Roitja mõtsan

JANIKA KRONBERG

Kaplinski Jaani vahtsõnõ ja vähäkene reisikirä muudu raamat „Mõtsa ja tagasi“ õkva taht, et timäst kõnõldassi timä hindä keelen. Nii et ku ma olõssi taa jutu kirotanu põhjaeesti vai üteldä sõs kiräkeelen, piässi päälkiri olõma „Flanöör metsas“. Kaplinski esi pruuk tuud uma imält kuuldu prantsuskiilset sõnna, miä mu arust lätt tagasi prantsuse dekadente aiga ja tähendäs päämiselt liinan ringi uitjat, ringi roitjat. 2002. aastal Kangro avvuhinna saanu Kama Kaido „Ümbreilma reisikirä“ om kah sääne suurõn ilman ringiroitja raamat, kon tetäs tsõõr pääle tervele maakeräle. Kaplinski jutt om õnnõ kõvastõ lühemb ja timä tii lätt umma kodumõtsa ja tagasi õnnõ vast paarisaa meetri jagu, a näge pallo rohkõmbat. Kodumõtsangi kävven mõõt timä mõtõ pallo suurõmbat ilma, Ameerikamaad ja Vahtset Meremaad, essüs vaihtõpääl mõnda suurdõ liinagi nigu Budapest vai New York. Tuust viimätsest, Suurõst Ubinast, om timä Visnapuu Henriku perrä lainanu mõnõ värsi, kon kõnõldas tuust, kuis liinan ja mõtsan ringi roitmine om piaaigu üts ja tuusama. „Ma armastan uita üksinda suurlinna põlises laanes“ ja „O põlismetsade üksindust suurlinna põlises põues“ – nii kirot umaaignõ Siuru vürst, ku tä oll pagõnu kodumaalt ja elli viimätsit aastit New Yorgin. Nii saagi vast kirota õnnõ tuu, kiä om roitnu ringi New Yorgi Keskpargin, kon mõts ja suurliin kokku saava ja puu ja maja ütteviisi taivahõ nõsõssõ. Säändse inemise kotsilõ, kiä mõist mõlõmbat, mõist mõtsa ja liina, passiski üteldä – roitja. Nigu Kaplinski näge puud ja kerigut ja mõtlõs, kuis mõlõmba harunõsõ – üts kasus ossis, tõsõst tulõva sekti ja lahu. Ja ütles sõs, et nii vast piässigi olõma. Et mõtsast saa oppust võtta, mõts oll varõmb olõman ja jääs ka sõs, ku meid inämb olõ-õi.

Flanöörist vai roitjast hoobis kangõmb veli om dändi ja tuu pidä õnnõ luku kunstist ja suurliinast ja mõtsa nallalt ei essü. Mõts om timä jaos võõras ja vainlanõ. A Kaplinski om piaaigu kotun mõlõmban – suurliinan ja mõtsan, eriti viil sõs, ku tuu mõts kodumõts om. Ja tuust kodumõtsast tulõgi kõnõlda võru keelen, miä om kah nigu vähäkene mõtsa poolõ kiil. Ku ma kõnõlõ nüüd Kaplinski raamadust tuunsaman võru keelen, sõs omgi tuu kõnõlõminõ piaaigu nigu mõtsaminek esi. Kirändüstiidläse ütliva vanastõ säändse asja kotsilõ, et lüüriline situatsioon. Piä-ei mõtsa minemägi, loe raamatut, mõtlõ ja kirota saman keelen ja saat sama tundõ kätte.

Kiä Kaplinskit varõmb pallo lugõnu om, tuu jaoss olõ-õi tan raamadun vast peris vahtsõt midägi, pääle tuu, et kiil om õigõ ja hää om lukõ. Joba timä luulõkogun „Tükk elatud elu“ (1991) oll pikemb proosapoeem „Läbi metsa“, miä om nii tähtsa, et om andnu päälkirä ka ingliskiilsele kogulõ „Through the Forest“ (1996). Tuu proosapoeem om kirotõdu kunagi stagnaaigu päämiselt är pagõmise tahtmisõst. Är pagõda tahetas riigist ja maasikapindride kitskmisest. Tuu oll üte sõnaga ütelden eskapism. Mõts, kost tuun jutun läbi minti, om tuusama Mutiku mõts, kohe ka nüüd mindäs. Egä kõrd õnnõ mindäs sinna rahu saama ja tuldas kah tagasi. Mõts olõ-õi peris kodu, kuigi om kodumõts, säälgi om õks midägi, miä sekäs. Peris rahul saa-õi olla kongi. Tuukõrd kirot Jaan nii: „Pistan jakitaskusse väikese musta kaustiku ja pastaka. Mõtlen: mul on kaks äärmist võimalust: kirjutada kõigest, mis tähendab, et muud ei jõuakski teha kui kirjutada (siis ei oleks ju ka millestki kirjutada) või kirjutada eimillestki, mis annab võimaluse takistamata kõike teha. Kirjutamine segab elamist ja käimist. Pean valima kompromissi. Astun ja vaatan: kui midagi olulist näen, pean meeles, iga natukese aja tagant seisatan ja kirjutan“ (lk 46-47).

Egäl aol ja egäl puul om õks midägi, miä sekäs. Ütel aol om küüdstraat, miä lasõ-õi vällämaale pakõ, ja egäl aol omma kihulasõ, kiä lasõ-õi õigõlõ filosofiiri. A kirotamine om vabahus. Mine mõtsa, võta karmanist papõr ja kirota puie katedraalin jumala vai mõtsa rahun, sõs saat priiuse tundõ kätte. Ja lepit suurõ ilmaga ja kõgõga, miä sekäs, är. Sõs olõ-õi eskapismi inämb vaia, suurliinan võit hulki ja sinnä kao-õi är, mõtsast tulõt kah tagasi. Mitte inämb nigu „Läbi metsa“, kohe mintigi roh­kõmb pagõmise peräst. Sääl oll pagõmisõn, eskapismin, mõtõ seen. Küüdstraat oll riigipiir ja säält üle es saa. Aig om nüüd kah tõnõ ja säänest, ega asja peräst vähäkene nigu virril olõmist raamadun „Mõtsa ja tagasi“ inämb ei olõ. Kaplinski Jaan om tan, tahassi üteldä, mõtsajutlusõn, lepjämb ja kimmämb ku kunagi varõmb.

Sännä trubaduur Adsoni Artur, peritolu poolõst muka üte kandi miis, ütel uma värssen, et nii tulõ kõnõlda, kuis kiil om luudu. Tuud säänest luudu kiilt loe ja kuulõ ma Kaplinskit lukõn kah ilma egäsugutse putahusõta. Üts ilmatuma hää kodumõtsan ringiroitmise raamat om, tulõ lukõ ja õnnõ kittä.