Ilu selges päevavalguses

Laulupeo poliitiline tõlgendus marurahvusluse kantsina on ülepaisutatud ja ülekohtune selle korraldajate ja seal osalejate suhtes.

MUDLUM

Kui mulle tehti ettepanek minna laste ja noorte laulupeole „Mina jään“ ja sellest lugu kirjutada, siis oli mu esmane reaktsioon: „Issand hoia! See on ju nii jabur, et äkki peaks proovima.“ Käisin viimati sellisel peol ikka päris ammu, tillukesed vanaema tehtud Muhu rahvariided seljas, ja mul on ähmane aimdus, et ka siis sadas vihma. Me käisime tantsupeol, need mustrid ja kujundliikumised on päris sügavalt meeles. Edaspidi sai selliseid rahvamassidest ehitatud sümboleid vaadata iga viimase kui olümpiamängu ava- ja lõpupidustustel, teleülekande vahendusel mõistagi. Ja siis tekib selline kummaline tunne, et inimene polegi inimene, vaid mingi taim või nupuke, sest eks laota ju temagi võõrasemadest ja peiulilledest Prantsuse aia stiilis korra­päraseid ornamente, iseäranis ausammaste ümber, või süttivad tulukesed elektroonilisel tablool, reklaamimaks üht, teist või kolmandat. Huvitav, kui vana see komme on? Küllap igivana, küllap juba paleoliitiline – juba kolmest inimesest saab ju kolmnurkse mustri kokku panna.

Ühesõnaga, ma kuulun nende väga väheste eestlaste hulka, kes on koorilaulust peaaegu pääsenud. Rahvatantsust rääkimata. Eelkooliealisena käisin küll mõne korra peotantsuringis, siiamaani on meeles rumba põhisammud, aga see on ka enam-vähem kogu mu kunstilise liikumise pagas. Algklassides veel topiti aktustel laulma, hiljem enam mitte. Ka mu lapsed on kuidagi ennast ära nihverdanud. Nii ei ole ma mitte kuidagi laulu- ja tantsupeo suurejoonelise üritusega seotud olnud, ei nostalgiliste ega vanemlike sidemetega. Ega oleks elu lõpuni sinna kohale läinud, kui praegu poleks võimalust antud.

Väike detail suures hulgas

Ma ei ole sugugi vaenulikult meelestatud, ei ütle, et tobe rahvusluse üleskütmine, anakronistlik igand, saksa plagiaat, mõttetu pompoossus – lihtsalt on jäänud minu huvi- ja mõttesfäärist täiesti kõrvale. See pole mitte ainult laulupeoga nii. Olen elus vaevalt mõnel suurel rahvakogunemisel käinud: üks kord Õllesummeril, üks kord mingil ilutulestiku sõul, millest ma mäletan peaasjalikult ühtlase kihina papptaldrikute, plasttopside ja tühjade pudelitega kaetud hommikust jäätmaad, ja jumal paraku, rohkem praegu ei meenugi. Need paar imelikku juhust olid ka nii, et keegi sõber vedas kättpidi kohale. Satun ennemini sellistele üritustele, kus kusagilt kaugelt maalt on tulnud inimesed, kes mängivad oma loomingut paarikümnele kohalikule fännile või niisama juhuslikele kohalviibijatele. Aga laulupeorongkäiku olen küll vaatamas käinud, ja rohkem kui korra. Kõik aina lehvitavad ja tee äärest lehvitatakse neile vastu.

