Neli aastaaega neljas raamatus

ÕNNE KEPP

Möödunud kolme aasta jooksul on ilmavalgust näinud neli väga kaunist ja meeleolukat raamatut. Marie Underi elu ja loomingu tunnustatud uurija Sirje Kiin on kokku pannud eesti luule ühe tippluuletaja loodusluuletused ja vastavalt aastaaegadele avaldanud need neljas väljaandes. Juba alguses paelub pilku maitsekas kujundus eesti kunstnike maalidest, mis on antoloogiates lisatud iga osa ette. Kunstiteosed tõstavad raamatute esteetilist kaalu, pakkudes lugedes silmale naudingut. Kiidusõnu väärivad ka kujundaja Angelika Schneideri omapoolsed lisandused, mis sobivad hästi teoste üldkujundusse. Niisugust ühe luuletaja loodusvärssidest tehtud sarja pole varem meie kultuuritraditsioonis olnud. Tegemist on hea ja ammendava valikuga nii luuletuste kui piltide poolt vaadates.

Kokkupanu printsiip on lihtne ja klassikaline, järgitud on aastaaegade ja nende vaheldumise loogilist rida: kevad, suvi, sügis ja talv. Raamatute ilmumise alguses tekkis aga väike segadus, sest poes leti taga seistes ei saanud ma aru, miks järgnes esimesena trükitud „Kevadele“ loogikavastaselt „Talv“ (mõlemad 2012. aastal) ja alles aasta hiljem nägi trükivalgust „Suvi“ (2013) ning seejärel „Sügis“ (2014). Kronoloogiliselt võttes rikkus tagasivaade talvele sarja struktuuri, aga ehk olid siin põhjuseks koostamisel või kirjastamisel ette tulnud probleemid. Lõpp hea, kõik hea. Nüüd on meie ees mõttekalt kulgevad värsiread ja saame kõigiti nautida Underi tundlikku ja mõjuvõimast loodusnärvi. Autori paljudes originaalkogudes on aga just selline, aastaaegade vaheldumisest tõukuv ülesehitus, nagu möödus tema aastagi – ikka sirendavast kevadest läbi päikesesooja suve ja värviküllase sügise talve rahulikesse lumevoogudesse.

Igas valikkogus on koostaja Sirje Kiin järginud luulekogude ilmumise järjestust, et mõista ja näidata Underi loodustaju arengut aastast aastasse. Alustatud on noore poetessi ekstaatilistest värssidest „Siuru“ perioodil ning kulgetud vanema ea filosoofiliste ja kokkuvõtvate luulekuulutusteni paguluses. Ainult „Kevades“ teeb koostaja kogude ilmumise järjekorras erandi ja alustab raamatut kolmandana ilmunud „Eelõitsenguga“ (1918). Niisugune valik näib olevat põhjendatud ja Underi loomingu loodusloos mõistetav.

Kahjuks on see kaunis ja omapärane raamatusari jäänud ilma toimetaja teravast pilgust. Viimane kontrolliv pilk tekstidele oleks olnud vajalik. Mõningate sisuliste probleemide kõrval ilmnevad ka mitmed koostamisel ette tulnud vead. Ikka oleks vaja kedagi, kes väljaspool koostaja kiirustavat kokkupanutööd märkaks kahtlasi kohti. Nii on kogumikus „Kevad“ lk 20–23 sari 1910. aastal Noor-Eesti ajakirjas esmailmumisel pealkirja „Kevadelaulud“, aga hiljem pealkirja „Kevad“ kandnud luuletusi. Kui on aga printsiip, et luuletused on võetud esmailmumise järgi (sh ajakirjandusest), siis peaksid pealkirjadki olema selle järgi, mitte hilisemast kogust. Ja lk 45 on luuletuse „Ei raatsi lahku“ ilmumisaastaks pandud 1918, kuigi see avaldati esmakordselt „Sonettide“ esimeses trükis 1917. aastal. Raamatus „Suvi“ on segi läinud kolme luuletuse ilmumiskohad. Luuletused „Sina ütled“, „Suplus“ ja „Suine mälestus. II“ ei ilmunud „Sinise purje“ esimeses trükis 1918. aastal, vaid aasta hiljem, kogu teises trükis. Niisiis on nende aastaarv vale. „Talves“ on märgitud luuletuse „Lumi“ ilmumisaastaks 1940, kuigi see kuulub 1923. aastal ilmunud „Pärisosa“ värsside sekka. Niisuguseid apse kohtab kahjuks kõigis neljas raamatus, mida üks soliidne väljaanne ei tohiks endale küll lubada („Talves“ lisaks veel mitmed trükivead).

Sarja kolmanda raamatu „Sügis“ juures tekib põhimõtteline küsimus: mis on loodusluule? Seda terminit on kasutanud koostaja kogumike saatesõnas ja see on ka ettevõtmise peamine seisukoht. Traditsiooni järgides ja klassikalist kirjandusteadust meeles hoides on ju asi selge, kuid minu arvates peab vahet tegema loodusluuletuse ja loodusluule vahel. Küsimus on selles, kas tekstis on kirjeldatud pelgalt loodust (siis on see tõesti loodusluule) või öeldakse selle abil midagi muud. Underil on palju klassikalist loodusluulet kolmes esimeses kogus, kuid juba siin on need paljudel juhtudel armastusega seotud, pole nii-öelda „puhtad“.

