Uut ja vana

PILLE-RIIN LARM

Eesti kirjandusväljal on põnev aeg. Nagu alati. Praegu võib nentida, et kirjutatav jätkuvalt mitmekesistub ja igal aastal ilmub väärt teoseid, lugejate ilukirjanduse lugemise harjumus paraku aga kahaneb ja nad killustuvad. Heal raamatul on praegu vähem lugejaid kui paarikümne aasta eest ja see pälvib ka vähem arvustusi. Kriitika trükiväljaannetes avaldamise võimalused on viimase viie aasta jooksul järjepidevalt vähenenud.

Seni on veel säilinud kriitiline hulk nii raamatute kui arvustuste lugejaid. Selge, et kriitika on autori tagasiside, lugeja teejuhi ja kirjanduses toimuva mõtestajana oluline. Kirjanduskriitika käekäik läheb korda meeldivalt paljudele, selle üle arutletakse meelsasti. Ehk ei ole siis liiast võtta jutuks ka küsimus, kui kiiresti peaks hea raamat saama arvustuse ja millal on selle „parim enne“ möödas.

2010. aastal kirjutas Berk Vaher Sirbi veergudel peetud kriitikapoleemika lõpuks artikli, kus leidub seesugune tähelepanek: „ … ei ole ju enam vaja kohe esimesena „puusalt tulistada“, kirjandus siiski ei ole Metsik Lääs, kus kiirem jääb ellu. Lausumisega viivitajal, teiste ärakuulajal on ju võimalus teiste väljaöeldule üldistusi ja täiendusi pakkuda.“^* Välkarvustused olid Vaheri hinnangul väärtustatud 1990ndate lõpul ja 2000ndate alguses, kuid „mõistmist, tunnustust, taasavastamist on tänagi märksa kergem leida ikka komplekssemalt analüüsitud autoritel ja teostel“. Kriitikul soovitas ta „oodata, üle ja ümber lugeda, et näha kaugemale hetkevirvendustest“.

See probleem on osalt iseenesest lahenenud: kiirusele paistavad panustavat ainult päevalehed ja ERRi kultuuriportaal, kuukirjades võtab arvustuse ilmumise protsess arusaadavalt kauem aega. Ei ole haruldane, et mõne teose arvustus ilmub rohkem kui 12 kuud pärast teose ilmumist. Seejuures süveneb kahanevate kirjanduskülgede tõttu üha enam ja eriti tõlkeraamatute puhul tendents, et arvustajal ei ole kellegi väljaütlemisi üldistada ega täiendada. Ilmugu arvustus kiiresti või mitte – isegi heal raamatul peab olema õnne, et pääseda nende õnnelike hulka, mida arvustatakse. Praeguses olukorras on kohasem öelda: parem hilja kui mitte kunagi.

* Berk Vaher, Kriitik(a) arenguvestluse järel. – Sirp 3. XII 2010.