ei ole etteheide, sest allikaviide on olemas ja ajalehes ei pruukinud mu nime alati juures olla. Mainin siinkohal ikkagi ära, puht kirjandusloo huvides, et lühipalad pealkirjadega „1947: Jaan Isotamm pandi karistuseks teise klassi“ (lk 32, bibliograafias on selle juures mu autorsus mainitud), „Vana Jossi surm sundis ka eestlaste palgeile pisaraid“ (lk 725), „Eesti kirjanik ütleb Euroopaga liitumisele „jah““ (lk 726) ja „„Tore on võtta rippkiiges nina ette mõni hea kindel raamat““ (lk 727) on vastused minu kui ajakirjaniku esitatud küsimustele, seoses nii- või naasuguste päevakajaliste teemadega. Muide, nagu ka raamatusse mitte võetud, kuid bibliograafias – taas ilma minu nimeta – ära toodud „Millal te viimati lugesite Tammsaaret“ ja „Kui palju alkoholi tarvitate ühe nädala jooksul?“. Kõik need on paarilauselised või mõnelõigulised lühivormid. Ja see juba näitab, et raamatu koostajad on teinud materjali kogumisel ära tohutu töö, isegi kribu-krabu on läbi sõelutud. See ongi õige. Kokkuvõttes selgub, et olen intervjueerijana Johnny poole pöördunud kokku seitsmel korral. Mis teeb mu vahest koguni teda kõige rohkem intervjueerinud isikuks?
Saatesõnas oma intervjuule portreteerisin Johnnyt ka oma sõnadega. Andes endale loomulikult aru, et siinne raamat ei ole raamat Johnnyst, vaid kogumik tema kirjutatust ja öeldust, jääb seda võimsat ja tuumakat massi lugedes või läbi töötades siiski õhku vajadus temast lähtuvate kogemuste ja elamuste kirjeldamise järele. Üks lihtne, kuid põhjalik ja ülevaatlik sissejuhatus või järelsõna tema enda kohta oleks kõrvale väga ära kulunud, et Johnny öeldut kalibreerida või tasakaalustada, tema isiksus mingisse süsteemi või millegi taustale paigutada. Aga ainsaks sellelaadseks tekstiks raamatus on jäänud minu saatesõna oma intervjuule, millest mul on kahju. See on võrreldav olukorraga, kus isuäratava ja küllusliku prae kõrvale on antud nelikümmend erinevat kahvlit, kuid mitte ühtki nuga. Süüa saab ja maitse on sama, aga puudub koordinaatteljestiku teine telg. Ma ei hakka oma saatesõnas öeldut siinkohal enam refereerima, seda enam, et Tartus ja mujal kõnnib ju ringi küllaldaselt teisi tarku vanamehi, kes oleksid minust mitu korda õigemad isikud seda sorti portreesid visandama. Jagan seega oma muljeid ja tähelepanekuid, mis eelkõige silma jäi.
Johnny ütleb oma raamatus, et nõukogude aja lõpukümnendite teisitimõtlejad ehk dissidendid kalduvad olema kõige tigedamad nende suhtes, kes mõtlevad teisiti, kui nemad (lk 93, 671). Selline paradoksaalne olukord. Ise tahavad küll teisiti mõelda, aga teised justkui ei tohiks mõelda teisiti, kui nemad. Aga tõesti. Võttes aluseks oma elukogemuse, pean samuti tõdema: mida rahvuslikumalt ja radikaalsemalt on keegi meelestatud, seda kitsarinnalisema ja obsessiivsema inimesega on tavaliselt tegu. Minu mulje Eesti NSV dissidentidest, eriti nende hilisema tegevuse valguses, on üldiselt negatiivne. Nende naeruväärsuse, mis on võrdeline nende sõgeduse, arulageduse ja pretensioonikusega, on hästi ära tabanud juba noor Andrus Kivirähk Ivan Orava kuju luues. Johnny erineb sellest seltskonnast kardinaalselt. Nii vormiliselt, sest ta ise tõmbab joone vastupanuvõitlejate ja dissidentide vahele, pidades ennast esimeste hulka kuuluvaks (lk 122, 193, 469, 541, 547–548, 674), aga ka olemuslikult, sest Johnny maailmapilt on aukartustäratavalt avar. See on üks asju, mis tema puhul silma torkab, ka siinse raamatu kirjasõna lugedes. Ta ütleb oma arvamuse, nõudmata, et kõik seda jagaksid. Ja neisse, kes seda ei jaga, ei suhtu ta seepärast tingimata halvemini. Selline suhe ümbritsevaga on suure vaimu tunnus. Johnny lajatab ja põrutab oma väljendustes aina – aga enamasti on see lajatamine ja põrutamine kuidagi õhuline ja inimlik, see ei ole raskekujuline ja lämmatav. Ma näen tema mõtteavalduste taga inimest, mitte maniakaalset ideeteenijat.