Ma ei karda suuri rahvahulki, ma lihtsalt ei saa neist aru. Ka suures hulgas näen ma mingeid väikesi detaile, näiteks kauni blondi naise sissepoole lääpa tallatud saapaid, ja mõtlen siis, et küll nii kulub palju jalavarje; hästi lähedalt mõnda noort siledat, õrnalt päiksepruuni põske; rahvariietes last, kelle mõlemad käed on kipsis; lapsevankrit, mille peale on asetatud must valgete pealuudega fliistekk; närbunud pärga karikakardest ja ristikheintest; mingit passet või palistust rahvuslikul linasel rüül, puuhelmestega ümbritsetud rannet … Vaatan selja taha, esimestes ridades on inimesed, kes on teki maha laotanud ja külitavad mõnusalt, mõni sööb mingit imelikku kartulivarrast, keegi tuleb kuumade kohvitopsidega, sealt edasi ei paista minu silmale aga enam mitte inimesed, vaid värvilised täpid, nagu palju-palju mahapillatud konfette või rebimistehnikas pannoo. Vaatan ettepoole, laulukaare alla – sama. Ka kõige hoolsam ja tähelepanelikum ema ei leia oma last mudilaskooride lavale tulnud summast üles. Ma küsin tuttavalt peoliselt: „Kas sa tead, mis värvi ta on?“ Lastel on seljas kirjud-mirjud riided, mis kuidagi siiski laikudena paigutuvad, ühed nokkmütsid on iseäranis teetöölise vesti karva ja säravad üle teiste. „Tal peab olema Luksemburgi lipuke, aga mina näen ainult sinimustvalgeid,“ vastab ema.

Mina näiteks ei teadnud ega olnud selle peale mõelnudki, et laulupeole tulevad lapsed igalt poolt laiast maailmast, kuhu iganes nende emasid-isasid töö ja elu on viinud, isegi Ameerikast olevat tulnud üks koor, rääkimata Kesk-Euroopast. Strasbourg’i, Brüsseli ja Luxembourg’i eesti lastele on laulupeo repertuaar selgeks õpetatud, nad on läbinud atesteerimise, et ikka kõlbavad laulma, sõitnud lennukiga, külmas ja vihmas proove teinud ja nüüd lõpuks on nad laval ning mu väljamaa tuttav ohkab heldinult: „Mulle piisab teadmisest, et ta on seal, kuigi ma teda ei näe.“ Ei ole suuremaid patrioote kui kodumaalt lahkunud inimesed.

Rukkilillesinine lootus ja kultuuriolümpia

Nagu kõige muuga siin Eestis, nii on ka laulupeoga. Ühel pool on need, kelle põu paisub rõõmust ja uhkusest, kes näevad ühtsust, kestmist, rukkilillesinist lootust, head ja helget, oma lapsi just siis, kui nad on eriti kukupaid, tuttidega põlvikute ja murumütsidega; teisel pool need, kes parastavad: Põhja-Korea, valitsuse kultuuriolümpia, apartheidi pidupäev, psühholoogiliselt ennastkaitsev kapseldunud kultuur, nagu iseenda saba sööv madu-uss. Kas poleks aeg edasi liikuda? Ja nagu kõige muuga, arvan ma, on kogu see väärtuste ja tähenduste kuvand midagi, mis seisab asjast endast täiesti eraldi. Sel pole midagi pistmist piduliste rõõmu, töö ja pingutustega. Kuvand meisterdatakse meedias ja selle aja peale, kui minu teemalugu viimaks ilmub, on küllap iga viimane kui ajaleht ja portaalike laulupeost tuhat arvamusartiklit valmis vorpinud, lugematuid galeriisid ja uudisnuppe üles pannud. Kes jaksab neid kõiki lugeda? Iga selline suurem sündmus on nagu korjus, mille kõik aspektid puhtaks nokitakse, enne kui raisakotkad (kotkas on ju uhke lind, ma ei halvusta sugugi), šaakalid, varesed, mardikad, ussikesed ja muud aine peenekslaskjad uutele jahimaadele suunduvad.

