Olemisest mitte klaasi all

Eesti Rahva Muuseumi oma kodu sunnib ilmselt paljusid muuseume muutma oma püsiekspositsiooni ja tutvustuspoliitikat.

PEETER OLESK

Kõige põnevamad on asjad siis, kui nad on igapäevases kasutuses ega mitte klaasi taga, ja kõige kurvemad siis, kui nad on teel muuseumi. See tee – nimelt just tee, mitte muuseum ise – ei ole ühelegi esemele õige koht. Lõikas hinge, kui professor Voldemar Vaga võttis mind aastal 1991 vastu oma kodus Jakobsoni tänaval Tähtveres. Istusime nii-ütelda töötoas, mille seinu vooderdasid raamaturiiulid, kuid need olid peaaegu lagedad, sest raamatukogu oli enamalt jaolt juba loovutatud. Näha olid vaid need trükised (tõenäoliselt ka fotoreprod), mis ootasid äraviimist. Tekkis tunne, nagu riiulid nutaksid. Ruum ei olnud tühi, aga ta oli vigane, täiesti äraspidine, võrreldes tolle ruumiga, kus polnud ainsatki muuseumile määratud eset.

Kaks kümnendit varem, aasta oli 1971, saatis Eesti õpetajate meeskoori üks asutajaid, meie klassijuhataja Gustav Adolfi gümnaasiumis, geomeeter Jaak Loonde mu Pika jala torni, kus asus siis Heinz Valgu ateljee. Tema kavandas koorile lipu, mille värvilahendusse kuulusid ka Eesti Vabariigi trikoloori osad. Veel hulga nooremana oli X klassi jõudnud poiss käinud Läänemaal niisugusel ekskursioonil, kus pöörati sisse ka Ants Laikmaa muuseumi. Võisin näha, kuidas meister oli elanud, ent alateadlikult tajusin, et enam seal suurt kunsti ei sünni. Mitte kunagi. Seevastu Heinz Valgu kambris kunst jätkus! Kõik oli vajalik ja kui mitte käepärane, siis vähemasti mälujärgne.

See, mida ma tahan, on tegelikult võimatu. Pole võimalik, et muuseumisse jõuaks kõik, mis kunagi on maa peal loodud. Ent mida otsatum on inimlapse loomingu või ka biogeense asja teekond ekspositsiooni, seda rohkem teoseid ja esemeid jääb sel teel teadmata kadunuks. Mul oleks hõlpsam hingata, kui teaksin, et teadmata kadunute protsent jääb alla saja. Selleks peaks tee elust muuseumi olema kontrollitava pikkusega. Kuidas kontrollida? Trükise puhul on abiks raamatukogu komplekteerimise põhimõttekindlus ja trükise vastupidavus kasutamiskoormusele. Etnoloogiliste esemete osas nende hooldamine ja konserveerimine. Kujutav kunst säilib paremini, kui leitakse õige suhe nende eksponeerimise ja restaureerimise vahel. Helikunsti tuleb korduvalt mängida.

Kuid kõik algab loomistöö isepärasustest. Näitekunsti laval ei ole võimalik paigutada mis tahes muuseumi hoidlasse. Teatrikunsti ülevust ja ajutisust seob maksiim erat, est, fuit. Mitte ainsagi Eesti muuseumi püsiekspositsiooni ei mahu originaal 1960. aastate algupoolel ehitatud eramutest, mida siis nimetati mõnikord individuaalelumajaks või lihtsalt individuaaliks, ehkki katuseviilu all elas pooleteises toas teine pere. Tallinnas Valdeku tänaval on niisuguseid kolm, Kerese tänaval pool tosinat. Saab eksponeerida nende projekte ja võib-olla ka fotosid, aga mitte maju endid. Kuid näiteks professor Artur Vahteri kabinetist ja raamatukogust on mul kasutada üksnes mälupilte, mida samuti klaasi alla ei pane.