Samuti tekib mõne luuletuse puhul küsimus, millisesse aastaaega see sobib. Eriti panevad kõhklema mõned koostaja valikud kevade ja suve puhul, sügis ja talv on piiritletumad. „Verivallast“ alates läheb asi veel keerulisemaks, sest Underi küpsema ja vanema ea luules on loodusel hoopis teine tähendus: eesmärk pole olnud ainult näidata aasta­aegadele iseloomulikke jooni, s.t kirjutada loodusluulet. Underi mõttelend ja filosoofiline ellusüvenemine loovad loodusmetafoori, mis on millegi muu teenistuses. Seda näitavad ilmekalt juba 1920. aastate lõpus kirjutatud värsid, aga eriti „Mureliku suuga“ ja Rootsis ilmunud kogud. Seega on Underi luules palju aasta­aegadega seotud loodust, kuid see ei ole loodusluule selle mõiste klassikalises tähenduses. Seda vahet oleks võinud teha ja ka saatesõnades mainida.

Metafoorne loodus on kesksel kohal „Sügise“ ja „Talve“ raamatus. Marie Under armastas kohutavalt kevadet ja suve, sellest siis nende aastaaegade puhul ka palju ilusat nn loodusluulet, vahetut looduskogemust. Sügisesse ja talve suhtus ta skepsisega, ei saanud enam olla ülendavalt vahetu ning kasutas neid aastaaegu oma mõtete ja tunnete metafoorses raamistuses. Terves „Sügise“ raamatus on seetõttu palju küsitavusi ning Kiini valik on siin vaieldav. Ma ei saa kuidagi loodusluuleks pidada selliseid luuletusi nagu näiteks „Endaga“, „Kaebelaul“, „Vaev“, „Koduotsimine“ ega katkendit luuletusest „Jalutusel“, millest on ära toodud vaid kuus algusrida, kui kogu luuletus ise on kuus lehekülge pikk ning sealt selgub hoopis teine tähendus. Mõnikord on Underil loodusest võetud ainult üks värsirida, isegi üksiksõna, aga see ei tähenda, et on tegemist loodusluulega. Loodusdetail on vaid üks element suurest ja hoopis teise semantikaga tervikust. Seda ei saa kasutada vaid aastaajaga seoses („Saatus“, „Aruand“, „Ingel“, „Must tuul“ jpt).

Marie Underi ande suurus ja lai haare takistasid teda piirdumast ainult loodusega kui oma loomingu ainulättega. Juba „Sonettides“ kohtab mitmeplaanilist looduskujutust. Näiteks „Valge värav“, mis ei ole ainult talvest, vaid üldistub eksistentsile, olemise-mitteolemise igikestvale küsimusele. Mõned luuletused on aga võetud loodusluule sekka üpris vägivaldselt („Visioon“). Kokkuvõtlikult võiks seega nimetada neid kauneid raamatuid loodusluuletuste, mitte loodusluulekogumikeks.

Paar täpsustust peab veel tegema saatesõnade puhul. „Kevade“ saatesõnas ütleb koostaja, et „Eelõitseng“ ilmus küll 1918. aastal, kuid sisaldas enamasti luulet aastaist 1913–1915. See tõdemus desinformeerib lugejat, sest tegelikult on „Eelõitsengu“ luuletused loodud aastatel 1904–1913. Nii on märgitud „Eelõitsengu“ mõlema trüki esilehele. „Suve“ puhul peab selgeks tegema järjekordse segaduse. Eessõnas mainitavas kogus „Ääremail“ (1963) ei leidu rikkalikult suveluulet, vaid see sisaldab kümme kõrgfilosoofilist luuletust. Kiin ise ei võtnud suveantoloogiasse ühtki luuletust sellest Underi viimaseks jäänud kogust. Samuti ei ole Underil luuletust pealkirjaga „Ootaja“. See teos, millest Kiini saatesõnas juttu, on avaldatud kogus „Sädemed tuhas“ (1954) pealkirja all „Armastajalaul“ ning on neli aastat hiljem „Kogutud luuletustes“ (1958) Underi poolt ümber nimetatud „Ootaja lauluks“. „Armastajalaul“ on seejuures just esmailmumise pealkirja ja aastaarvuga ära toodud „Suve“ raamatus endas.

„Suve“ saatesõnas on Sirje Kiin kirja pannud ka alaosa „Marie Underi linnud“. Kahjuks on see osa kaasaskäimine Liidia Tuulse vastava artikliga 1993. aasta teise numbri Tulimullas. Liidia Tuulse esitas sellise pealkirjaga ettekannet aastate pikku maailma eri paigus Eesti pagulaskonna seas ja avaldas selle lõpetuseks Bernard Kangro soovitusel Tulimullas. See kaasaskäimine on täiesti väljapaistev, isegi luulenäited kattuvad. Selline käitumine kahandab suuresti antoloogiate koostaja usaldusväärsust, kuid Marie Underi loodusest kirjutatud värsiloomingut saab sellegipoolest nautida kogu hingega.