Veiko Märka vanaema

ANDRUS KASEMAA

Eesti keeles on vaimuhaiglate (rahvakeeles hullumajade) siseelu kohta mälestusi ilmunud vähe. Üks viimaseid ja huvitavaid, mida lugesin, oli Inge Ojala 2003. aastal välja antud „Hullud päevad“, kus autor räägib oma nõukaaegsetest kogemustest psüühiliselt haigete inimeste hooldekodu töötajana. Hoolealused tulevad kallale, kägistavad, teevad end täis, nad peab kinni siduma, nad seksivad üksteisega, neil on ebaloomulik jõud. Veiko Märka hullumaja maailm on kena vaikne saarekene keset nõukogude aja hullumeelsust, sõjaväesundust, maastike reostamist, kaubavaliku vähenemist, venestamist ja hirmu tuleviku ees. Märka raamatust tuleb välja, kui igav on tegelikult hullumajas. Istuvad seal oma nurgakeses psüühiliselt haiged inimesed ja võtavad tablette. Nukker koht ühesõnaga.

Lugu ise on lihtne. Sõda on alati jäle olnud. Ütleb Märkagi, et lapsena meeldisid talle tankid ja muu sõjakola küll, aga sõtta minna ei taha. Sõjaväest kõrvalehoidmisest hakkavadki raamatus hargnema kõik ülejäänud sündmused. Tänapäeva Eesti kaitseväge ei anna Nõukogude armeega ilmselt võrreldagi. Ei kujuta enam ettegi, milline hirm võis olla noortel meestel. Mida kõike tehti, et ainult Vene kroonust pääseda. Astuti ülikooli kõige igavama ala peale, peaasi et vabastust saaks. Tehti lapsed, et sõjaväkke ei võetaks. Söödi tablette, tapeti end ära, mõeldi enda vigastamisest, mängiti hullu. Ühesõnaga hirmus. See raamat räägibki sellest. Hirm Vene sõjaväkke minemise eest ajab noore mehe hullumajja.

Hullumajas on Märkal hea. Riik ei kiusa enam taga, riik ootab Märka diagnoosi. Hullumaja läbilase on suur, kontingent vaheldub sageli. Suhtlust on palju. Kõrge plangu taga elab seevald oma elu. On aasta 1986.

Märka räägib ka juba tuntud lugu kultuuritegelastest, kes seevaldis aeg-ajalt puhkamas käisid. Huvitav tõesti, et seal plangu taga oli rahu rohkem kui väljas. Võib-olla lihtsalt poetiseeritakse hullumaja üle. Märka enda tegelaste-patsientide galerii ei ole sugugi värvikas. Raamatus on vaid üksikud eredad kujud, kes mu lugejana tõesti elektriseerisid. Nagu Pääsküla pikk või mustlasvennad, kaks Läänemaalt pärit venda, kes tegelesid ööd läbi aknatrelli viilimisega ja lasidki lõpuks jalga, aga toodi ikka tagasi.

Mitmed arvustajad on juba välja toonud, et hullumajast on Märka raamatus tegelikult vähe juttu. Ju siis ootasid nemadki ägedaid kirjeldusi, vahvaid kujusid, ahhetama panevaid seiku. Raamatus „Minu 1986“ ei räägi autor tõesti millestki erilisest. Tavaline tolle aja Eesti NSV. Pole Märka ju olnud suur dissident ega midagi sellist. Raamatust ei leia erilisi paljastusi. Ravi pikalt ei kesta. Riigiga see kroonust kõrvalehoidja kardinaalselt raksu ei läinud. Ja ometi … on see raamat omamoodi võluv, üks osa Märka noorusest oli mulle kõnekas. See liigutas mind väga.

Mitte see, kuidas Märka ülikoolis käib ja kamraadidega pidu paneb, nagu tollal pandi. Joodi palju. Igal pool. Kuidas punkarid Keilas elasid ja kuidas nad purjus peaga lehekioski katusele ronisid ja seal röökisid. See kõik on teada. Isegi see pole lummav, kuidas Märka peab hullarist läbi käima, et sõjaväest vabastamise indulgents kätte saada. Kõige suurema lugemiselamuse andis Veiko Märka vanaema, kes on raamatu kõige lahedam tegelane ja keda autor ise eriti hinnata ei oska. Märka kirjeldab vanaema kui mingit uputuse-eelset tegelast, kes leiab veel, et sõdurite käest ei tohi raha võtta, sest sõdurid on niigi vaesed. Märka vanaema oli tõeline vanaaja inimene, samariitlane, kes veel aiamaal toimetab ja kartuli maha paneb, kes armastab kartuleid. Vanaema kartulisort on küll teadmata, varieerub roosast kollaseni, aga see ongi vanade ja nende maailma puhul armas, et neil ongi kõik natuke segamini. Nagu nad ka ise.

Vanaema pool leiab Märka pärast ülikoolist väljaviskamist varju kaks aastat. Märka on nimetanud aastad 1984–1986 maapaoaastateks. Need on Märkale viljakad, sisemise kasvamise aastad. Ilma vanaema juures elamiseta polekski Märkast võib-olla saanud eesti kirjanikku.