Tänavuse peo puhul on kõige rohkem pahameelt põhjustanud tunnuslause „Mina jään“. Just nagu oleks juba ette teada, et minnakse. Minnakse niikuinii, sellega on vaikimisi lepitud, igaks juhuks tehakse veel mõni arglik katse: palun ärge minge, meil on täitsa tore, võib-olla varsti läheb paremaks … Ma ei tea, kes on need ideoloogid, kes säärased loosungid paika panevad. Kas kusagil on põrgulik salaämblike staap, kes koob lakkamatult rahvuslikku kangast? Vaatasin huvi pärast varasemate pidude juhtlauseid, need kajastasid ju samasugust ajastuomast pateetikat: „Me ees on lahti kõik teed“ (1977), „Meie päev“ (1982), „Rahu ja sõpruse vikerkaar“ (1987), „Ei ole üksi ükski maa“ (2002), „Ilmapuu lävel“ (2007), „Maa ja ilm“ (2011) ja nüüd siis „Mina jään“. Las ta olla, mis siin ikka järada. Täpselt samamoodi saab vinguda ja vingutaksegi kõigi nende iseseisvuspäeva surmpidulike kavade kallal. Justkui ei oleks mõistlikku keskteed enam olemaski, justkui oleks oma riik ja oma rahvas lõputu häda ja undamise allikas, tee kuidas tahes, kõigile ikka ei meeldi. Ometi on olemas ka täiesti loomulik, õige viis olla eestlane. Selle peale liigselt mõtlemata armastada oma maad, oma kodu, oma peret ja iseennast. See ei ole mingi tagurlus. Rukkililled, suitsupääsukesed, Koidula luuletused – ega me nendest ei pääse. Mulle räägiti, et puukaitsja Mati ütleb ka „mina jään“ ja kaitseb põliseid väärtusi. Ma ise pole remmelga saagaga liiga kursis, aga mul on informeeritud allikaid. Puukaitsja Mati olevat selline mees, kes jääb puu alla, kuni politsei talle järele tuleb ja siis tuleb teine päev jälle tagasi. Ta jääb! Ta olevat autoritaarse liidri tüüpi hipivanamees, kellele meeldib, kui noored tüdrukud ja hüsteerilised naised tema eest hoolitsevad. Siin ma mõistagi ei räägi mingist konkreetsest inimesest, vaid müütilisest tegelasest ega ürita tõmmata mingeid paralleele eestluse kui sellisega.

Muidugi võiks ju proovida teha mõnikord täiesti teisiti. Internatsionaalselt, just täpselt nagu olümpiamängud või kontsert enne NLKP kongressi. Esitatagu kõigi Eestis elavate rahvuste (neid on viimase rahvaloenduse andmeil 192, neist üle saja esindajaga rahvusi 37) kultuuride parimaid näiteid. Kas see poleks äärmiselt tore! Las tantsupeol hüppavad ja teevad kükke papaahade ja kinžallidega mustavuntsilised mehed. Rahvusvähemuste kultuuriseltse ja nende igasuguseid ansambleid, gruppe, truppe ja ühendusi on Eestis ju väga palju.* Ma mõtlen seda täiesti tõsiselt, mitte irooniaga. Võib-olla on selline suursündmus juba olemas, ainult mina oma ignorantsuses pole midagi kuulnud. Mu meelest tutvustati meile neid rahvusvähemuste tegemisi kunagi igiammu „Subbotejas“, muidu ei teaks ma sedagi, et nad üldse olemas on. Ja ikkagi ütlen ma, et laulupeo poliitiline tõlgendus marurahvusluse kantsina on ülepaisutatud ja ülekohtune selle korraldajate ja osalejate suhtes. Ära on tüüdanud see kohutav kaagutamine ükskõik mille poolt ja ükskõik mille vastu. Leppige ära, me oleme ühte verd, sina ja mina, ütlen ma rassistliku kirjaniku Kiplingi sõnadega.

Pesueht rahvapidu

Jätame nüüd laulukaare ja läheme lava taha, sest seal on samuti väga huvitav. Ridamisi telke, kus kärsatakse liha ja õlipannidel särisevad vorstid ja friikartulid. Pesueht rasvapidu! Sinist tossu kõik ilm täis! Müüakse isegi jalavarje – mugavaid käimasid neile, kel jalad villis, aga põhiliselt ikka toidukraami. Õige, nii peabki, kõhud lähevad ju tühjaks ja kaupmeeste kaugas vajab täitmist. Nägin, kuidas kaks poissi mu ees ostsid kumbki kaks 40sendist sõõrikut. Mina ostsin kohvi. Tore on see, et õlut ei müüdud. Saab küll ilma napsuta rahva rõõmsaks. Igal pool näeb puhkavaid noori, niisama murul istumas, midagi mugimas, midagi sehkendamas ja seletamas. Mõnus, ilmgi on soojaks läinud, ajan oma vammuse seljast maha.

