Naised: sugu, soolisus ja vabadus

Mõtteid võrdsusest ja erinevusest

TORIL MOI

Ma olen feminist. Olla feminist tähendab tahta vabadust, õiglust ja võrdsust naistele. Nagu teisedki poliitilised liikumised, on feminism segu kriitilisusest ja utoopilisusest. Feminism kritiseerib seksismi pahesid, kuid pakub ka nägemust vabadusest. Simone de Beauvoir on sõnastanud seksismi kriitika parimal ja väga sisutihedal moel. Seksistlikus ühiskonnas on naised märgistatud absoluutse Teisena ilma mingi võimaluseta seda kohta muuta. Sellises ühiskonnas on mees Esimene, Subjekt, norm. Mees võib esindada inimkonda, naine ainult naist. (Rassistlikus ühiskonnas võivad ainult mõningad mehed inimkonda esindada.) Aga feminism on ka utoopia, nägemus paremast maailmast. Feminism on võitlus, et kaotada seksism, et luua mitteseksistlik ühiskond, kus feminismi ei oleks enam vaja. Lühidalt öeldes on feminismi eesmärk muuta iseennast mittevajalikuks.

Naiste vabadus, võrdsus ja õigused – see kõlab üsnagi süütult. Tänases läänemaailmas leidub vaevalt kedagi, kes oleks nõus väitma, et on naiste vabaduse, võrdsuse ja õiguste vastu. Siiski ei taha paljud naised ja veel enam mehi end feministideks nimetada. See on nii isegi ülikoolis, kus ma õpetan, kuigi seal õppivad noored naised võtavad oma iseseisvust ja vabadust endastmõistetavalt ja avaldavad nördimust, kui tajuvad väikseimatki diskrimineerimist soolise kuuluvuse tõttu.¹

Sõna „feminist“ ümbritsevad negatiivsed varjundid on feministidele suur väljakutse. On kiusatus asendada see sõna millegi vähem vastuolulisega, nagu näiteks „sooline võrdõiguslikkus“. Aga siiski nimetan ma ennast feministiks. Jutt „soolisest võrdõiguslikkusest“ kõlab hästi, aga mitte piisavalt hästi. Sest „võrdõiguslikkust“ võib võtta lihtsalt kui abstraktset võrdsust. Abstraktse võrdsuse vorm on võimaldada naistel pääseda formaalselt ühiskonna kõigile tasanditele. See on oluline, aga mitte piisav. Sel juhul võime rahulduda näiteks naistele valimisõiguse andmisega, aga mitte astuda ühtegi sammu kindlustamaks, et nad seda õigust ka kasutada saaksid, võimaldades neile ligipääsu haridusele, tagades, et nad pääsevad valimispunktidesse jne. Feministide jaoks tähendab võrdsus seda, et abstraktsed õigused saavad tõeks.

„Feminism“ ei ole ühtne ja ühetaoline entiteet. Võitlus vabaduse, õiguse ja võrdsuse eest võib võtta lugematu arvu vorme. Võtmeküsimused erinevad riigiti. Mõnes riigis nõuavad naised õigust autot juhtida, töötada ja hallata enda teenitud raha. Teistes nõuavad naised õigust haridusele. Sõdade, mässude ja terrorismi piirkondades on naised seksuaalvägivalla vastu kaitsetud. Üle kogu maailma petavad, vangistavad ja kuritarvitavad naisi inimkaubitsejad. Mõnedki naised puutuvad rutiinselt kokku perevägivallaga. Paljudes riikides peetakse normaalseks, kui mees naist peksuga karistab. Ja ärme unusta neid naisi, kes on mõistetud vangi selle eest, et nad on julgenud süüdistada meest vägistamises. Või naisi, kes tapetakse, sest nad „on häbistanud“ oma perekonda.