Taas on mul näide tuua isiklikust kokkupuutest. Ei ole ju kahtlust, eesti humanitaarias on kohatud arusaama, et Jaak Urmet on noor kommar, selline Nõukogude Liidu ihaleja. Ma ei ole kommar, ma ei ihale ka Nõukogude Liitu. Ma olen lihtsalt ajaloolane, kes nähtuste väärtuse vaagimisel ei leia poliitilistel ja ideoloogilistel omadustel tingimata rohkem kaalu olevat, kui kõigil teistel omadustel. Ka sõnapaar „Tallinna Televisioon“ kõlab paljudele meie seas väga halvasti, kujutades endast pelgalt Tallinna keskerakondliku linnavalitsuse propagandatoru, mõne meelest lausa maksumaksja püha raha eest teostatavat poliitjõledust. Taas asjatult. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt jätavad selle kanali kultuurisaated (teater, kunst, muusika jne) nii sisukuse kui ka hulga poolest selja taha isegi Eesti Televisiooni. Olin Johnnyga tema elu viimase seitsme aasta jooksul üsna sagedas meilisuhtluses ja kuskilt ei olnud aimata mingit pahura pilguga vaatamist. Mitte selle poolegi. Ta jagas mu palvete peale heldelt ajaloolisi fakte oma andmekogust, me arutasime nende ja muugi ajaloo üle üksnes konstruktiivses ja meeldivas atmosfääris. Kui pöördusin 2012. aastal saate tegemise ideega Johnny poole, olin siiski valmis selleks, et ta võib kosta „ei“ – kuna tegu on Tallinna Televisiooniga. See ei oleks siis olnud esimene kord, sest minugi saatega seonduvalt on olnud mitmeid, kes on keeldunud selle telekanali eetris oma sõna ütlemast, kes viisakalt, kes päris räigelt. Aga Johnny isegi ei kergitanud selle peale kulmu. Olematu probleem! Need olid suhtumised, mille põhjal võib teha Johnny maailmapildi kohta kõnekaid järeldusi. Eriti Johnny kui rahvuslase, kui kunagise vastupanuvõitleja kohta. (Radikaalnegi rahvuslus ja Tallinna Televisioon ei ole muidugi ideoloogilises plaanis lepitamatud vastandid, nagu nähtub EKRE juhtfiguuride püsikindlast figureerimisest Tallinna Televisiooni poliitilistes vestlussaadetes. Aga sellesse Johnny ei puutu.)

