Loomad ajaloos

Kus nad on?

LINDA KALJUNDI, ULRIKE PLATH, KADRI TÜÜR, KAAREL VANAMÖLDER

Tallinna ülikooli keskaja keskus ja keskkonnaajaloo keskus (KAJAK) korraldasid 23. märtsil seminari „Loomad kesk- ja varauusaja Eesti- ja Liivimaal. Lugusid, allikaid, uurimisperspektiive“. Toimumiskohaks valiti väga inspireeriv keskkond – Tallinna loomaaed. Algselt naljaga pooleks välja hüütud tagasihoidlikust seminarist sai ootamatult konverentsi mõõtu sündmus ning keskkonnahariduskeskuse kõige suurem klassiruum suutis osalejad vaevu ära mahutada. Tõenäoliselt tekitas huvi teema uudsus Eestis. Ent kui levinud on loomade uurimine ajalooteaduses laiemalt?

Euroopas ja Ameerikas on loomad juba kaua aega pakkunud huvi kultuuriajaloolastele, kes on analüüsinud tähendusi, mida inimesed on loomadele omistanud kirjanduses, kunstis, filosoofias ja mujal. Kindel koht on loomadel ka majandusajaloos, kus neid vaadeldakse enamasti kui objekte, mida inimesed kasutavad töötegemiseks või söömiseks. Kõigi nende küsimustega tegeleb ka selline suhteliselt uus distsipliin nagu keskkonnaajalugu, mis otsib ühtlasi võimalusi kirjutada inimeste ja loomade ühist ajalugu. Pikas perspektiivis võimaldab see mõista paremini inimeste evolutsiooni – muuseas on koevolutsiooni tähtsust viimasel ajal rõhutanud ka loodusteadlased. Lühemas ajalõikes võimaldab see lähenemine uurida inimeste ja loomade kooselu erinevaid vorme.

Tervikuna on selline lähenemisviis aidanud levitada arusaama, et loomad ei ole mänginud ajaloos üksnes passiivset rolli, nii nagu nad ei ole olnud inimestele ainult töövahendid ja toiduallikad.

Üha enam uuritakse loomade tähtsust igapäevaelus, aga näiteks ka emotsioonide ajaloo allikana. Nii on näidatud, kuidas eri aegadel on inimesed just loomadega seoses väljendanud tundeid, mille avaldamist nad teiste inimolenditega suheldes ei ole võimalikuks pidanud. Keskendudes allikaid uurides ainult inimestele, ei saaks me neist emotsioonidest midagi teada. Samuti on uurijad pööranud tähelepanu sellele, kuidas ka loomad võivad muuta ajaloo käiku, s.t loomade agentsusele ehk teovõimele. Siin võiks mõelda näiteks Rooma hanede peale, kes hoiatasid linlasi gallia­laste pealetungi eest 387 eKr. Antiik- ja keskaegsed kroonikad kirjeldavad sageli, kuidas ennustajana toiminud loomad otsustavad inimeste saatuse üle. Ehkki neid kirjeldusi on sageli raske tõeseks pidada, annavad need ometigi märku valmisolekust võtta loomi sündmuste käiku mõjutavate tegelastena tõsiselt. Niisiis on loomade integreerimiseks ajalookirjutusse mitmesuguseid võimalusi. Me võime lihtsalt inimestest jutustavaid lugusid loomadega täiendada, kuid me võime ka küsida, kas tõesti on inimesed ainsana võimelised ajaloosündmuste kulgu juhtima.

Loomade ajaloo kasvavale populaarsusele kogu maailmas ongi aidanud palju kaasa posthumanistlik pööre, mis levib üha laiemalt eri teadusharudesse. Posthumanismil puudub ühtne meetod ja teooria, kuid seda ühendavaks jooneks on antropotsentrismi hülgamine, loobumine eeldusest, et teadusharud nagu ajalugu või antropoloogia peaksid keskenduma üksnes inimliigile. Pöörde raames tõstatatakse suuri küsimusi: kus kulgevad looduse ja kultuuri, kus inimese ja mitteinimese, kus eri liikide piirid jne. Kokkuvõttes ei ole posthumanismi eesmärk mitte humanismi loodud väärtuste hülgamine, vaid nende edasiarendamine. Siinjuures soovivad uurijad rõhutada, et õigluse, tolerantsi, võrdsuse, väärikuse jm seostamine eksklusiivselt inimliigiga ei ole midagi enesestmõistetavat, vaid üksnes üks võimalik ja ajaloo käigus võidule pääsenud arusaam.

