Murekoht looduskaitses

Meie huvides on looduse huvid, sest meie olemegi loodus.

MATTIAS TUROVSKI

Kui looduskaitse eesmärk on kaitsta loodust selle sõna otseses mõttes – elu, selle allikaid ja kodukohti, siis oma senisel kujul on see läbikukkunud ettevõtmine. Loodus ei ole mäeküngas, mille all on peidus plutoonium. Loodus ei ole elevandi võhk, hai uim, euroopa naarits ega hiiepuu. Loodus on uskumatult keerukas võrgustik. Inimmõistus ei küüni selle hoomamisel kuigi kaugele. See on midagi nii suurt, et mäeahelikud, kõrbed, tundraavarused, koguni kontinendid on kõik pelgad vilksatused mingist suuremast põhimõttest. Kogu meie planeet Maa, selle miljardid kooslused ja mikrokosmosed, taime-, looma-, seene- jm riigid, elusolendite sugu-, hõim- ja perekonnad, seltsid ja liigid ning nende arvutud esindajad on vaid mõttelised, kokkuleppelised, inimmõistuse piiratusest sündinud kontseptsioonid, kui oleme püüdnud seletada selle määratu voolu iseloomu, mida nimetame eluslooduseks. Elu on holistiline süsteem. Elu ja loodust ning keskkonda, mis seda alal hoiab, ei saa vaadelda üksteisest lahus seisvana, nii nagu ei saa lahus seisvana vaadelda männipuravikku ja mändi, mikrofloorat ja seedekulglat, idu ja huumust. Kõige tähendus on olemas vaid semiootilises kontekstis, kõige väärtus vaid interaktsioonis. Kui räägime looduskaitsest kui sellisest, siis millest me räägime?

Olgu väärtushinnangud kui tahes palju mitmekesisemad, looduskaitseorganid tegelevad peaasjalikult punkt­objektide kaitsmisega inimtegevuse põhjustatud kahjude eest. Isegi kui objektideks on kooslused, ökosüsteemid ja nende struktuurne terviklikkus, aineringlused, bioloogiline mitmekesisus, genofondid vms, on põhimõtteline suhtumine võimetu, kuna inimühiskond on looduse taandanud objektideks ning nii kajastub ka looduskaitse objektide kaitses. Isegi kui suudame luua ja kehtestada looduskaitseala, nt mõne seal elava endeemilise liigi kaitse ettekäändel, on see paik elujõuline vaid seni, kuni on kokku kuivanud viimane jõgi või raba, mis seda joodab, ning ümbritseva maa, mis seda toidab, aluselisus on vähenenud, ja õhk, millest see hingab, saastunud.

Maailm ei püsi elus sellise loogika najal, mille järgi peaksid meil olema looduskaitsealad keset saastunud, hävitatud planeeti. Püsib ainult sellise najal, mis kaitseb loodust kui sellist, kui süsteemi, tervikut, võrgustikku, ning taasavastatakse, et inimareng ei pea toimuma selle protsessi vastu, vaid sellega ühes suunas. Pealegi kipuvad looduskaitseorganid olema väga spetsialiseerunud ning kitsaste tegevusaladega. Kuigi ühelt poolt on mõistetav, et igaüks peaks oma liistude juurde jääma, siis teisest küljest tundub, et mingi ühendav lüli on justkui puudu, et loodushoiu tegelikul tähtsusel inimühiskonna poliitilises debatis ei ole küllaldast kaalu. On ju kõikide loodushoiuga tegelejate eesmärk ühine, ent nende huvid ei leia ühist kõlapinda. Ka suurmajanduses mõistetakse, et ilma looduseta puudub majandustegevuseks alusressurss. Looduse kaitsmine ei ole tõmmatud poliitikasse, selle tegelikku tähtsust alahinnatakse.