Ajaloolane Johnny
Esikohal siinses raamatus on muidugi Johnny tegevus vastupanuvõitlejana, tema viibimised vangimajades ja vangilaagrites. See tuleb kõikjal aina jutuks, sellest kirjutab ta taas ja taas ise, sellest ei saa üle ükski temaga tehtud intervjuu. Aga see ei ole Johnnyle lihtsalt etapp tema elust, tema eluülikool, vaid sellelt pinnalt võtab sõna ajaloolane Johnny, jagades fakte teistele uurijatele ja analüüsides neid ka ise uurijana. Ses valdkonnas on kindlasti raamatu tummisemaid tekste „KGB meie elus“, 64 lehekülge pikk ülevaade selle instantsi olemusest ja tegevusest, nii hästi, kui seda on õnnestunud välja selgitada. Korduvalt tuleb jutuks hipiliikumine Eesti NSVs, kuid millegipärast ei ole Johnny poole kuigi palju pöördutud küsimustega, mille vastused laseksid heita pilku Tartu 1960ndate ja 1970ndate kirjandusellu. Raamatus on mõned lühikesed ametliku hõnguga kirjatööd, mille autoriks on Johnny Tartu Noorte Autorite Koondise (NAK) esimehena, samuti paar arvustust tollastele põrandaalustele almanahhidele, kuid nagu on näha näiteks minu tehtud intervjuust, võinuks selles kohas kaevata sügavamale. Näiteks asjaolu, et Tartu Riiklikus Ülikoolis taheti luua Tartu NAKiga konkureerivat noorte kirjanike organisatsiooni (lk 222–224), on intrigeerivam, kui see esmapilgul tundub. Samuti läbisid Tartu NAKi küllalt olulised ühiskondlikud ja kunstipoliitilised jõujooned. Kuidas oli näiteks üldse võimalik, et Johnny-sugune asumiselt tulnud element sattus Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu noorteorganisatsiooni etteotsa? Ka Johnny kui luuletaja ei ole kahjuks tundunud enamikule intervjueerijaile huvipakkuv objekt. Tema luuletuste tekkemotiive võinuks ometi harutada rohkem, see oleks olnud ka ajaloouurimisele kasulik tegevus. Korduvalt meenutab Johnny näiteks, et luuletust „*neid tydrukujuukseid“ ajendas teda kirjutama Mordva vangilaagris kogemata lahti kaevatud ühishaud (lk 45, 196).
Johnny meenutamised vastupanuvõitluse, vangimajade ja vangilaagrite teemal on muidugi väga olulised. Seal on detaile ja üksikfakte, seal on elamusi ja meeleolusid, seal on üldistusi ja üllatusi. Näiteks selgub, et vangilaagris käis kõva spordielu, tegutsesid jalgpallimeeskonnad, korvpallimeeskonnad, viimane kasutas oma vormil Eesti Vabariigi vappi ja sinimustvalget värvikombinatsiooni … (lk 47, 76, 206). Peeti mitmetunniseid diskussioone, kord tõestati seal näiteks ära, et eestlase kõige suurem vaenlane on eestlane ise (lk 50), „pandi käima“ Eesti ajaloo kursus, organiseeriti eesti raamatukogu (lk 52), raamatuid sai postiga endale lasta saata või tellida, näiteks Johnny sai venekeelse „Kalevipoja“, loeti Sanga, Krossi, Kaalepi jt luulet (lk 53, 75). Laagrisse tuli postiga vabalt kohale ka teoseid, mille omamise eest võinuks vabaduses karistada saada. Kaasvang Jüri Pertmann sai kodust postiga „Väikese Eesti entsüklopeedia“ ja Inglismaa tädilt Faulkneri romaani „Võitmatud“. Viimane oli välja antud Torontos ja kui laagri tsensor küsis, kus Toronto asub, luiskas Pertmann, et see on tuntud ülikoolilinn Eestis, kuidas te siis ei tea (lk 52–54). Meenub, et samasuguseid mälestusi on oma vangistusest Patareis pärast sõda rääkinud ka Ain Kaalep – et vanglas mõistust selge hoida, pidas iga päev keegi teistele ettekande sellest, mida teadis. Selline kambriülikool.
Johnny laagriülikool –ise nimetas ta seda Beria-nimeliseks eluülikooliks ning võrdles kuurordi ja metsaülikooliga (lk 76, 88) – oli igatahes väga hariv, kui otsustada tema kirjelduste järgi, rääkimata sellest, et kogu Nõukogude Liidu vastaline kontingent sai seal omavahel tuttavaks, selgeks sai vene keel ja pähe jõudis arusaamine, et talumatus ühiskonnas ei ole süüdi mitte venelased, vene rahvas, vaid partei ja nõukogude võim (lk 218). Korduvalt mõistab Johnny selles raamatus otsesõnu hukka russofoobia kui eestlasi nõukogude ajal ühendanud eksliku ja põhjendamatu tendentsi, mis pole kadunud praegugi (vt lk 89, 92, 513, 559, 673). Kui Eesti NSVs oli kohv 1964. aastal nii suur defitsiit, et noor soome filoloog Eva Lille ajas selle Elo Tuglase laual segamini teega, siis vangilaagris oli umbkaudu samal ajal „seltskondlikuks joogiks kohv, mida sai pakkidega ja mida me keetsime normaalses kanguses“ (lk 57). Kuid üks meeldejäävamaid seiku seoses vangilaagriga on see, kuidas Johnny päästis maailmale laagripoeedi Enn Uibo luulet: „Enne minu vabanemist 1963. aasta 25. detsembril oli tükk aega meie ühiseks tegevuseks tema hommikul kirja pandud luuletuste päheõppimine ja õhtul autorile ettelugemine ning teksti põletamine.“ Sel viisil, oma peas, tõi Johnny laagrist välja, aitas hiljem raamatusse suure hulga Enn Uibo loomingut, üle saja luuletuse (lk 197, 334). Ja sel viisil astub Johnny samasse ritta Ray Bradbury sel ajal veel üsna värske romaani „451° Fahrenheiti“ kangelastega, kes ühiskonnas, kus raamatud on keelatud ja määratud hävitamisele, säilitavad nende sisu oma peas. David Vseviov on oma saates „Müstiline Venemaa“ (23. XI 2014) rääkinud, et ka Anna Ahmatova kuulus poeem „Reekviem“ säilis ja levis ainult inimeste peas ja teiste üleskirjutatuna – autor luges selle vaid korra lähedastele ette ja põletas seejärel käsikirja.