Üle kogu maailma langevad paljud naised seksuaalse ahistamise, seksuaalsete rünnakute ja vägistamise ohvriks. Naistele, kes kasutavad oma väljendusvabadust internetis, saab osaks internetitrollide seksuaalne teotus. Meessoost ajakirjanikud on tihti šokeeritud, kui ulatusliku seksuaalse kuritarvitamisega peavad nende naiskolleegid toime tulema. Paljud meist elavad ja töötavad avalikus ruumis, kus domineerivad võõrandumist või alaväärsust tekitavad naisekeha seksualiseerivad kujutised, mis meenutavad meile pidevalt, et me pole piisavalt ilusad, kõhnad ja noored.

Naissoost õpetlased, intellektuaalid, kirjanikud ja kunstnikud ei saa senini loota, et neid koheldaks samasuguse austuse ja tähelepanuga nagu meesõpetlasi, kunstnikke ja kirjanikke. Mida mõjukam ja mainekam on ametikoht, seda väiksema tõenäosusega saab selle naine. Me oleme veel kaugel naiste ja meeste võrdsest esindatusest juhtide ja poliitikute seas.

Muidugi ei ole naised ainus rõhutute grupp maailmas. Veelgi enam, paljud inimolendid ei sobitu harjumuspärase liigitusega „naine“ ja „mees“. Rassism ja homofoobia kahjustavad nii naisi kui ka mehi. Feministid on sellest teravalt teadlikud. Paljud feministid on rassismivastased ja töötavad ka näiteks geide, lesbide ja transsooliste inimeste õiguste tagamisega. Kuid fakt, et feministid hoolivad ja teisedki võitlused on feminismile sügavalt tähenduslikud, ei ole põhjus, miks sõna „feminism“ välja praakida, justkui ei tohiks me naisi rõhutud grupina esile tuua. Feminism on vastus seksismile. Põhjus, miks feministid naisi esile toovad, on tõsiasi, et seksism sihib naisi. Kui seksism kaob, võib ka feminism hääbuda.

Feministliku teoreetikuna olen eriti huvitatud sellest, kuidas me teineteist mõistame või valesti mõistame, kuidas meie vaated võivad meid kammitseda, laskmata selgelt mõelda ja naiste kogemustele piisavalt tähelepanu pöörata.

Keskendun kolmele vastanduste paarile, mis on feministlikus debatis fundamentaalsed: võrdsus/erinevus, bioloogia/kultuur (või kui soovite, siis sugu ja soolisus) ning Subjekt/Teine. Nende küsimuste arutamisel tuleb välja, et pidev nämmutamine teemal, kas soolisi erinevusi on või ei ole – olgu siis bioloogilise või sotsiaalse soo puhul –, millised need erinevused on ning kas need on looduslikud või kultuurilised nähtused, pole feminismi eesmärkide saavutamiseks oluline. Küsimustele, kuidas tegutseda; kuidas kohelda konkreetseid inimolendeid, kes eksisteerivad siin ja praegu, ei ole võimalik saada vastuseid, osutades teoreetilistele erinevustele, olgu need siis looduslikud või kultuurilised.

Minu teadmiste kohaselt on tegemist uudse panusega feministliku teooria õitsvasse valdkonda.

Võrdsus ja erinevus

Kõigepealt – võrdne ei tähenda samasugust. See ei tähenda ka identset. Kui naised nõuavad võrdseid õigusi, ei taha nad, et nad saaksid olla nagu mehed või kes iganes. Võrdse vastand on ebavõrdne, mitte erinev. (Erinev on samasuguse, identse vastand.)

Kuni me ei suuda neid lihtsaid punkte selgelt väljendada, ei tea me, mida vastata inimestele, kes pööravad iga arutelu võrdsete õiguste üle mõttevahetuseks naiste-meeste erinevuste teemal. Just nagu oleks see oluline. Naistel peavad olema meestega võrdsed õigused mitte põhjusel, et naised meestest erinevad või nendega sarnanevad, vaid seetõttu, et me kõik oleme inimesed. Lühidalt: võrdsust pooldada ei tähenda olla sugudevaheliste erinevuste poolt või vastu, see tähendab olla ebavõrdsuse vastu.

