Kooseluseaduse poolt ja SE 650 vastu

Mats Volberg

Kui Ameerika filosoofil Sidney Morgenbesseril paluti kirjeldada, mis on tema arvates filosoofia ja mida tähendab olla filosoof, oli vastus: „Ma täpsustan mõnd mõistet. Ma teen mõned eristused. See on viis elatist teenida.” Kuigi Morgenbesser on tuntud oma tsitaatide humoorikuse poolest, on selles ütluses omajagu tõtt. Mõistete selge ja täpne kasutus ning eristuste tegemine on oluline, sest vastasel juhul ei saa inimesed üksteistest aru ning kiputakse tõstatama argumente, millel pole antud küsimuses tähtsust.

Arvamusfestivali kooseluseaduse arutelul tundus, et nii väitlusjuhid kui ka publik pidasid korraga kolme erinevat arutelu ning mõttevahetusel ei olnud  suuremat tulemust. Teatud mõttes kehtib see segadus ilmselt enamiku asjade kohta, mis kooseluseaduse kontekstis öeldud. Esimene arutelu käib homoseksuaalsuse kui niisuguse üle: kas homoseksuaalne elu on moraalne/loomulik/lubatav vms? Teine arutelu puudutab sooneutraalse kooseluseaduse ideed: kas Eestis peaks olema mingi seadus, mis annaks samasoolistele paaridele abieluga samaväärse õigusliku kaitse? Kolmanda arutelu teema on konkreetne seaduseelnõu ehk kooseluseadus 650: juhul, kui me toetame sooneutraalse kooseluseaduse ideed, siis kas väljapakutud eelnõu on kõige parem viis see idee realiseerida?
Kõigist võimalikest kombinatsioonidest nende kolme jah-ei küsimuse puhul ei ole põhjust siinkohal rääkida. Ei ole kuigivõrd loogiline arvata, et Eestis ei peaks olema mingit seaduslikku regulatsiooni mitteabielulise kooselu osas, s.t olla kooseluseaduse idee vastu, ning ometi olla konkreetse seaduseelnõu poolt. Kui keegi leiab, et homoseksuaalne elu on ebamoraalne või ebaloomulik või mingil muul moel taunimisväärne, siis ei tohiks see inimene olla ka väga huvitatud sellise kooselu seaduslikust reguleerimisest, sest tema arvates on tegu millegagi, mida heas ühiskonnas ei tohiks olla. Välistan arutelust ka variandi, kus vastus igale küsimusele on eitav, s.t leitakse, et homoseksuaalsus on mingil moel ebamoraalne või ebaloomulik või mingil muul moel taunimisväärne ning (eeldatavasti sellest tulenevalt) ei peaks Eestis olema mingit seadust, mis reguleerib samasooliste kooselu. Ei usu, et selliste inimeste veenmine vastupidises on ühe artikliga võimalik.
On ent mitmeid inimesi, kes ütlevad, et pole homoseksuaalsuse vastu, kuid samal ajal on kooseluseaduse idee ja sellest tulenevalt ka konkreetse seaduseelnõu vastu. Minu arvates ei saa sellist positsiooni kaitsta. Püüdmaks välja selgitada, millised peaksid olema ühe õiglase ühiskonna printsiibid, kasutas John Rawls mõtteeksperimenti, mille käigus tulevase ühiskonna esindajad kogunevad ja valivad need printsiibid ühiselt. Selleks, et valida printsiibid, mille järgi on võimalik kõiki võrdselt kohelda ja vältida seda, et inimesed mängureegleid enda kasuks pööravad, on kõik osavõtjad sellises algseisundis teadmatuse loori taga. Seetõttu on osavõtjad sunnitud valima printsiibid, mille puhul koheldaks neid hästi, olenemata sellest, milline on nende rass, sugu, sotsiaalne staatus või nägemus heast elust. Üks viis algpositsioonist ja teadmatuse loorist mõelda on küsida endalt: milliste reeglite kehtimist sooviksid ühiskonnas, kus sinu suurim vaenlane saab valida, kes sa oled.
Seda mõtteeksperimenti ei pea rakendama ainult ühiskonna põhiprintsiipide väljaselgitamiseks, vaid selle abil võib väljendada võrdsuse ja võrdse kohtlemise sisu ka igas teises kontekstis. Kui me ei näe homoseksuaalsuses probleemi, siis ei ole meil mingit põhjust olukorras, kus me ei tea oma seksuaalset sättumus, valida ühiskonnakorraldust, kus kaks samasoolist täisealist ja teovõimelist isikut ei saa oma kooselu registreerida. Vastasel juhul võime end leida olukorrast, kus oleme endale keelanud olulise õigusliku kaitse ning see ei oleks ratsionaalne käitumine. Seetõttu leian, et ei ole võimalik olla kooseluseaduse idee vastu ning samal ajal arvata, et homoseksuaalne elu on täiesti normaalne.