Vabadusvõitleja asketism
Huvitav on jälgida, kuidas Johnny suhtub vastupanusse ja kaasaminemisse. Ise püüdles ta maksimaalse võimaliku sõltumatuse ja suveräänsuse poole ümbritsevast ühiskondlikust tegelikkusest. Teadlikult jättis ta riikliku haridustee jätkamata, sest ei tahtnud „punaseid usuõpetusi“ õppida, nii piirdus formaalselt ta haridus poolelijäänud IX klassiga. Teadlikult valis ta öövahi elukutse, sest sealt ei olnud enam kuhugi kukkuda, ja viis teadlikult oma kulud vastavusse oma sissetulekuga. Teadlikult lõpetas ta luuletuste kirjutamise, et mitte olla KGB meelituste ja kompamiste objektiks. Teadlikult jättis ta perekonna loomata, sest perekond oleks vähendanud sõltumatust ja suveräänsust ühiskonnast: oleks tulnud hakata teenima raha ja tegema karjääri, igatahes muretsema muresid, mis oleksid suuresti vähendanud võimalust olla vaba. Teadlikult valis ta sisepaguluse. See oli vastalise mungaelu, vabadusvõitleja asketism. Mida vähem on sul kaotada, seda tugevam sa oled (vt lk 86, 123–124, 198–199).
Mitte küll otseselt, aga kaudselt ometi tundub Johnny pidavat võimu teenimiseks või vähemalt aktsepteerimiseks kõike seda, mis jäi tema elulaadist väljapoole, nii-öelda kõrgemale. Mida kõrgemale – seda rohkem. Ta ei jää kuskil mõtlema, mis oleks saanud eesti rahvast, keelest ja kultuurist siis, kui kõik oleksid asunud vastalise positsioonile, jätnud ennast ilma nõukogude haridusest, võtnud endale üksnes kõige madalama hierarhia töökohad, veel enam, kui kõik oleksid jätnud loomata perekonna, võtmata naise, mitte läinud mehele, saamata lapsed … Loomulikult ei oleks siis eesti keel ja kultuur küll paari inimpõlvegi vastu pidanud. Rääkimata sellest, et ei oleks olnud ajude ja inimeste potentsiaali taasluua Eesti Vabariiki. Seda Johnny enam ei aruta, mis oleks saanud siis, kui mitte ainult partei, ministeeriumid ja Eesti NSV Ülemnõukogu, vaid ka ülikoolide rektorite ja professorite kohad, sovhooside ja kolhooside esimeeste kohad, ajakirjandusväljaannete ja kirjastuste toimetajate kohad oleksid olnud sajaprotsendiliselt täidetud Peipsi tagant sisse toodud võõra ja võõrkeelse kontingendiga. Hea näide: EKP Keskkomitee põllumajandussekretär aastail 1954–1977 oli endine Irkutski oblasti tšekist, eesti keelt mitteoskav ukrainlane Fjodor Ušanjov, ehkki räägitakse, et ta püsis kenasti meiemeelse Edgar Tõnuristi kontrolli all. On ju ikka vahe küll, kas Eesti põllumajandust juhib partei liinis Siberi tšekist või Saaremaa taluperemehe poeg, Jäneda põllutöökooli lõpetanud ja Eesti Põllumajanduse Akadeemiat juhtinud Arnold Rüütel. Aga Johnny küsib retooriliselt, et kui on olemas roim, kui on sajad miljonid kannatajad, siis kes on roimarid, ja vastab: „kommunistid, verekarva pileti omajad“ (lk 89–90). Teisal ta diferentseerib, et tema kuri hinnang kommunistliku partei kohta „ei kehti iga üksiku kommunistlikku parteisse kuuluja kohta“ (lk 510), ja meenutab, et tema omaaegses tutvusringkonnas Tartus ei stigmatiseeritud enamasti ka noorte vaimuinimeste hulka kuuluvaid noorparteilasi (lk 322). Lõpuks diferentseerib ta mõistvalt isegi KGB agente (lk 266, 524.)