Uusi sõpru Märkal sel ajal ei teki, ta loeb vaid raamatuid, kuulab raadiot, kolab ümbruskonnas (Korvi surnuaial näiteks, väga ilus koht!), tegeleb ilukirjandusega, kirjutab ka ise, saadab Noorusele ja Pikrile kaastöid, ühesõnaga elab vabakutselise elu. Vahel käib poes: ostab vanaema pensioni eest leiba, saia, endale õlut. Märka kirjeldab vanaema eest hoolitsemist küll kui ebameeldivat, emotsionaalselt rasket ja tüütut tegevust, aga mida rohkem ta selle üle kurdab ja kaebab, seda naljakam on. Muidugi, noor inimene tahab noorte, omaealiste seltsi. Mina loen, kui lahe on Märka vanaema, Märka aga toriseb, süüdistab teda simuleerimises: „Juba jaanuaris jäi vanaema lõplikult voodisse ja jalgu alla enam ei võtnud. Kahtlustasin teda simuleerimises või pigem endale olematu haiguse sugereerimises, sest ta oli varem korduvalt rääkinud, et just nii, liikumisvõimetuna ta oma tulevikku ette näeb. [—] Kusagilt toodi talle puutokk, millega ta vastu seina taguma hakkas, kui abi vaja oli. Enamasti süüa, juua või potile. See ühtaegu jõuetu ning raevukas peksmine on tänaseni üks ängistavamaid helisid mu elus“ (lk 73). Vanaema saab nüüd vaid paariks tunniks üksi jätta. Vahel pasandab vanaema linad täis, siis peab Märka pesema ja kasima. Poiss viskab aga linad hoopis metsa, sest vanadel on ju neid linu ja igasugust muud kraami nagunii ülearu. Las vedelevad metsas.

Taas üks huvitav kirjeldus endisaja maaelust on see, kus Märka sõidab Viljandimaale oma vanatädi Olga matustele (sündinud 1898). Too oli suur ja paks ja suri infarkti pärast seda, kui välk oli elektrisüsteemi löönud. Märka jutustab, et matustel oli vanade meeste tuju sant, sest kadunukese soovil viina laual polnud. Mulle kangastus küll vanaaegne uhke matus, akende ees tüllkardinad, matuselauda on kogunenud viimane toatäis maarahvast. Enam selliseid maal pole.

Hirm Vene sõjaväe ees tõukas Märka sotsiaalsesse isolatsiooni, aga just lindpriina, eemal sõpradest ja omaealistest, tutvub Märka vana Eestiga. Kõige armsam selles raamatus oligi see uue ja vana maailma kokkupuude. Noorpunkar Märka ja ta vanaema, endisaja inimene, kes unistab kodus suremisest ja kelle unistus täitubki: kui ta ühel ööl tahab kuhugi minna, kukub peaga vastu lauajalga ja sureb. Sealt ta järgmisel hommikul leitaksegi. Vanaemad on sageli rahusaar, mõistev kants noorte elus. Kahju, et Märka ei osanud seda hinnata. Eks vanad inimesed ole muidugi tüütud ka.

Veiko Märkal oli hullumajas küll hea, kuid sellel pildil on ta hoopis lätete pääl.

Aapo Ilves / Tartu NAK / Wikimedia Commons

Aga millised nad ka poleks elus, kirjanduses on vanaemad alati lahedad. Eesti kirjanduses on vanaemad juba ammu kuulsad tegelased olnud, enne veel kui Ott Lepland vanaemad tänapäeva noorte seas popiks tegi. Meenutagem kas või Viivi Luige „Seitsmendat rahukevadet“ või Tõnu Õnnepalu „Piiririigi“ vanaema. Või Peeter Sauteri vanaema Sõupi samas Petrone noorusmälestuste sarjas ilmunud teoses „Lapsepõlve­lõhn“. Mul on tunne, et minu noorkapitalistlikus lapsepõlves vanaemasid nii palju veel ei armastatud. Tänapäeval on popp omada vanaema (või vanaisa), teha nendega koos selfisid, külastada vanaema koos sõpradega või tviitida niisama, et läksin vanaisale külla. Õnnelik on laps, kellel on vanaema või vanaisa.

Igatahes vanaemad ruulivad – ja nii ka Märka raamatus. Mitte Vene sõjaväest kõrvalehoidmine, mitte punkarid, mitte hullumaja, ei ka Pääsküla pikk. Ei sanitarid. Ei hullumaja blond mees, kes sehkendab majandusosakonna naistega. Hoopis nimetu armas Veiko Märka vanaema oli see, kes viis mu taas möödunud aegadesse, lasi näha veel seda kadunud tsaariaegset maailma.

Vanaema voodissejäämisega ja tema eest hoolitsemisega saabub ka Märka murdepunkt. Teised temaealised poisid tulevad juba sõjaväest tagasi, elavad oma elu, leiavad naise, Märka aga elab ikka maapaos vanaema pool Harjumaal. Vabaduse hind on üksindus. „Tundsin, et kui ma samamoodi vegeteerimist jätkan, röövin ise endalt viimased rõõmud ja meelelahutused. Raamatud muutusid aina ebahuvitavamaks, muusika tülgastavamaks ning need vähesed inimesed, kellega lävisin, aina tüütumaks ja väljakannatamatumaks. Sõjaväest kõrvalehoidmine, mis kaks aastat tagasi oli tundunud nii romantiline, põnev ja vaimselt arendav, oli muutunud igavaks, ebameeldivaks ja jätkusuutmatuks. Aeg oli lõpuni tiksunud“ (lk 75).

Need kaks maapaoaastat on raamatus kõige ilusamad ja poeetilisemad. Siis saavad need otsa. Valgetes kitlites sanitarid sõidutavad Veiko Märka seevaldisse.

Märka raamatu suur pluss on kindlasti see, et pole liigset poeesiat, ilutsemist, nagu on olnud mõne sama sarja autori puhul. Kirjutatud on siiralt ja otse, nii nagu osatud, ka vanaemast ja tema täispasandatud linadest, ilma tuhksuhkrut raputamata lugeja meeleheaks. Lõpuks on žanri poolest ju ikkagi tegemist mälestustega ja need on alati seda paremad, mida vahetumad ja ausamad, isegi lihtsameelsemad need on.