Eestis on palju inimesi, kes on selle seaduseelnõu suured toetajad. Sellel on kindlasti pragmaatilisi põhjusi: näiteks on ses valdkonnas vähemalt mingigi seaduse olemasolu parem kui igasuguse regulatsiooni puudumine. Kuid laiemalt vaadates ei ole kõnealune seaduseelnõu siiski kõige parem. Kriitika sihtmärgiks ei ole siinkohal tähenärimine sõnastuse kallal. Näiteks § 2 lg 2 punkt 2 ütleb, et „vend ja õde ning poolvend ja poolõde” ei saa omavahel kooselulepingut sõlmida, kuid kooslust vend ja vend või õde ja õde kohta ei öelda midagi. Olgugi, et seletuskirjas seisab, et „üldpõhimõttena ei saa kooselulepingut omavahel sõlmida lähisugulased”.
Seletuskirja järgi teeniks kooseluseadus kaht eesmärki: esiteks püütakse sellega reguleerida faktiliselt koos elavate, kuid mitte abielus inimeste vahelisi suhteid ja teiseks korrigeerida Eesti õiguskorda nii, et samasoolistele paaridele oleks tagatud võrdne kohtlemine, millele neil on õiguskantsleri hinnangul põhiseaduslik õigus. Seaduseelnõu ei ole hea, sest ei lahenda piisavalt hästi esimest eesmärki. Nii justiitsministeeriumi koostatud kooseluseaduse eelnõu kontseptsioon kui seaduseelnõu seletuskiri räägivad nõrgema poole kaitsmise vajadusest, eelkõige ülalpidamise ning ühise eluaseme kontekstis. Eeldatavasti on seadusandjail mõtteis olukord, kus kaks inimest elavad faktiliselt koos ning kuna naine on lapse või lastega kodus ega oma muud sissetulekut peale mehe teenitu, siis on ta sellest sõltuv ning ilma abieluta ja kooselulepinguta ei ole tal kuigivõrd suuri seaduslikke garantiisid, et teda toetataks varaliselt ka siis, kui kooselu peaks lõppema. Või olukord, kus kaks inimest elavad faktiliselt koos kooselu ajal soetatud elamispinnal, kuid kui ühel hetkel minnakse lahku, siis puuduvad selged seaduslikud juhised tolle elamispinna suhtes, eriti kui üks pooltest on sellest sõltuv (nt pole tal võimalik uut pinda osta või üürida). Seda laadi olukordi aitaks välja pakutud kooseluseadus kindlasti lahendada, kuid ainult siis, kui need inimesed sõlmivad omavahel ka kooselulepingu.
Kooseluseaduse eelnõu saatvates dokumentides arutatakse kolme võimaliku variandi üle, kuidas olukorda lahendada: registreeringupõhine lähenemine (formaalne kord mitteabieluliste kooselude registreerimiseks), eeldusel põhinev lähenemine (õiguslikud tagajärjed omistatakse teatud tingimuste täitmisel) ning lepinguline lähenemine (suhte reguleerimine ainult eraõiguslike lepingute kaudu). Seletuskirjas leitakse, et viimane neist ei ole hea lahendus, sest kuigi tänane Eesti eraõigus võimaldaks kõige olulisemad asjad reguleerida, nõuab see osapooltelt liialt detailseid õigusteaduslikke teadmisi. Ühtlasi järeldatakse seletuskirjas, et registreerimispõhine lähenemine on parem kui eelduspõhine lähenemine, sest võimaldab selge ja kindla määratletuse.
Kuid kas selline lahendus kaitseb nõrgemat poolt, kelle jaoks eelnõu üldse algatati? Mis saab lastega emadest, kes on suhtes selgelt nõrgem pool, kuid kelle elukaaslane lihtsalt ei sõlmi nendega kooselulepingut? Täielikult eelduspõhiselt ei saaks kooseluseadust tõepoolest teha, sest on täiesti võimalik, et on paare, kes ei soovi, et nende puhul kehtib automaatselt mingi regulatsioon. Aga juhul, kui juba saadakse lapsi ning elatakse koos, siis võiks neid paare kohelda samaväärselt kui neid paare, kes on oma kooselu registreerinud. Kui kooseluseaduse eelnõu sisaldaks teatud minimaalset eelduspõhisust (nt ühine laps), siis teeniks see palju paremini oma eesmärki kaitsta faktiliselt koos elavate paaride nõrgemat poolt, kui kooselu peaks lõppema.
Minu eesmärk ses artiklis oli kaitsta kaht teesi. Esiteks: inimesed, kes ei näe homoseksuaalsuses probleemi, peaksid ühtlasi olema sooneutraalse kooseluseaduse idee poolt, sest võrdse kohtlemise ja erapooletuse põhimõtted nõuavad seda. Teiseks: kui pragmaatilised põhjused kõrvale jätta, siis inimesed, kes on sooneutraalse kooseluseaduse idee poolt, peaksid olema SE 650 vastu, sest ilma ühegi eelduspõhise sätteta ei saa see piisavalt adekvaatselt täita üht oma eesmärkidest – kaitsta faktiliselt koos elavate paaride nõrgemat poolt.