Lääne neoliberalistlikul näitel võib inimtegevust looduskeskkonnas võrrelda vähktõvega: see on justkui süsteemne viga organismis. Nii nagu tänapäeva meditsiin on võimetu vähki võitma, suhtudes sellesse kui kasvaja kujul punktobjekti, mitte kui süsteemi tasakaaluhäiresse, on meie looduskaitseorganid jõuetud kaitsma loodust tervikuna. Kasvaja võib ju eemaldada, ent enamasti tuleb haigus varem või hiljem tagasi, kuna likvideeritud ei ole haiguse põhjustajat, tasakaal ei ole taastatud. Võib mõtiskleda, kas viimastel aastakümnetel üha suurenev vähki haigestumus väljendab omakorda sedasama tasakaalutust, mis inimtegevuse tagajärjel valitseb planeedi tervises ehk looduses. Mida rohkem reostame, hävitame elukeskkonda, häirime aine- ja energiaringet, seda rohkem seame ohtu tasakaalu, interaktsioonide võrgustiku – selle, mis on võimaldanud meie liigi tekke, kõikide liikide tekke, elu tekke. Usun, et keegi ei vaidle vastu, kui ütlen, et onkoloogiliste haiguste võidukäiku viimastel aastakümnetel on suuresti mõjutanud meie ühiskondade aksioloogiline alaareng, tegelikult taandareng.

Tahes-tahtmata vastandub looduskaitse looduse ekspluateerimisele, kontekst on inimene vs. loodus, sest ühiskond on inimkeskne ja loodusesse suhtutakse kui millessegi, mis tuleb allutada. Tõsi, olukord on paranenud, looduskaitseorganitel on rohkem sõnaõigust kui kunagi varem. Samuti peab märkima, et looduskaitse tervikuna ongi interdistsiplinaarne süsteem, kus ühelt poolt püütakse arvestada kõikvõimalike ühiskondlike, inimtegevust puudutavate teguritega ning teiselt poolt elusloodust ja loodushoidu puudutavaga, nagu ökoloogia, bioloogia, ökofilosoofia ja -eetika, keskkonnakorraldus jne. Sellegipoolest seisneb suurim vajakajäämine asjaolus, et looduskaitse oma tänapäevasel kujul püüab kaitsta loodust inimtegevuse eest, samal ajal kui üha enam ilmneb, et see on lootusetu üritus. Tundub, et ainus viis loodust inimese eest kaitsta oleks dihhotoomia, selle vastasseisu lahustamine. Inimtegevuse all pean silmas peaasjalikult majandustegevust, mis seisneb suuresti loodusressursside ekspluateerimises, nendega manipuleerimises ja transformeerimises teisesteks instrumentaalseteks inimväärtusteks. Loodus tundub olevat inimühiskonnale vahend, mida majandustegevuse huvides ohtu seadma peab.

Me oleme jõudnud tsivilisatsiooni teatavasse kõrgpunkti, ent pöördvõrdeliselt ka pretsedenditult suurima ja tõenäoliselt allikalt just inimtekkelise keskkonnakatastroofi jalamile, nii nagu iga loom areneb oma keskkonnas – adaptatsiooni kaudu. Üks suurtest eelistest, mis inimesel teiste elusolendite ees tundub olevat, on see, et me mitte üksnes ei ole hämmastavalt adaptiivsed loomad, vaid kujundame ka teadlikult oma elukeskkonda ümber. See tagasisidemehhanism kujutab endast eksponentsiaalset arenguspiraali ning, olles adunud globaalse biomitmekesisuse vähenemist, kurjakuulutavaid nihkeid aineringetes, väljasuremise hoogustumist jms, on ilmselge, et see spiraal on väljumas või juba väljunud kontrolli alt. Me kohaneme iseenda esile kutsutud keskkonnamuutustega, kusjuures need muutused ajendavad meid keskkonda üha enam muutma. Tõsi, seda teevad väga paljud teisedki liigid, ent erinevalt inimesest ei leiuta koprad puurkaevu, kui jõgi populatsiooni kontrollimehhanismina kokku kuivama hakkab. Nad lihtsalt surevad, kuni populatsioon langeb tagasi ökosüsteemi taluvuspiiridesse, või surevad välja, kui need kontrollimehhanismid ökosüsteemi halva tervise tõttu enam ei toimi. Paraku tuleb tõdeda, et oleme oma tegudega käima lükanud sellised looduslikud protsessid, mille iseloomu ei õnnestu meil prognoosida. Siis on hilja manitseda stiilis: aga mis siis saab, kui kujundame endale elukeskkonna, millega ei meie ega loodus ole enam võimeline kohanema? Tundub, et see aeg ongi käes. Mõelgem suurlinnade suduprobleemidele. Suurtööstus on tekitanud sudu, millega inimesed on sunnitud kohanema, kasutades respiraatoreid, ehitades linnaõhuventilaatoreid, kannatades hingamisteede haiguste käes, selle asemel et suurtööstust vähendada, ümber suunata või sisse tuua innovatsiooni. Milleks meile selline suurtööstus, mis kahjustab elukvaliteeti? Me ei ole loodust alistanud, suurtööstus ei asenda puhast elukeskkonda kui ökoloogiliste protsesside fundamentaalset eeltingimust.

