Mis kallis, see kaunis, mis odav, see mäda

Kaarel Tarand

Nõnda siis on kultuuriministri portfell esmakordselt iseseisvuse veerandsajandi jooksul sattunud sotsiaal­demokraadi kätte – praegune sots Jaak Allik ju ei olnud aastatel 1996–1999 ministripõlve pidades endas veel vasakpoolsuse algeid leidnud ning tegutses Koonderakonna paremtsentristlikul positsioonil. Hiljemalt sügiseks ehk hetkeks, mil valitsus viib riigikokku arutamiseks 2016. aasta riigieelarve eelnõu, on ka selge, kas endiselt Reformierakonna juhitavas valitsuses on kultuuripoliitikas nüüd võimalikud senisest teistsugused, valdkonna subjektide ja riikliku poliitika sihtmärkide soovide ja ootustega kooskõlalisemad ning sotsiaalselt õiglasemad sammud või mitte.

Värske kultuuriminister pole veel oma kaarte ehk portfelli sisu publikule põhjalikumalt avanud. Selleks, et ministri võimalikud soovid sügisel vastu finantspuritaanide mõistmatuse müüri lõplikult kildudeks ei puruneks, kulub talle hädasti ära kahe sajandi vanune nõuanne Heinrich von Kleistilt. Sobivasti on see eestikeelsena ilmunud värskes LRis (nr 10-11, 2015): „Tea, et kaugelt sündsam aeg järelemõtlemiseks on pärast, mitte enne tegu. Kui see tuleb mängu enne tegu või otsustamise enda silmapilgul, siis paistab ta ainult segadusse ajavat, takistavat ja alla suruvat tegutsemiseks vajalikku jõudu, mis voolab välja toredast tundest; seevastu saab teda kasutada hiljem kui tegu on tehtud, selleks, milleks ta inimesele õieti antud on, nimelt et teadlikuks saada sellest, mis oli teos vigast ja igerikku, ning et reguleerida tunnet muudeks tulevasteks juhtumiteks“ („Paradoks järelemõtlemisest”, lk 64).

Valitsuse moodustamise ning poliitiliste kokkulepete sünni senine käik näitab, et nn võimaluste aken, mis mõnegi varasema koalitsiooni puhul on arvatud lahti jäävat vähemalt paariks aastaks, seisab sedapuhku irvakil vaid mõne kuu vältel. Ministrile on kindlasti riskeerimisel abiks asjaolu, et kultuuripoliitika peatükk koalitsioonilepingus on napi- ja üldsõnaline ega kohusta õieti millekski, samuti see, et kultuur pole mingil juhul koalitsiooni poliitiline „prioriteet“. Ühesõnaga, kedagi see nurgatagune tegelikult ei huvita ja tegutseda saab „heade kolleegide“ eest varjatult või neid ülearu informeerimata.

Koalitsioonileppe peatükis 14 on kultuuri- ja spordielu edendamiseks kokku 65 lubadust, sõnumit ja mõtet. Selguse huvides võib nendega mängida „10 väikese neegri“ mängu ehk vaadata järjekorras, millised kõlbab nimekirjast välja arvata, sest tegu on niikuinii vaid näilisusega. Kuna sport siinkohal asjasse ei puutu, heitkem kõigepealt üle parda kõik spordiga seotud 10 punkti. Järele jääb neid 55.

Sõnapilve meetodil valitsuse kultuuripoliitika uurimine ei ole mõttekas, sest teksti on selleks liiga vähe. Aga korralikud koolipoisid on moodustanud kavatsuste kirjeldamiseks täislauseid ning seal sisalduvate verbide vaatlemine ja grupeerimine reedab täielikult valdkonna juhtimises valitseva mõttetühjuse. Arvatavasti on poliitiline klass oma harvades kontaktides loovisikutega (ma pean ka kultuurielu korraldamist ja asjaajamist loominguliseks tegevuseks) tajunud sügavat umbusku kultuuri poliitilise juhtimise suhtes ning seetõttu pidanud vajalikuks ulatuslikult üle kinnitada, mida olemasolevast ja toimivast ei kavatseta hävitada. Valitsus „ei muuda“, „toetab“ ja „jätkab“ kokku 26 juba olemas nähtust või tegevust. Järele jääb neid 29.