Võrdsust ihkavaid feministe süüdistatakse regulaarselt püüdes muuta naisi mehesarnaseks. Ajaloolane Joan Scott on näidanud, et Prantsuse revolutsioonist saadik on arutelusid naiste poliitiliste õiguste üle regulaarselt raaminud terminite „võrdsus“ ja „erinevus“ vastandamine. Scott kirjutab, et vaidlustes feminismi üle on seega olulisteks peetud järgmisi küsimusi: „Kas naised on samasugused kui mehed? Ja kas see samasus on ainus alus, mille pinnalt võib võrdsust nõuda? Või on nad erinevad, ja just seetõttu, või selle erinevuse kiuste, teeninud ära võrdse kohtlemise?“²

Scott ise näikse aktsepteerivat, et „erinevus“ on kohane vastand sõnale „võrdsus“. Vaadakem Scotti keelekasutust. Ta liigub „samasuguselt“ sujuvalt „võrdse“ ja „erinevani“. Nii jääb mulje, justkui oleksid „võrdne“ ja „samasugune“ (identne) sünonüümid. See segadus võimaldabki Scottil väita, et feminismi, või vähemalt Prantsuse feminismi ajalugu on paradoksi ajalugu, lahendamatu dilemma: naisi kihutatakse võitlusele naiste võrdsete õiguste eest. Rõhutades, et nad tegutsevad naistena ning naiste heaks, toovad naised paradoksaalsel kombel esile just sellesama sugudevahelise erinevuse, mida nad oma poliitilistes nõudmistes kaotada püüavad (Scott, lk 3). Ta väidab, et sellised paradoksid on „feminismi olemuslik osa“ (lk 5).

Kus Scott näeb paradoksi, näen mina lihtsalt mõningat segadust, segadust, mida on traditsiooniliselt naiste vastu kasutatud. Ühtlasi on see viinud arusaamani, et on olemas kahte tüüpi feminismi: „võrdsusfeminism“ ja „erinevusfeminism“. On tõsi, et feministide seas esineb sooliste erinevuste tähtsuse koha pealt tõsiseid lahkarvamusi. Termin „erinevusfeminism“ omab mõtet teatud tüüpi feminismi jaoks, nagu näiteks Luce Irigarayst inspireeritud feminism. Kuid siingi ei ole „erinevus“ vastasseisus „võrdsusega“, kuna ma ei tea ühtegi feministi, Irigaray kaasa arvatud, kes oleks naiste meestega võrdsete poliitiliste, majanduslike, tööalaste ja sotsiaalsete õiguste vastu. Pigem eeldab nende huvi erinevuste vastu võrdseid õigusi.

Me väitleme võrdsete õiguste teemal naistele mitte sellepärast, et naised omaksid iseloomulikku grupiidentiteeti või teatud kindlaid jooni, vaid seetõttu, et kõigil inimolenditel peaksid need õigused olema. Teooriad naiste või meeste olemusest ei puutu siin asjasse. (Selge see, et naised ei ole mehed. Aga see ei ole asja tuum.) Kui mõned feminismivastased on veendunud, et kõik naised jagavad sama platonlikku olemust; olemust, mis mitmel moel mitte ainult ei erine mehe omast, vaid on mehe platonliku olemusega võrreldes alaväärtuslik, ei anna see neile veel põhjust eitada naiste inimõigusi. Kui nad just ei ole valmis oma loogikaga lõpuni minema ja deklareerima, et naised on alamad inimesed või ei olegi üldse inimesed.