Minu hinnangul oli kohalikule põlisrahvale tohutult suurem kasu meiemeelsetest parteilastest, ministritest ja tippjuhtidest, kui aktiivselt – kas relvade või apellide toel – võimu vastu võitlejatest. 1970ndate ja 1980ndate esimese poole Eesti dissidente laastab raamatus armutult ka Johnny ise (lk 670–689). Aga mulle tundub, et ka varasematest vastupanuaktidest oli kasu eelkõige ainult asjaosalistel endil, kui neilgi. Ka Johnny möönab, et eesti noorsoo vastupanuliikumine ei mõjutanud Eesti saatust vähimalgi määral (lk 561). Ja mis puutub metsavendadesse, siis nende veretööd ei kuulu minu silmis mitte rahvuslike sangaritegude, vaid kriminalistika valdkonda. Muide, metsavendadest teeb raamatus juttu ka Johnny, aga nende meetoditel peatumata ja nende meetoditele hinnangut andmata. Ma nii kangesti tahaks näha, kas mõni ajaloolane või poliitik üldse julgeb eales välja tulla mõttega, et röövimine, vägistamine ja mõrvamine on igati normaalne, kui seda teha rahvuslike huvide kaitsmise loosungi all. Või vähemalt väitega, et kõik seda sorti teod inkrimineeris metsavendadele julgeolek. Kriminaalkurjategijate leidumist metsavendade hulgas tunnistab Johnny korraks ka otsesõnu (lk 547). Enne kui metsavendadele in corpore kaela riputada õilis eestluse nimel võitleja tiitel, tuleks nende hulgast eemaldada lihtsalt kriminaalkurjategijad. Midagi võib ju tõesti ka sõelale jääda. Oli minu vanavanemate kodukülaski üks metsavend Sass. Tema võitlus eesti rahva nimel nägi välja nii, et ta laskis kolm talunaist maha, ühe läbi ukse. Muul ajal jõlas metsas, hirmutas teelisi. Lõpuks tulid julgeolekust või miilitsast püssimehed, kärtsutasid Sassi enda maha. Kogu küla rõõmustas ja hingas kergendatult. Kellelgi ei tulnud selle peale mõttessegi kurta, et näe kus võim represseerib eesti rahva vabaduse eest võitlejaid. Ei maksa seda sorti kuritegelikule elemendile mingit aupaistet pea kohale kleepida ja mälestusmärke püstitada.
Tähelepandav on, et nagu ei aruta Johnny teatud piirist edasi kaasaminemise problemaatikat, ei tee ta seda ka metsavendade puhul. Ega ka natsionaalsotsialismi, Saksa okupatsiooni ja Hitleri sõjameeste puhul – neid ta loomulikult ei kiida heaks, tema hinnang neile on selline, nagu igal südametunnistusega inimesel, aga see lihtsalt ei ole tema võitlus. Hitler oma natsionaalsotsialismiga on tema silmis kõigest Stalini epigoon (lk 465), natsism on kõigest üks kommunismi variant (lk 515), Eestiga seotud fašismiroimadestki peab ta 9/10 Nõukogude julgeolekuorganite väljamõeldiseks (lk 486), ehkki fašismiroimade ohvrite hulka kuulus ka tema enda sugulane Oivo Isotamm (lk 568). Nii saab Johnny võitluse hästi piiritleda: see on võitlus Nõukogude repressiivorganite vastu. Veel enam, Johnny võitlus saab igakülgselt fikseeritud, kui tõmbame ka neljanda piiri, milleks on tema eitav suhtumine taasiseseisvumisjärgse Eesti poliitilisse tegelikkusesse. Neist piiridest Johnny arutluskäikudega eriti üle ei liigu, eriti kolme esimese puhul, sest seal tuleks juba arvestada uute argumentidega, tuua uusi tõestusi, aga milleks, tark inimene ei võitle lõpmatult kõigega, vaid pühendub konkreetsele objektile. Nagu öeldud, oli Johnny üldine seisukoht: mina arvan nii, sina võid arvata teisiti ja katki pole midagi. Küll on meeldiv sellise isikuga diskuteerida!