Vaieldamatult on huvi loomade uurimise vastu mõjutanud ka laiem ühiskondlik trend nendega üha enam arvestada, mis on levinud nii poliitikas kui ka tarbimiskultuuris. Loomaõiguslust on kannustanud taga ühelt poolt geneetika ja biotehnoloogia kiire areng, teiselt poolt ökoloogiline ja kliimakriis, mis on seadnud kahtluse alla inimese rolli looduse ja ajaloo valitsejana. Alternatiivse eetika ja loomade õigustega seostub ka selline maailmas laia kõlapinda leidnud uurimisvaldkond, mida nimetatakse loomauuringuteks (human-animal studies). Rõhutades, et loom ja inimene sõltuvad üksteisest, keskendub see suund inimeste ja loomade suhete uurimisele. Muu hulgas on seda lähenemist mõjutanud olulised teoreetikud, näiteks Giorgio Agamben ja Jacques Derrida. Tugev eetiline püüdlus iseloomustab ka teisi posthumaniste, kes väidavad, et humanitaar- ja sotsiaalteadustes XX sajandil valitsenud teooriad ei võimalda enam adekvaatset suhestumist kiiresti muutuva maailmaga. Nii näiteks on Ewa Domańska rõhutanud, et posthumanismiga tegelema peaksid teadlasi kannustama tulevikku suunatud eetilised valikud, mitte soov leida endale moodne, head karjääri tõotav teema.

Eestis on loomade ja inimeste suhete uurimisel võrdlemisi pikaajaline traditsioon ökokriitika ja zoosemiootika vallas. Zoosemiootika uurib loomade suhet keskkonnaga, kuid samuti inimese ja teiste loomade vahelisi suhteid, keskendudes sellele, kuidas nii liigisiseses kui ka liikideüleses kommunikatsioonis tähendusi luuakse. Samal ajal pakuvad zoosemiootikale huvi hübriidsed nähtused, kus kultuuriline ja bioloogiline aspekt on lahutamatult seotud, näiteks abiloomade pidamine ja väljaõpe (sõjahobused, pimedate koerad jne). Ka etnoloogid on järjest rohkem huvitatud loomadest. Nii on tekkinud suhteliselt uus uurimisvaldkond nimetusega palju­liigiline etnograafia (multispecies ethnography), mis lähtub arusaamast, et teised elusolendid pole lihtsalt amorfne biomass, vaid oma eritunnustega liigid ja isendid. Samuti huvitab seda, kuidas inimkultuur mõjutab paljude teiste olendite elu ja vastupidi. Paljuliigilise etnograafia peamiseks uurimisvaldkonnaks on inimeste ja teiste elusolendite vaheline interaktsioon.

Ka ajalugu kui distsipliin seisab küsimuse ees, kas ta keskendub jätkuvalt ainult ühele liigile või võtab omaks paljuliigilisuse, integreerides ka loomad, linnud, kalad, mikroobid, bakterid ning samuti taimed ja muu meid ümbritseva looduse. Selliseid suundumusi võib seostada laiema huviga mitteinimlike olevuste ja nähtuste vastu – teatavasti teevad humanitaarteadustes taimede ja loomade kõrval järjest enam ilma ka esemed ja muu mateeria. Uue suundumuse üheks näiteks on materiaalne ökokriitika, mille fookuses on mateeria agentsuse küsimus. Teisalt võib siin näha ajaloo pluraliseerimise uut etappi: kui varasemalt on valgete meeste suurte tegude kõrval ajalukku järk-järgult kaasatud ka alamad klassid ja rassid, naised-lapsed, vähemused jne, siis nüüd on järg mitteinimestest olevuste ja asjade käes.