Bioloogia/kultuur

Norra mõne aasta tagune väga edukas telesari pealkirjaga „Hjernevask“ („Ajupesu“) põhines eeldusel, et kuna Norra naised on pikalt nautinud meestega võrdseid õigusi, siis peaksid kõik sotsiaalsetest teguritest tingitud soolised erinevused olema nüüdseks kadunud. Siiski on Norra tööturg suurel määral sooliselt segregeeritud. Telesari väitis, et seega peab sooliselt segregeeritud tööturg olema bioloogiliste sooerinevuste tagajärg. Rünnates jõuliselt soouurijaid, kes väidavad, et kõik soolised erinevused on sotsiaalsed või kultuurilised, väitis seriaal, et bioloogilised sooerinevused on olulised ja pole mõtet püüda naistele õpetada „meestetöid“, kuna naised tõenäoliselt ei taha neid teha, rääkimata nende nautimisest.

Teleseriaal näikse möönvat, et on vahe, kas mõelda soolistest erinevustest kui kultuurilistest või bioloogilistest. See oli ainus punkt, milles nii seriaali loojad kui ka soolisuse uurijad, keda kritiseeriti, täielikult ühel meelel olid.

Mõlemad pooled tähtsustavad aga sooliste erinevuste päritolu küsimust kõvasti üle. Alustada tuleb pöördumisest Simone de Beauvoiri poole, kes kirjutas 1949: „Tegelikult peab ainult avatud silmadega ringi käima, et märgata: inimkond on jaotunud kaheks individuaalseks kategooriaks ilmselgelt erinevate riiete, nägude, kehade, naeratuste, liigutuste, huvide ja ametitega; võib-olla need erinevused on pinnapealsed, võibolla on nende saatuseks kaduda. Kindel on see, et hetkel on nende olemasolu silmatorkavalt ilmselge.“³

(Mõningaid inimesi ei saa kategoriseerida. Kuid see ei muuda Beauvoiri mõtet kehtetuks.)

Beauvoir on öelnud kuulsa lause „Naiseks ei sünnita, naiseks saadakse“. Ta ei eira ega eita bioloogiliste ja anatoomiliste erinevuste tähtsust. Vastupidi, ta alustab „Teist sugupoolt“, uurides bioloogilisi teooriaid naise kohta. Tema järeldused on selged: on absurdne eitada keha olulisust inimese eksisteerimisel. Sageli on oluline võime vaadelda keha teaduslikust vaatepunktist. Beauvoir nimetab seda arusaamaks kehast kui objektist. Kuid uurida keha kui objekti ei ole samane mõistmisega, mida tähendab olla, eksisteerida konkreetse inim­olendina, kes avastab maailma just selles kehas. Beauvoir nimetab seda keha kui situatsiooni mõistmiseks.

Keha on enam kui bioloogiliste faktide kogum. Ma olen oma keha. Sina oled oma keha. Keha on pidevate pilkude ja reaktsioonide ees kaitsetu ja me vastame neile reaktsioonidele pidevalt. Me muutume pidevalt vastavalt sellele, mida teised meist arvavad. Sel viisil ehitame aja jooksul endale eriomase subjektiivsuse, maailmas eksisteerimise viisi. Ning see selgitab, miks naised ei ole ühtne kategooria, vaid inimolendite kogum, kes võivad üksteisest enam erineda kui mõnest mehest. Sõltuvalt oma olukorrast ja kogemustest võib naine tunnetada oma keha kui midagi häbiväärset, võtta kui kinnitust võidukalt seksika naiselikkuse triumfist või kui kuulekat tööriista. Keha poolt elu jooksul kogetu on inimese soolise identiteedi oluline osa.

Loomulikult erinevad naised ja mehed bioloogiliselt. Kuid kontekstist väljarebitud bioloogilised andmed ei selgita kõike. Lõppude lõpuks on bioloogiliste uuringute eesmärk just avastada kontekst, mis annaks tehtud tähelepanekutele mõtte. Siinkohal hiilibki sisse alateadlik eelarvamuslikkus. Ajalooliselt on sooliste erinevuste uurimine olnud seksistliku ideoloogia vastu kaitsetu. Pole selge, kas see on senini nii.