Ajaloouurijana oli Johnny kindlasti kirglik. Ja see on hea. Ainult et sel on ka mõned puudused. Üks neist on hoogu sattudes teha mõni totter viga. Näiteks, arvustades Coudenhove-Kalergi teost „Totaalne riik – totaalne inimene“, ütleb ta, et Eesti Vabariik oli 1938. aastal ja 1940. aasta esimesel poolel „demokraatlik ning tsensuurivaba“ (lk 415). See lause on võrreldav sellega, kui sõiduõpetaja ajab järsku ise siduri ja piduri segamini. Kui 1938. aasta kontekstis võib veel läbi häda rääkida mingist demokraatiast – ehkki, kuna kehtis üheparteivõim ja Pätsi diktatuur, siis ma ei teeks seda ka läbi häda –, siis 1940. aasta esimesel poolel oli Eestis demokraatia roll enam kui kaheldav, rahva võimu üle domineerisid nii (kaudselt) Hitleri Saksamaa kui ka (otseselt) Stalini Nõukogude Liidu ettekirjutused. See selleks, see on lihtsalt küsitav koht, aga lausa faktiviga on väita, et Eesti Vabariik oli neil aastatel tsensuurivaba. Kindlasti teadis Johnny, mis asutus oli Riiklik Propaganda Talitus, et trükistele tehti Pätsi diktatuuri ajal jõulist järeltsensuuri, vajadusel näiteks ajakirjandusväljaandeid päevapealt sulgedes, et tsenseeriti näiteks ka filme, kuulsaimaks käärimeheks Marie Underi Paaž ja hingeline luuletaja Artur Adson, ja et eksisteeris Poliitiline Politsei eesotsas oma nähtavate ja nähtamatute nuhkide armeega, kellest kuulsaim on jalgpallimeeskonna Estonia kuulus väravavaht Evald Mikson. Seda kõike Johnny otse loomulikult teadis. Aga hoog oli nii suur, et viga tuli sisse. Siinse raamatu toimetaja oleks võinud selle vea klambrites kõrval ära klaarida, nagu on mõnel puhul mujal teinud, aga on temagi selle silmist mööda lasknud. Nii suur on ühiskonnas ja inimestes tung eelmist vabariiki idealiseerida!
Arvustades Hellar Grabbi ja Jaan Kaplinski kirjavahetust, manab Johnny jälle silme ette mingi harraskuldse eelmise vabariigi aja: „See seik viitab, kui lähedased olid vaim ja võim tol ajal, mil Ants Laikmaa võis Kadrioru lossi sisse astuda, „et vana Pätsiga mõni sõna juttu ajada“, ning Karl August Hindrey sai presidendile kingituseks tuua omapüütud suure Pühajärve kala“ (lk 337–338). Siit tulvab allusioone lausa kosena! Esmalt meenub Kiviräha „Ivan Orava mälestuste“ algus. Pätsi kodu kirjeldatakse seal kohana, kus noored armunud korraldasid salaja kohtumisi ning kus Päts ise käis rahva hulgas ringi, tilluke lapike käes, pühkides siit ja kohendades sealt. Need Johnny read on otsekui Kiviräha kirjutatud ja tänapäeval neid ilma muigeta lugeda ei ole paraku võimalik. Ja kalajutu peale meenub Mihhail Zoštšenko lõbus lookene sellest, kuidas Petrogradi kalur tuli Lenini kabinetti ja tõi Leninile kingiks suitsukala, aga kuna maal valitses nälg, siis kinkis Lenin kala edasi lastekodule. Mis sai Pätsile toodud kalast, see Johnny jutust ei selgu. Tõesti, minevik kui helesinised mäed! Paul Kuusbergi vaesus, töötus, masendus ja viletsus siia maailma ei ulatu. Kuni me näeme sinna aega vaadates ainult klanitud ja aateist tulvil Wikmani poisse, kuid ei näe tühja mannerguga supikööki hiilivat Kuusbergi, seni me ei hakkagi mõistma, miks 1940. aastal läks nii libedalt nii, nagu läks. Ah jaa, kas vaim ja võim olid tol ajal lähedased, sõltub sellest, kas kujutada Pätsi kõrvale ette Gailitit, Visnapuud ja Adsonit – või Tuglast. Tammsaare, nagu Johnnyl, ei sobi samuti vaimu ja Pätsi läheduse näiteks. Taas on Johnny hoogu sattunud.