Loomaajalooteemalisi teadusüritusi on Eestis toimunud ka varem. Nii näiteks korraldas KAJAK 2015. aasta kevadel rahvusvahelise doktorikooli pealkirjaga „Loomad transdistsiplinaarses keskkonnaajaloos“. Siiski kujutas hiljutine seminar esimest katset kutsuda siinseid ajaloolasi ja arheolooge algatama ühist arutelu loomade ajaloo võimalikkuse ja tähenduse üle Eestis. Seega tuli kõigepealt asuda kindlaks määrama võimalikke teemasid ja uurimisküsimusi: kuidas loomade ajalugu Eestis üldse uurida saab, milliseid allikaid on selleks võimalik kasutada, milliste teemade ja loomade uurimine on kõige perspektiivikam ja millisest vaatenurgast oleks seda mõistlik teha? Seekord piirdus seminar kesk- ja varauusajaga, lähtudes eeldusest, et loomade järjekindel objektistamine toimus alles uusajal ja eriti koos moderniseerumisega, mil piirid inimese ja looma vahel muutusid jäigemaks ning samal ajal vähenesid suurel hulgal inimestel võimalused loomadega kokku puutuda. Muidugi ei ole mõtet võtta seda eristust absoluutse reeglina.

Keskaegsed kujutelmad loomadest olid sageli fantastilised, nagu Anneli Randla sissejuhatuseks ükssarvikute näitel meenutas. Samuti oli siis loomade tõlgendamine sageli ülevoolavalt sümboolne, arendades piiblist inspireerituna mitmesuguseid keerulisi tähendusi. Avaettekande pidanud Anu Mänd käsitles inimese ja looma kujutamist hiliskeskaja kunstis. Sealjuures näitas ta hästi, et sugugi lihtne ei ole tõlgendada ka märksa argisemaid loomi, keda hiliskeskaegsetel pühapiltidel hakati iseäranis rohkearvuliselt ja sageli ka humoorikas võtmes kujutama. Nii näiteks kujutatakse Kristuse piinamise stseenides sageli koeri, kes kehastavad võrdlust metsistunud inimestega.

Kolm keskaega puudutavat ettekannet keskendusid sedapuhku ühele ja samale loomale – hobusele. Juhan Kreem esitles märkmeid hobuste ajaloo kui uurimisteema võimalikkusest seoses Saksa ordu Liivimaa haruga. Hobuste sõjanduslik ja sümboolne tähendus orduvendadele on ilmselge, kuid nende kohta käivate teadete leidmine eeldab hulga kirjalike allikate läbitöötamist. Ka sellisel juhul ei anna näiteks linnuste visitatsioonidokumendid täielikku ülevaadet, kuna mitmesugustel kaalutlustel võis tegemist olla loomade alaregistreerimisega. Üheks omapäraseks allikaks hobuste ajaloo kohta keskaegsel Liivimaal on regulatsioonid, mis piirasid rahvusvahelist hobusekaubandust ja ennekõike võimalusi vedada hobuseid üle piiri Venemaale. Nendest kõneles lähemalt Ivar Leimus. Sellest, et hobused olid tulus salakaup ja keeldudest hoolimata nendega siiski kaubitseti, annab märku piiranguid puudutavate dokumentide rohkus.