Sellele, et asi/nähtus on olemas ja pidanud vastu paljude aastate reformiministrite tegevusele, osutab jätku­tegevus, nagu „arendamine“, „kaasa­aitamine“, „suurendamine“, „korral­damine“, „edendamine“ ja „parandamine“, mida juhtub kokku seitsmel puhul. Järele jääb neid 22.

Samasse klassi kuuluvad õigupoolest ka „lõpuleviimine ja jõudmine“ (3), „hoidmine“, „ülevaatamine“ „väärtustamine“ ja „avamine“ (Eesti Rahva Muuseum), mida mingi nipiga enam ära hoida ei õnnestuks. Järele jääb neid 15.

Veel leidub leppes rida nähtusi ja elutegevust, mille suhtes valitsus positsioneerib end vaatlejaks, kõrvalseisjaks, erapooletuks tõlgendajaks ja defineerijaks, lisamata, mis sellest tõlgendusest ka võiks järelduda. Valitsus „lähtub“ ja „käsitleb“, „näitab üles huvi“ ja „pöörab tähelepanu“. Paari asja valitsus koguni „peab vajalikuks ja oluliseks“. Järele jääb neid 9.

Veel on plaanis „analüüsida“, „kujun­dada kontseptsioon“ ja „saavutada õigusselgus“ (2) ehk neli juhtumit mõttetegevust. Järele jääb neid 5. Ühel juhul „korraldatakse“ ja ühel „ehitatakse“. Järele jääb neid 3. Tuleb ka kaks pidu, mida on plaanis „tähistada“. Järele jääb neid 1. Ja lõpuks lõhkebki pomm. Valitsus lubab selge sõnaga, et seab eesmärgi. Terve eesmärgi! Keda või mida see õnn siis tabab, et ta saab eesmärgistatud? See on Kaunite Kunstide Kool, mille rajamine on eesmärgiks seatud ja mille kohta võib täie kindlusega öelda, et kooli ei tule. Kui tuleks, oleks ju kirjas, et „rajame“, mitte et „seame eesmärgiks rajamise“.

Nii olemegi õnnelikult nulli jõudnud. Selge, et ministrilt selle loetelu raames tegutsemine mingit aega ega energiat ei nõua. Sest kõik see toetamine ja aitamine on juba seadustes kirjas, rääkimata riigi neljaks aastaks ettepoole vaatavast eelarvestrateegiast, kust napp, aga kindel mündike veereb kultuuriellu peaaegu et automaatselt. Jõupingutust nõuaks kehtiva olukorra muutmine, mitte sellega leppimine. Küsimus ei ole seega selles, kuidas küll suudab minister koalitsioonilepingut täita, vaid selles, mida süllekukkunud vaba ajaga peale hakata ja mida kasulikku kultuurielule võiks selle jooksul teha. Siin mõned ettepanekud.

Esiteks ministeerium. Raske on riigis leida teist ametkonda, mille sihiseade oleks ähmasem ja mis aastaid väldanud juhtimatuse tõttu oleks kaotanud korporatiivse väärikuse ning enesekehtestamise võime omasugustega suhetes. Näiteks on allutud võõrale mõttele nn tugiteenuste tsentraliseerimisel, mille tagajärjena valitsemisala asutustele sündivat kahju keskmine nõunik sugugi ei hooma. Jõuetuse valitsemisasutuste mänguväljakul kompenseerib kultuuriministeerium aina meeleheitlikuma valitsemispüüuga „omade“ hulgas.