Looduskaitse peab tuginema väärtushinnangule, mille peamine eesmärk on inimese ja looduse vahelise vastasseisu kõrvaldamine. Meie huvides on looduse huvid, sest meie olemegi loodus. Loomulikult on majandustegevus tähtis, ent ei millekski rohkemaks, kui et allutada Maslow’ püramiidi alumisi astmeid. Usutakse, et see ongi elu eesmärk ja keeldutakse uskumast, et hoopis elu on eesmärk. Ja seda ei saa meile ette heita – lõppude lõpuks on liikide väljasuremine elule omane.

Kuhupoole me areneme?

Kui jälgida inimese tekkest alates selle liigi kvalitatiivset arengut, siis on selge teatav suundumus – liikumine sotsiaalsuse poole. Füsioloogiliselt on liik sama, kuid aja möödudes on tohutu kiiresti arenenud inimese eneseteadvus, mis on pöördvõrdeliselt võimaldanud teadlikkuse, sentience’i tekke teiste suhtes, olgu teisteks siis teised inimesed, loomad või looduse osad. Teadvuse liikumine algul iseendale ning edasi järjest erinevamate teiste poole tundubki olevat inimtsivilisatsiooni arengu peamine ühine nimetaja. Empaatia laienemine iseendalt teisestele keskkonnaosistele – inimestele, loomadele, elusolenditele ja neid alalhoidvatele süsteemidele. USA majandusteadlane Jeremy Rifkin on tsiviliseerumist kirjeldanud empaatia kasvuna subjektis. „Diferentseerumise protsessist lähtuv enesetaju ärkamine on ülisuure tähtsusega empaatia arengule ning laienemisele. Mida arenenum ja individualiseeritum on inimese minapilt, seda enam areneb ka arusaam tema unikaalsusest, surelikkusest ning eksistentsiaalsest üksindusest, mida elu olelusvõitlus endast kujutab. Just säärased tõdemused meis endis võimaldavad meil tajuda ka teiste surelikkust. Suurenenud empaatiavõime võimaldab kasvanud individuaalsusega populatsioonil üksteisega samastuda, luua vastastikku sotsiaalseid kooslusi. See protsess kujutabki endast tsiviliseerumist. Tsivilisatsioon on veresuhete lahtumine ja eraldiseisvate indiviidide assotsiatiivne ümbersotsialiseerumine. Ülemineku teeb võimalikuks empaatia psühholoogiline mehhanism. Kui me ütleme tsiviliseeruma, siis me peame silmas empaatiavõimet.“ Tõepoolest, kui silmas pidada inimliigi sotsiaalset ajalugu, näeme ikka ja jälle sama mustrit: tehnoloogiline innovatsioon annab võimaluse inimese sootsiumil areneda kvantiteedis, mis omakorda loob nii eelduse kui ka vajaduse kommunikatiivse innovatsiooni sünniks, kvalitatiivseks arenguks – mida suurem on kogukond, seda rohkem ja seda lõimivamalt peab inimene suhtlema ligimestega. Nii näiteks võimaldas irrigatsioonisüsteemide leiutamine aastatuhandeid tagasi inimestel üha rohkem jääda paikseks ühte kohta, populatsioon kasvas, mis omakorda lõi vajaduse paremini suhelda ja organiseeruda – leiutati kiri. Selliseid näiteid, kuidas eri valdkondade innovatsioon käib käsikäes, on ajalugu täis. Kui varajases neoliitikumis jäid inimesed tänu põllunduse ja aianduse arengule paikseks, tekitas see vajaduse suuremaks hoolekandeks. Kui küti kuvand on pigem kiskjalik, sest looma nähakse saagina ja ennast jahimehena, siis koos aiapidamisega muutus ka suhtumine loodusesse sümbiootilisemaks – oli vaja hoolt kanda, mitte vallutada. Niisamuti mõjus loomade kodustamine. Mida suurem on revolutsioon, seda suurema tõuke annab see eneseteadvuse ja sotsiaalsuse arengule. Jõgedele irrigatsioonisüsteemide rajamisest tärganud iidsed Lähis-Ida ja Vahemere tsivilisatsioonid, nisu kultiveerimisest sündinud Rooma keisririik, Euroopa metsade kui ressursibaasi najale ehitatud renessanss ning fossiilsete kütuste baasil tekkinud industriaalühiskonnad on kõik analoogsed näited ühest ja samast protsessist. Asjaolu, et need etapid ja kõrghetked inimkonna ajaloos on märgilise, illustratiivse tähendusega inimese kultuursusest ja tsiviliseeritusest, räägib enda eest.