Üks näide. XIX sajandil avastasid bioloogid, et keskmine naise aju kaalub keskmisest mehe ajust vähem. See viis nad mõtteni, et on avastatud selgitus millelegi, mida peeti ilmseks bioloogiliseks faktiks – naiste intellektuaalsele alaväärtuslikkusele. Läks kaua aega, kuni mõisteti, et intellektil ei ole aju suurusega midagi pistmist. Naiste ajud kaalusid vähem sel lihtsal põhjusel, et naiste kehad kaalusid vähem.

Tänapäeval rõhutavad teadlased pigem asjaolu, et naiselikud jooned võivad avalduda mehe kehas ja vastupidi, justkui muudaks see vastiku „naiselike omaduste“ teooria vähem seksistlikuks. Tuntud psühholoog Simon Baron-Cohen on hea näide. Kõneka pealkirjaga raamatus „Oluline erinevus: tõde mehe ja naise ajust ning autismist” („The Essential Difference: The Truth about the Male and Female Brain and Autism”) väidab ta: „Naise aju on valdavalt empaatiale orienteeritud ehitusega. Mehe aju on valdavalt arusaamist ja süsteemide ehitust võimaldava ehitusega.” Ning kuigi Baron-Cohen eeldab, et ka meestel võib esineda naiseliku ehitusega aju ja vastupidi, ei muuda see teooriat „naiselikkusest” või „feminiinsusest” vähem seksistlikuks.

Küsimus, mille me peaksime tõstatama, märgib Beauvoir, ei ole mitte see, millised naised on, vaid milleks nad on võimelised. Mis võib naistest saada? 1896 kirjutas John Stuart Mill, et keegi ei saa sellele küsimusele vastata, kuna mitte keegi ei ole veel näinud naisi, kellele oleks antud võimalus vabas ja võrdses maailmas vabalt areneda. See jääb tõsiasjaks. Iga kord, kui me üritame naist (või meest), „naiselikkust“ või „mehelikkust“ defineerida, loome me jäätunud, võõrandunud pildi, millega me otsesemalt või kaudsemalt kutsume naisi (ja mehi) samastuma ja kohanduma. Need kisendavad vastu igal tänavanurgal, igast ajakirjast ja teleriekraanilt. Mingis mõttes on muidugi tore teada, et Norra teleseriaali tootjad uskusid, et Norra naiste elu on seksistlikest mõjudest vaba.

Kui telemeeste arvates oli erinevuste päritolu bioloogilist laadi, siis enamik kaasaegseid soouurijad on seisukohal, et need on tingitud kultuurilistest või ühiskondlikest põhjustest või „soolisest diskursusest ja soolisest ideoloogiast“.

Kuid see on vale küsimuseasetus. Mitte miski, mida võime öelda sooliste erinevuste päritolu kohta, ei aita meil vastata küsimusele: kuidas luua ühiskond, milles nii naised kui ka mehed naudivad täielikku vabadust, võrdsust ja õigusi?

Õige tegutsemisviis ei sõltu sellest, mida me usume või arvame olevat sooliste erinevuste päritolu või põhjus. Õige tegutsemisviis sõltub meie eetilistest ja poliitilistest ideaalidest, väärtustest, millesse me usume. Kuidas me austame iga päev teiste vabadust? Kuidas saame anda igaühele meie seast, kõigile inim­olenditele parimad võimalused areneda? Mis näib õiglane iga üksik­juhtumi puhul?