Sestap oleks uuel ministril – kui tal on plaan midagi muuta ja endast ajalukku oma eelkäijatest erinevalt nähtav jälg jätta – ametkonna esimesel üldkoosolekul lühidalt selgitada, et avalik teenistus tähendabki teenimist, mitte valitsemist ja kamandamist. Et ametniku suhe mis tahes partneriga algab alati küsimusest „Kuidas ma saan aidata, kasulik olla, su elu kergendada?“. Et ametniku ülesanne on valitsemisala sisu loojate bürokraatlikku koormust vähendada, mitte tekitada juurde aruandeid ja muud tarbetut, ent umbusalduse õhkkonda loovat käsu- ja paberimajandust. Vaid juhul, kui ametnikud on asjatundlikud ja tahavad siiralt valdkonna elu kergemaks teha, saab ka minister valdkonna huve valitsuses esindada. Ametnike valmisoleku mõõtmiseks sobib lihtne katse. Igale neist võib püstitada lühikese tähtajaga ülesande ning siis vaadata, kas ja kuidas keegi on otsinud lahendust ja kes ettekäänet. Kui algidee või ülesandepüstitus pole läbinisti rumal, siis ei saa olla aktsepteeritav ametniku vastus, et „seda me ei saa teha“, sest takistuseks olevat näiteks raha või seadus või … Ei ole ju me maises elus lahenduseta ülesandeid, vaid kehvad lahendajad.

Kuitahes püüdlikuks muutuks päevapealt ka ametkond, mingil juhul ei tohiks minister panna end sõltuvusse vaid sellest ühest, ametkondlikust infokanalist. Kultuuri valitsemisala on väike ning töökas minister on kindlasti võimeline isiklikult otse suhtlema valitsemisala kõigi sajakonna strateegilise juhiga. Rahvahulkade kaasamisega ühesuunalise infovooluga koosolekud on mõistagi kõlbmatu tööformaat, kui midagi tahta teada saada ja kiiresti otsustada.

Samuti peab mõistma, et riik ei vaja loomeinimeste juures eraldi „esindamas“ käimist – et liiga palju galaõhtuid ei jääks ainsaks vägiteoks, nagu juhtus eelmisel kultuuriministril. Ja et ei tekiks olukorda, kus minu teener käis minu sünnipäeval peokõnet pidamas, soovis mulle jõudu ning tõi mulle minu raha eest ostetud tarbetuid kingitusi. Loomeliitude, teatrite, muuseumide, sihtasutuste jne juhid ei vaja paraadfiguuri, vaid inimest, kellele oma „kiireloomuliselt teha“ A4-formaadis loend pihku pista ja siis kaasa aidata selle nimekirja tegudeks vormimisel. Kultuuris ei ole vaja mitte midagi uurida ja analüüsida, kõik on teada ja lahenduskäigud olemas. Lihtsalt valitsustel on juba aastaid kõrvad ideoloogilist vaiku täis olnud.

Loomulikult kuulub uute lahenduskäikude juurde ka reegleid ja raha ning küllalt kiirelt saabub ka teadmine, et nii mõnigi sõlm raiumiseks asub hoopis teiste ministrite õuel. Seetõttu ei pääse minister õige pea mööda küsimusest, miks peaks kultuuriministeerium üldse iseseisev valitsemisasutus olema. Vihje sellele, et koalitsioon ministeeriumi iseseisvuse vajalikkuses kindel pole, on jõudnud koguni koalitsioonileppesse, kus punktis 14.2 kirjas: „Käsitleme valitsusliidu kultuuri-, spordi- ja hariduspoliitikast lähtuvaid tegevusi koosmõjus, sealhulgas ka finantseerimisotsuseid langetades. Käsitame Eesti loome- ja mäluasutusi haridusprotsessi osalistena“. Osaliste ja koosmõju asjus on finantsotsuseid ikka parem ühe kui kahe katuse all langetada ja tänavusel haridus- ja teadusministril on praegu ka piisavalt tulejõudu selleks, et temaga koostöös sügiseks vaimuelu osade 20 aastat väldanud halduslik sundlahutus taas õnneliku kooseluga asendada. Portfelli see maksab, aga see, tühi, on niikuinii ajutine, erinevalt aust, mis jääb alatiseks.