Energiarevolutsioonidel on aga ka pahupool – iga uus ressursibaas, millele rajatakse üks või teine hiilgeperiood, saab ükskord otsa. Toimub ressursibaasi kollaps ning alati järgneb pime aeg. Kui kaob ressurss, mille najal ühiskond toimib ja mis võimaldab kõrgematel teadvustasemetel eksisteerimist, kaob ka tsiviliseeritus ning innovatsioon. Sotsiaalsus ja ühiskonna empaatiavõime taandarenevad. Mõtleme näiteks pimedale keskajale, mis järgnes Rooma keisririigi lagunemisele, tuletame meelde, et Rooma riigi lagunemise esimeseks ohvriks olid teed – kommunikatsioon ja sotsiaalsus, mida see süsteem oli võimaldanud. Kusjuures iga uus energiarevolutsioon on olnud eelmisest mastaabi võrra suurem, võimaldades pöördvõrdeliselt ka suuremat sotsialiseerumist. Seega on ka kollaps mastaabi võrra suurem, sest süsteemi entroopia on suurem. Kisub väga nihilistlikuks, kui mõelda, et praegu käimasolev energiarevolutsioon ning tsivilisatsioon, mille selle najale ehitanud oleme, on mastaabilt globaalne – niisiis ka keskkonnakriis, mida energiarevolutsioon põhjustab. Selle düstoopia kõrval, mille poole me nüüd julgelt sammume, tundub pime keskaeg tühisena – liivakastina, kuhu kiisu oma häda tegi.

On selge, et koos inimkonna arenguga oleme muutunud järjest sotsiaalsemateks loomadeks. Viimane kommunikatsioonirevolutsioon – internet – on inimese muutnud globaalse, kogu liiki hõlmava sotsiaalsusega liigiks. Me tajume teiste rõõme ja muresid interneti vahendusel, kus iganes nad ka ei ole. Igaüks võib oma nutitelefonist vaadata kellegi jagatud videot ja otseselt läbi elada kellegi teise kannatusi või rõõme tänu peegelneuronitele meie neokorteksites. Nüüd teame või igatahes võime väita üsna suure tõenäosusega, et neokorteksi osakaal aju mahust on vähemasti primaatidel otseses korrelatsioonis liigi karja suuruse või ka sotsiaalse suhte sügavusega karja liikmete vahel. Mida suurem on kari või sotsiaalne grupp, seda arenenum peab olema neokorteks, selleks et sotsiaalseid sidemeid alal hoida. Või vastupidi – see on pöördvõrdeline seos. Evolutsioonibioloog Robin Dunbar on selle oma kunagises uurimuses välja toonud. Meie neokorteksid võimaldavad loomariigist kindla peale kõige komplekssemaid, sügavamaid sotsiaalseid suhteid. Kui mitu sõpra teil Facebookis on? Kas arvate, et šimpansi aju võimaldaks tal ka nii paljude ligimestega nii tihedalt suhelda, kui ta nutitelefoni kasutada oskaks? Kas arvate, et kas või sada aastat tagasi elanud inimesel olid ligilähedaseltki samasugused sotsiaalsed võimed nagu teil?