Kui üldse midagi vastikut välja tuua, siis selleks oli kohalejõudmine. Ma olin hetkeks ikka täiesti paanikas. Juba see oli halb märk, et buss 18 peatus selle koha ees, kus kunagi oli olnud kunstiakadeemia. Ma pikalt ei mõelnud, istusin 51 peale, olin Oru peatusesse viivad bussinumbrid endale välja kirjutanud. Kobisin maha mulle tundmatus kohas, ületasin täiesti nõutult ühe Lasnamäe sajast sillast ja sõitsin järgmise bussiga tagasi jälle kuhugi umbmäärasesse paika. Üritasin korraga kahe äpi abil ennast positsioneerida, aga et ma olen loll nagu saabas, ajasid need mind veel rohkem segadusse. Läksin kesklinna tagasi, käisin korra terminalis, veendusin, et see on suletud, läksin uuesti Laikmaa peatusse jälle sama 51 peale. Mõtlesin, et tulen peatus varem maha, äkki see on lähemal. Aga seekord põrutas buss peatumata täpipealt sinnasamasse tagasi, kus ma juba korra olin olnud. Oi ma olin vihane! Ja panin üle Lasnamäe silla puhta ehku peale mingit Rakvere raibetest palistatud inimtekkelist rada mööda ning jõudsin kohale! Sellest liiklus­õppetunnist heitunult lahkusin peolt enne kulminatsiooni, jõudsin viperusteta koju ja vaatasin lõpu ülevad hetked televiisorist. Pressikaardi võtsin alles siis kaelast, kui kõik läbi sai. Olin ju lõppude lõpuks ikkagi tööl. Ja tuletasin meelde oma tütre kuldseid sõnu: „A miks sa televiisorist ei vaata seda?“ Tunnistan ausalt, selline variant ei tulnud pähegi, sest ma olin unustanud televisiooni olemasolu. Mingit kriitikat kava, esituste kvaliteedi või dirigentide oskuste kohta minult ei kuule. See on hoopis teiste inimeste pädevuses. Võin vaid öelda, et mulle meeldisid kõige rohkem puhkpilli- ja sümfooniaorkestri ettekanded.

Võib-olla oleks eesti rahval vaja üht ehtsat oma karnevali, sellist nagu Rios. Ma olen mõistagi ainult pilte näinud, suure ahtriga tõmmud kaunitarid, käed sulistiivulised ja kerel üle mõne üksiku koha sillerdavad-sätendavad helmeread. Selge ju, et rahvas, kes enamiku osa aastast elab pea õlgade vahele tõmmatud, pilk maas, kooberdades mööda jääd ja pori, lihtsalt vajab oma ellu midagi, kus ta lõpuks oma sisemised tiivad saab lahti lüüa. Olgu siis selleks pealegi laulu- ja tantsupidu, kui muud ei ole. Sest üks on küll kindel – inimesed olid uskumatult ilusad. Kõik need palmitsetud juuksed, pärjad, sõled, preesid, tikandid ja triibud, need on väga ilusad! Mehed olid ka kenad! Ja see on hoopis teistmoodi ilu, kui see, kui lähed õhtul välja ja teed näo pähe. See on ilu selges päevavalguses. Ja kahtlemata tuleb selline ilu inimese seest. Seda ei saa ühegi toriseva meediakommentaari või Facebooki räuskamisega ära kaotada.

*https://www.integratsioon.ee/bw_client_files/integratsiooni_sihtasutus/public/img/File/news/Atest_tulemused.pdf