Ma ei arva, et kõik peab jääma puutumatult alles või asuma ilmtingimata muuseumis või koguni ühesainsas muuseumis. Muuseumide pluraalsus on möödapääsmatu juba kultuurilise pärandi eripalgelisuse tõttu. Teine asjaolu, mis tingib muuseumide või, kui tahetakse, siis muuseumliku keskkonna paljususe, on rahvuslik julgeolek. Kolmas tegur on vahest kõige olulisem. Muist ajalugu peab jääma inimeste keskele nende kodudes. Ajaloota kodu on standardne toos. Aga, lõikaks küünik vahele, kui kultuur on koduarestis, siis saavad ju temast osa väga vähesed. Miks te siis ei õpeta inimestele aukartust kultuuri ees, küsiks fundamentalist vastu. Kui Eesti Rahva Muuseumi esimene päriselt oma kodu on mõeldud suuresti just kultuuri õpikeskkonnana, siis see on väga suur, ehkki mitte enneolematu samm mitme rahva esmajoones esemelise kultuuri tutvustamiseks ja ülekordamiseks.

Ühenduses sellega tahan siinkohal seada päevakorda kaks probleemi. Üht on eespool juba mainitud. See on muuseumide paljusus, millest võib saada kiusuküsimus nende tegelaste puhul, kelle arvates ERMi kodu hoidlatest peaks muuseumliku rutiini kujunemise järel jätkuma ka lokaalsete muuseumide kogude mahutamiseks. Labaselt öeldes – kõik Raadile! Tuleb teha kõik, mis võimalik, et nii ei juhtuks. Tugev, s.t pererahvaga kodu vajab kultuuri oma juures. Hiiumaal Käina vallas asub Lelu küla. See ei ole laanetagune elamine nagu Hiiumaal üldine, vaid maantee-äärne bussipeatuse (Leluselja) koht mõne elamisega kohe sealsamas ja ühe koeraga. Koeraga pere vastas elab teine pere, kelle õu on täis puuskulptuure. Nende autoriks on pererahvas ise, kes nõndaviisi on rajanud väikese ansambli. Ajalugu on see ansambel tervikuna, mitte üksik skulptuur lahus viljapuudest, mille vahel ansambel asub. Olgu teiseks näiteks Jussi õlletuba Viimsi vallas enne Laidoneri mõisat, kohe esimene maja paremat kätt Muuga-Miiduranna raudtee ülesõidukohalt. Johannes Ehasoo oli Miiduranna küla Aadu talu perepoegi, üks laps neljateistkümnest. Juss ei olnud õllejoodik ega viinamees. Ta ei pidanud ka poodi, vaid andis kroonule oma majast ühe tiiva, mida kõik teadsid kui Jussi poodi. See oli väike talurahvapood, umbes samasugune, nagu neid Balkani poolsaarel nimetatakse mini­marketiteks. Juss ise elas koos oma teise naisega maja põhiosas, mis jäi võõrandamata, sest lunarahaks andiski Juss ära poeruumid. Olen Jussi elamises ta eluajal korra ka käinud. Mõne aasta eest käisin nüüdses Jussi õlletoas põhjusel, et see jäi tee äärde. Ja esimene, mida tundsin, oli Jussi-aegne lõhn. Hästi kuivatatud ning immutatud okaspuu hing, mis oli selgesti tugevam kui tavalise kõrtsi õlleleitsak. Raadi mõisa pargis poleks Jussi ja Nadia Ehasoo majapidamisel mingit kodu.

Nii et „kõik Raadile!“ jääb ära. Ära ei kao aga sama probleemi teine pool. ERMi oma kodu sunnib ilmselt paljusid muuseume oma püsiekspositsiooni ja tutvustus­poliitikat muutma. Enamasti kasutab turist aega enam kui segaselt. Kui ta on käinud ERMis pooleteiseks tunniks tutvumas eestlaste, vadjalaste ja vepslaste, vähemal määral ka teiste soome-ugri rahvaste ainelise eluga ja söönud tunni jooksul ka kolmekäigulise lõuna, siis mis oleks selline magnet, et tõmbaks ta näiteks … Rõngu Kõverasse kõrtsi? Kui ta tuleb Raadile Kodavere kaudu, siis kas ta keerab Kolkja Kala- ja Sibularestorani ja tellib enesele korraliku napsi? Ja kui ta seda tõesti teeb, siis … siis ta ei taha peatuda ei Alatskivil ega Väägveres, vaid ootab kannatamatult Tartus esimest WCd, kuhu korraga mahuks asjale vähemasti paarkümmend reisikaaslast. Muuseumide pluraalsuse varjuküljeks on võidujooks külastajatele. Ma ei karda, et turist Raadile ei jõuagi. Ent ma ei taha, et ta ainult Raadiga rahulduks. Ei ole nii, et on üksipäinis Kuressaare loss, siis tükk tühja maad ja Soela väin ning siis Suuremõisa. Meie Sirje Oleskiga sõitsime Triigi sadamasse õhtuse bussiga, mis viis pool tosinat teekondset Kuressaarest Leisi via Upa, Haeska ja Pärsama. Pärsama on alev, kus elatakse tihedamalt kui maal ja hobusega. Kuid mina vaatasin bussiaknast hoopiski seda, millal saab võsast palgimets ning kust alates hakkab olema näha kadakat. Pärsama tagant. Seda metsa tulekut turistile, veel vähem kruiisimerelisele ei näidata, nii et kui me oleksime piirdunud ainult Kuressaare lossi pargiga, poleks me saanud Saaremaast mingit läbilõiget. Kultuur on maa kokku, mitte ainult sihtpunktid. Seda ühistunnet meil veel ei ole. Kõik minu katsed suunata turistid põlevkivibasseinis niisugustesse kohtadesse nagu Küttejõu ja Käva on lennanud vastu taevast. Nemad, turistid nimelt, tahavad Kuremäel patte kahetseda, mitte aga vaadata, kuhu on tööstuskeskkond jõudnud.