Mida bioloogiliselt arenenum on organism, seda mitmekesisem on tema enesetaju ümbritsevas keskkonnas. Näiteks meeleelundite evolutsioon – väga suure üldistusena ja mitte et ma sooviksin evolutsioonibioloogidele kandadele astuda, ent evolutsiooniliselt uuematel sugukondadel kipuvad meeleelundid mingisuguse ökoloogilise eelise saavutamiseks olema mitmekesisemad ning täiuslikumalt arenenud. Iga uue meeleelundiga, mis välja oli arenenud, saavutati enese keskkonda paigutamises kvalitatiivne nihe ja koos sellega adaptiivne eelis. Kui jälgida inimese nn kuuendat meelt ehk eneseteadvust või kontseptuaalsust meeleelundina, tundub see tõesti millegi sellisena, mis võimaldab meil maailmast paremini aru saada, selles paremini navigeerida ja seda mõista. Mingit müstikat ei ole. Lihtsalt see kuues meeleelund ei ole välja arenenud füsioloogilise organina, vaid psühholoogiliselt, tänu ka füsioloogilistele muutustele neokorteksis. Küps empaatiavõime on selles kontekstis käsiteldav meeleelundina – võime kogeda maailma transtsendentaalselt, intersubjektselt.

Kuhupoole me siis areneme? Selge, et areneme järjest laiemat ja mitmekesisemat, komplekssemat ja erinevamat hoomama. Me areneme loodust mõistma. Seda hoomamatut voolu, millest artikli alguses juttu tegin. Kui teadlikkus, sentience ja hoolimine on kandunud meis ühiskonna arenedes iseendalt oma perekonnale, siis kogukonnale, rahvusele ja juba vaat et kogu inimliigile, siis kas ikka on naiivne eeldada, et empaatia areng ei peatu siin, vaid liigub edasi teistele loomadele (nagu loodavad loomaõiguslased), nende kogukondadele, elupaikadele, ökosüsteemidele (nagu loodavad ökotsentristid) või keskkonnale tervikuna, mis kogu seda elu alal hoiab (nagu loodavad holistilise maailmapildi pooldajad). Miks internetis on pärast pornograafiat kassivideod vaadatuim meelelahutus? Sest nad on nii nunnud! Nad on meile sümpaatsed. Mulle tundub, et inimese ülesanne oma keskkonnas on seda mõista. See mõistmine on ka kohastumise ajur, sest mida rohkem me mingit keskkonda mõistame, seda paremini oleme võimelised sellega kohanema.

Elu eesmärk

Elu eesmärk on elu ning selle jätkumise tagamine, kasutades selleks ükskõik millist strateegiat. Tuleb saavutada surematus, muutuda universumiks. Ökoholism mängib selle mõttega – ökoholism kui teooria või väide, et elu on totaalne süsteem. Holism iseloomustab ökotsentriliste eetikateooriate kontekstis arengu suunitlust hõlmata järjest suuremat moraalse kaalutluse pinda. Sellest lähtuvalt on holistiline iseloom käsiteldav ülitähtsana inimese looduse vastu eetilisemaks kujundamises.

Holism on liikumine ühiste tulevikuhoiakute poole. Ökotsentrilise eetika suurimaks kriitikaks peetakse aga liiga abstraktset suhtumist inimese-looduse suhte kujundamisse. Empaatia, nii sajanditepikkuse filosofeerimise kui ka lähiaastakümnete empiirilise juurdluse najal, selgitab ideaalselt inimloomuse arengut ja selle ühilduvust ökotsentrilise eetika holistilise iseloomuga. Empaatia tundub olevat nagu seni peidus olnud lüli, mis laseb meil looduse suhtes mõistvamaks muutuda.

Empaatial on kaks holistilist aspekti. See on looduslik evolutsiooniline nähtus ning seega mingil määral omane või ühine kõikidele sotsiaalsetele liikidele, seeläbi juba omandanud teatava transtsendentaalse, bioloogiasse sisse ehitatud iseloomu. Ja empaatia areng, nii ühiskonna kui ka evolutsiooni põhimõtetest lähtuvalt, on suunatud holismi poole – empaatilise reaktiivsuse kasv subjektis on suunatud järjest suuremate kogukondade hõlmamisse ja tunnustamisse. Mida arenenum on empaatiavõime, seda suurema ja mitmekesisema hulga teistsugustega võimaldab see subjektil samastuda ja suhestuda, kusjuures empaatia arengu piirid oleme ise endale seadnud ühiskonnanormide ja majandustegevusega. Sel planeedil oleme saavutanud piisava kommunikatiivse innovatsiooni inimkonna ühendamiseks, seega keskkonnategurid empaatiat enam ei piira. Ei ole alust väita, et empaatia arengul oleks füsioloogilisi või mentaalseid piiranguid seni, kuni keskkond seda võimaldab.