Ja on ka Johnny siiski kõigest inimene. Püüdes küll olla sõltumatu vastaline ühiskonna kõige madalamal astmel, mitte koogutada võimu ees – ja rõhutades vanas eas sellise elulaadi tähtsust, väljendades uhkustki niisuguste valikute üle, veel enam, öeldes, et „mul oli õnnestunud läbi pika sovetiaja elada kompromisse tegemata“ (lk 310), on ometi andnud ka tema keisrile, mis keisri kohus! Loetagu Tartu NAKi esimehe postil Johnny artikli „NAK – siiski vajadus“ käsikirja umbes 1969. aastast (see jäi küll avaldamata, kuid oli ilmselgelt mõeldud avaldamiseks lk 371–376), aga ka samuti käsikirjalist aruande stiilis kirja pandud artiklit „Tartu NAK tegevusaastal 1969/1970“ (lk 377–383). Eriti esimeses näitab Johnny ennast nõukoguliku sunnisleksika suurepärase valdajana, elegantse enesestmõistetavusega teeb ta obligatoorseid viiteid juhtivate seltsimeeste valgustavatele suunistele: „tõendavad sm J. Käbini sõnad EKP Keskkomitee aprillipleenumil“, „EKP Keskkomitee I sekretär leiab“ … Sealsamas muretseb Johnny ühes sm J. Käbiniga, et omapead jäetud noored autorid võivad ideoloogiliselt valede seisukohtadeni jõuda … Korduvalt haarab Johnny parteijuhi sõnadest ja mängib need NAKi huve kaitstes välja. Edasi kirjutab Johnny: „Kolmandaks soovitaksin kiiremas korras luua (jällegi lätlaste eeskujul) kahepoolsed tihedad sidemed ELKNÜ Keskkomiteega. Komsomoli keskkomiteelt võiks Noorte Autorite Koondis saada õige mitmekülgset abi ja toetust – ideelisest materiaalseni.“ O-la-la! Ka sina, Johnny! Ka sina laveerisid ja väänasid enda huvides parteilaste tsitaate! Ka sinul ei õnnestunud elada kompromisse tegemata! Eeltoodu ei ole ühekordne segadushetk, vaid põhimõtteline strateegia, seda näitab ka teine NAKisse puutuv tekst, kus jällegi otsitakse kontakti komsomoli keskkomiteega ja oodatakse „võimalikult sagedaid kohtumisi vabariigi poliitika- ja kirjanduselu juhtidega“, soovides kuulda neilt kriitikat „endi vigade ja puuduste kohta“.