Tänapäeval pakub kirjalike allikate kõrval järjest paremaid võimalusi loomade ajaloo uurimiseks zooarheoloogia, mida Eestis on viljeletud kaua ja tulemuslikult. Kuna arenev tehnoloogia võimaldab uurida väga erinevaid näitajaid, saab järjest olulisemaks oskus püstitada loomaluude uurimisel häid küsimusi. Kui sageli analüüsivad zooarheoloogid suuri luudekoguseid, mis võimaldavad teha ulatuslikumaid järeldusi näiteks toitumisharjumiste või kariloomade liigilise mitmekesisuse kohta, siis seminaril näitas Eve Rannamäe, kuidas huvitavat uurimistööd võib teha ka üksnes ühe luu abil. Viljandist leitud hobuse katkise jalaluu varal arutles ta selle üle, kas, miks ja kuidas võisid inimesed proovida looma ravida. Analüüsid näitasid, et kuigi hobuse tagumine jalg oli murtud, hoiti teda veel kuu aega elus. Kuna see nõudis märkimisväärset hoolitsust, praktilist kasu aga ilmselt ei andnud, siis võib oletada, et kellelegi oli sel loomal emotsionaalne tähendus. Seega võib keemia ja teiste loodusteaduslike meetodite abil uurida ka tundeid. Uued võimalused luid laboris analüüsida võimaldavad uurida ka selliseid olevusi, kes varem teadlaste huviorbiidist kõrvale jäid – nagu näiteks kalad. Varem heideti suurem osa kalaluudest arheoloogilise leiumaterjali hulgast lihtsalt kõrvale. Nüüd aga on neid paaril juhul lausa välja sõelutud. Lembi Lõugas näitaski, kuidas kalaluud võimaldavad uurida kalapüüki ja kalakaubandust, mis levis keskajal muinasajaga võrreldes märksa laiemalt. Suuri erinevusi mere- ja mageveekalade püügis eri perioodidel seletavad põllumajanduse ja püügitehnikate muutused, aga ka kalade populaarsus keskajal paastuaja toiduna.

Loomade ajalugu valgustavate allikate hulk tõuseb märkimisväärselt varauusajal. Osutades, et uuemad allikad võimaldavad teha juba ka globaalseid võrdlusi, rõhutas Priit Raudkivi vajadust seostada loomade – sealhulgas inimeste – ajalugu ülemaailmse kliima ajalooga. Näiteks tõi ta sellised katastroofid nagu vulkaanipursked, mis evisid kaudset, kuid kahtlemata mürgist mõju ka siinsele floorale ja faunale. Samuti on oluline mõista ka Liivimaa eripära, mida muu hulgas on kujundanud mitmesugused kolonialismiga kaasnevad nähtused. Seda temaatikat puudutas Ulrike Plath, rääkides abi- ja lemmikloomade pidamisest Baltimaade mõisates XVII–XVIII sajandil. Eriti pööras ta tähelepanu kohalikele metslindudele, keda mõisa esindusruumides oli moes isegi lahtiselt pidada – sellesarnane komme on teada ka Peterburi ümbruse paleedest ja Kesk-Euroopast. Mõisas peetavatel loomadel oli sageli sümboolne otstarve, kuivõrd nad väljendasid nii omaniku staatust kui maitse-eelistusi – seda nii otseses kui ka kaudses mõttes. Nimelt ei olnud lindude puhul sugugi harv dilemma, kas süüa värskelt soetatud lemmik kohe raguuna ära või lasta tal kodakondseid enne pisut laulmisega rõõmustada. Tänapäeva vaate­vinklist tekib siin võõristav otseühendus looma kui lemmiku ja looma kui ressursi vahel. Olulise küsimusena tõstatub ka loomade agentsus: mil moel ja mil määral oli võimalik taltsutada metslinde nagu pasknäär või siniraag? Kuidas nad käitusid mõisahäärberites nii omavahel kui ka inimestega? Kuivõrd oli võimalik neile õpetada uusi lauluviise või lausa rääkimist?

Kokkuvõttes oli seminar inspireeriv ja lõbus. Ei ole enam kahtlust, et ka eesti ajalootõlgenduses peaks leiduma koht ka ükssarvedele ja tigedatele tihastele, uhketele ja haigetele hobustele, kaladele ning kõikidele muudele elajatele, kes praegu veel mainimata jäid. Kõige suurem üllatus korraldajatele oli kindlasti osalejate veendumus, et teemaga tuleb jätkata ning loomadele ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo uurimises rohkem ruumi anda. Oluline on leida ka rohkem ühiseid teemasid, millest koos eri distsipliinide uurijatega rääkida. Niisiis: uuele loomaseminarile kevadel 2017! Olgu selleks ajaks leitud uued teemad, allikad, elajad: kas müstilised või reaalsed, uhked või tõbised, ärasöömiseks, kasutamiseks, patsutamiseks – või koos arenemiseks.