Kui väikesel tasandil, lokaalse ökosüsteemi tasandil tundub looduslik valik olevat „vaid tugevaim jääb ellu“, siis suurel tasandil, elu terviklikul tasandil kaob „vaid tugevaim“ ära, alles jääb üksnes „jääda ellu“. Ka Charles Darwin on oma hilisemates töödes sellest kirjutanud. Raamatus „Inimese põlvnemine“ („The Descent of Man“, 1871, eesti keeles 2015) märgib ta, et „… sümpaatilised impulsid (empaatia mõistet veel ei olnud – M. T) ja sotsiaalne instinkt muutuvad lõpuks inimeses nii laiahaardeliseks, et need valguvad kogu inimkonnale ning edasi kõikidele tundlikele olevustele.“ Evolutsiooni ajurina pidas ta seda sotsiaalset instinkti vähemalt võrdväärseks väikese tasandi süsteemisisese konkurentsiga. Nagu teame, on Darwinist algusest peale üldse valesti aru saadud, kuna tema ajal oli juhtivaks eetiliseks paradigmaks utilitarism ning tema ideid moonutasid tolle aja mõtlejad, nt Spencer ja Mills, nii nagu on meie arusaam edust jäänud suuresti utilitaristlikuks.

Empaatia võimaldab meil looduskaitse mõeldava holistilise iseloomuga paremini suhestuda. See on tõdemus, mille abil saab looduskaitse struktuure edaspidi täiendada, empiirilisemalt rakendada ning ühiskonnakorraldusse integreerida. Empaatia on nähtus, mis on käsiteldav ülitähtsa ühenduslülina inimese-looduse suhte reformimisel. Inimkond ei ole kunagi suutnud võitluses loodusega võita põhjusel, et ta võitleb iseenese vastu. Empaatia on nagu evolutsiooniline meeldetuletus, et seda ei olegi vaja teha.

Looduskaitse peab kinni hakkama sellest „jääda ellu’st“. Tõhus looduskaitse on elu kaitse ja elu võimaldava keskkonna kaitse. Mõneti tundub, et monoteistlikud hoiakud inimese osast looduses ei olegi ekslikud – inimene kui looduse karjus. Aga tähtis on vahet teha: mitte domineerija, saatuse otsustaja, mitte jumal, vaid looduse hoidja ja jätkumise tagaja. Tõhus looduskaitse peab olema terviklik ja võtma imperatiivseks lähtepunktiks mõtte, et eesmärk on esmaste inimhuvide, s.t ökoloogilises kontekstis, mitte teiseste inimhuvide, lühinägeliku kasvupoliitika võimaldamine. Tõhusa looduskaitse prioriteet ja esimene samm peaks olema ühiskonna arusaamade ja väärtuste kujundamine selliseks, et loodust ei oleks inimese eest vaja kaitsta. Selle eesmärgi saavutamiseks peaksid kogu maailma looduskaitseorganid ühinema. Koostöö ja universaalne suhtumine tuleks integreerida kõikidesse organisatoorsetesse tasemetesse alates alus- ja loodusharidusest, mittetulundusühingutest ja eraettevõtlusest, riigist ja kohalikest omavalitsusüksustest kuni riigiüleste ühendusteni. Äsja Pariisis toimunud ÜRO kliima­konverentsil pani Ecuadori president Rafael Correa ette rahvusvahelise keskkonnaõiguse kohtu (ingl international court of environmental justice) loomise, millel oleks riikideülene jurisdiktsioon läbi suruda ülemaailmseid keskkonna- ja loodushoiualaseid kohustusi ning „… karistada neid, kes rikuvad looduse õigusi“. Ta ütles veel, et „miski ei õigusta asjaolu, et meil on kohtud, kes kaitsevad investeeringuid, kuid meil ei ole kohtuid, kes kaitseksid looduse huve“. Just sellised algatused on õige samm.

Looduskaitse selle sõna otseses mõttes peab olema terviklik, arvestama kõikide osalistega, sest loodus on terviklik süsteem. Kui tahame – ja on selge, et lausa peame – kasutada loodust oma ressursibaasina, siis peame seda tegema loodusseaduste ja taluvuspiiridega kooskõlas. Teisiti tegutsemine on mõeldamatu ning paljudes maailma osades juba näidanud oma palet. Inimkond on võimeline kommunikatsioonitehnoloogia abil empaatiliselt ühinema, kui on kokku leppida ühtmoodi mõistetavates loodusväärtustes. Ühinegem siis.