Asjad, millest ei tagane
Tükkhaaval koorub Johnny publitsistilisest pärandist killukesi, mis moodustavad tema kreedo isikuna, aga ka konkreetsemalt ajaloolasena. Kõige silmajäänu esitlemiseks puudub ruum, seepärast proovin leida olulisema ja olemuslikuma. Intervjuus Priidu Beierile ja Viktor Niitsoole ütleb Johnny: „… juba lapsepõlvest peale olen pidanud kinni põhimõttest: väikestes asjades anna järele. On mõningad suured asjad, milles kunagi järele anda ei tohi“ (lk 82). Väga õpetlik on jälgida tegutsemas Johnnyt kui ajaloolast. Märkasin seda juba temaga eraviisiliselt suheldes, aga see tuleb paaril korral ka raamatus ilmsiks, et talle on väga tähtis mitte söösta iga allika manu võrdse elevusega, vaid enne silmitseda ka allikat ennast. Eriti puudutab see KGB teemat, sest selle asutuse võttestikku kuulus valejälgede jätmine fabritseeritud dokumentide näol (nt lk 100, 504). „Kindlasti tuleb [—] jälgida tähelepanelikult, kes on dokumendi avaldanud ja millised jõud võivad olla selle publitseerimise taga,“ ütleb Johnny, ja see ei kehti mitte ainult KGB uurimise, vaid ajaloo uurimise puhul üldse (lk 100). Tõelise meistriklassi annab Johnny artiklis „Millal sündis Leho Lumiste?“, uurides üht seika ühe vähetähtsa eesti väliskirjaniku elust (lk 305–308). Johnny avastab, et see kirjanik on oma eluloolisi andmeid võltsinud. Miks on võltsinud? Erakordselt huvitav on siin jälgida, kuidas Johnny võltsimise avastab, allikaid valib, kogu uurimise kulgu jooksvalt kommenteerib.
Mis puudutab suhteid ühiskonna ja riigiga, siis sõnastab Johnny oma kreedo järgmiselt: „Ja minu arust see on üks mitte kodaniku vabadusi, vaid kodaniku kohustusi olla alati kriitiline selle valitsuse suhtes, mis parajasti võimul on. [—] Võimulolijat peab kritiseerima, teda peab sõimama nii palju kui jätkub ja otsekohe muutma hoiakut, niipea kui see võim kukub ja mingi uus sinna asemele tuleb. Sest ainult nii võib võimu hoida mingisugustes piirides, sest võim on üks inimeste kõige suuremaid rikkujaid“ (lk 114). Ja see võtab loomulikult väga hästi kokku tema enda isiksuse suuruse ja mastaabi: „Lõppude lõpuks, kui me elame sellises riigis, milleks see riik ennast nimetab, siis on igaühel õigus oma arvamust avaldada, sest ma ei ütle ju, et minu seisukoht peaks olema aksiomaatiline“ (lk 151). Veel üks tsitaat, mis näitab valgust Johnny põhimõtetele: „Ikka vähemaks jääbki selliseid olukordi ja inimesi, kellega saab midagi koos mõelda. [—] Viljakas vestlus, mitte tavaline vaidlemine ja kraaklemine, kus inimestel on mingid oma kivistunud seisukohad, ja niipea, kui sa neid puudutad, on tüli majas“ (lk 157). Soovitud viisil paistab kulgevat Johnny diskussioon Linnart Mälliga teemal „Eesti haritlaskonna koostöö nõukogude võimuga“ (lk 506–534). Arusaamad põrkavad vahel raginalgi kokku, aga solvumist ja tülileeki ei paista. Ka mina leian siit raamatust mõndagi, millega ma ei tahaks nõus olla või mis mulle tundub liialdatuna. Aga see on loomulik. Eriti praegusel ajal, mil Eesti ühiskonnas on teravalt esile tõusnud sallivusega seonduvad probleemid, võiksid vaidlejad teadlikult harjutada endid ütlema: mina arvan nii, sina arvad naa, aitab nüüd vaidlemisest küll, elame lihtsalt edasi.
Lõpetuseks olen hoidnud ühe oma lemmiktsitaadi sellest raamatust. Ma ikka täitsa nõustun sellega. Also sprach Johnny: „Kriitika žanr on minu arvates üldse suur totrus, see on sekundaarne nähtus. Ainult Nõukogude Liidus on kriitika, teiste kallal norimine tehtud omaette kirjandusžanriks. Pealegi kirjutavad kriitikud ainult lollusi“ (lk 83). See on tõsi. Kriitik, kes ei oskagi muud kui ainult kriitikat viljeleda, on tegelikult ühiskonnale kasutu inimene. Ka siinne kirjatöö ei ole tegelikult kriitika, vaid ühe ajaloolase muljed ja tähelepanekud teise ajaloolase publitsistilist pärandit lugedes. Oli rõõm seda raamatut lugeda. See, nagu ka kogu suhtlus Johnnyga isiklikus plaanis, tegi mind targemaks ja rikkamaks. Ja kus ma ka temaga ei nõustunud, oli mul rõõm temaga mitte nõustuda.