See toob meid teise probleemi juurde, mis puudutab juba tervet riiki, veelgi enam, koguni mitut kultuuri. Küsimusena seisneb see probleem selles, kui palju on igaühes meis giidi selle ruumi suhtes, kus me liigume. Neid ruume on mitu: kodu, sünnikoht, Eesti, Põhjala, Euroopa Liit. Suures ostukeskuses on lihtne. Küsid kassiirilt või saalikupjalt ja see juba teab, kus miski asi asub. Võib-olla tuleb kaasagi. Kuid näiteks kodusel Koidula tänaval, kus on veerandsada korteriomandit, jään ma juba hätta. Ja kui ma käin Kumus, siis tuleb mulle lihtsalt ahastus peale, sest on, nagu tahetaks Eesti kunsti minu eest peita, selle asemel, et teda näidata. Mismoodi sa räägid seal näiteks Richard Kaljost ja tema haruldasest gravüürist „Maletajad“ (1940), mis valmis umbkaudu samal ajal kui Stefan Zweigi klassikaline „Malenovell“ (1942, ee 1957) ja märksa enne seda, kui Kaljo ja Paul Kerese kodu lahutas Rahumäelt Männikule vähem kui kilomeeter. Sa ei räägigi – ja kunst jääb ka ise vait. See on loomuvastane.

Muuseumi eristab luukambrist see, et muuseumis valitseb teatav pühalik kord. Tahtes seda mitte rikkuda, tuleb nuputada, kuidas saab kunsti keskel tema üle väidelda, kui ekspositsioonisaalis peab olema vaikne ja kõnelema tasa. Ka ERMi kogud vajavad teatavaid barjääre, kuid nad ei vaja müüre. Praegu valitseb maailma kultuuripärandi suhtes avatud uste poliitika. See ei pruugi aga väitluste taset tõsta, sest kulissideta või peenemalt öeldes virtuaalse paspartuuta kunst kaotab oma iseolemise ja muutub … aksessuaariks ehk manuseks. Selle eest tuleb pidevalt hoiatada, sest ikka ja jälle leidub nõudlikke võhikuid, kes ei saa aru, miks on muuseumil (või ka raamatukogul ja arhiivil) uksed ees.

Muuseumil on uksed ees muide ka ühel paradoksaalsel põhjusel. Nimelt tuleb iga muuseumi jne ees ja sees küsida, kui palju on muuseum valmis vastu võtma tulevikku? Vastus sõltub hoidlate suurusest ainult ositi. Märksa määravam on see, kuidas muutub eseme funktsioon tema teel kodust ja küla pealt muuseumisse ja mis on seal tema väärtuseks, kas olla rara või duplum. Duplum oleks puust vankriratas, rara niisugune vankriratas, kus on aastakümneid pidanud kurepaar oma pesa ja toonud külarahvale lapsi. ERMi parki kurepesa esialgu ei tule, aga kui tulebki, siis kõik kured sinna ei mahu.

Seepärast tulebki vastutada kultuuri eest ka siis, kui ta asub muuseumist väljaspool.

Tähtvere mõisas 16. IX 2016