Subjekt/Teine

Nagu juba mainitud, näitab Simone de Beauvoir, et seksistlikus ühiskonnas on mees üldistus ja naine erisus. Selline on Beauvoiri seksismi definitsioon ja see kinnitab kõike, mida ta kirjutab teoses „Teine sugupool“. See analüüs on nii lihtne, et on kerge jätta kahe silma vahele, kui suurepärane see on ning kui hästi see meie jaoks ikka veel töötab. Vaatame lähemalt. Osaliselt jõuab Beauvoir oma järelduseni üht vestlust tsiteerides: „Mind on vahel häirinud, kui kesk abstraktset vestlust ütlevad mulle mehed „Sa mõtled nii või naa, kuna oled naine“, kuid ma tean, et mu ainus enesekaitse on vastata „Ma mõtlen nii, sest see on tõsi“, millega ma välistan enda igasuguse subjektiivsuse. Oleks mõeldamatu vastata teravmeelitsedes: „Ja sina oled vastupidisel seisukohal, kuna oled mees“, sest on üldteada, et mees olla ei tähenda erineda normist. Mehel on õigus olla mees, see on naine, kes esindab midagi väära. Naisel on munasarjad ja emakas, siin peituvadki need erilised asjaolud, mis vangistavad teda tema subjektiivsusesse; tihti öeldakse, et ta mõtleb oma näärmetega. Oma grandioossuses unustab mees, et ka tema anatoomia sisaldab hormoone ning munandeid. Mees mõtleb oma kehast kui vahetust ja normaalsest maailma osast, mida ta enda arvates tajub objektiivselt; pidades samal ajal naise keha allasurutuks kõigest sellele eriomasest: see on takistus, vangla.

Pangem tähele, et Beauvoir tunneb end kohustatuna elimineerima oma subjektiivsust, kui talle tehakse vaenulik märkus. Samuti väärib märkimist, et Beauvoir loob olulise tähtsusega vastanduse oma kohustusliku soolise subjektiivsuse eliminatsiooni ja sunnitud vangistuse vahel sellesse soolisse subjektiivsusesse. See ongi Beauvoiri jaoks seksismi filosoofiline iva.

Siinkohal üks tänapäevane näide selle kohta, kuidas seksistlik loogika töötab. Veebruaris 2007 nimetati Drew Faust Harvardi ajaloo esimeseks naispresidendiks. Meedia keskendus tema soole sellise intensiivsusega, et hõlpsasti võis jääda mulje, justkui olnuks sugu põhiline faktor, miks ta selle töökoha sai. Tsitaat ajalehest The New York Times: „ Ma loodan, et mu ametisse määramine on üks sümbol avanenud võimalustest, mis oleksid isegi üks põlvkond tagasi olnud mõeldamatud,“ kommenteeris Faust. Kuid ta lisas: „Ma ei ole Harvardi naispresident, ma olen Harvardi president.“

Minu arvates lahendas Faust olukorra parimal võimalikul moel: ta tunnustas fakti, et on naine, ning toonitas selle tähtsust; seejärel rõhutas, et ta ei soovi, et teda võetaks kui Harvardi naispresidenti. Kuid ta ei oleks pidanud olema sunnitud seda tegema. Mitte ühtegi Harvardi meespresidenti pole iial pandud olukorda, kus ta oleks pidanud eitama, et on Harvardi meespresident.

Tasub järele mõelda, mida tegelikult tähendab lause „Ma ei ole Harvardi naispresident“. Esiteks, kui naine leiab ennast olukorras, kus ta peab midagi sellist ütlema, ei ole see kunagi see, mida filosoofid kutsuvad propositsiooniks, väiteks selle kohta, kuidas maailm toimib. (Kui see nii oleks, oleks see väide ilmselgelt absurdne.) See on pigem midagi sellist, mida naine võib öelda vastusena provokatsioonile, ja enamasti kerkib see esile siis, kui keegi üritab vangistada naist tema soosse või soolisusesse. Sellistel juhtudel keelatakse naisel olla üldistus. Tal ei lubata esindada inimkonda, vaid ainult naist. Loomulikult tunnevad naised, et sellised strateegiad mõjuvad pisendavalt, ja mitte ainult sellepärast, et meeste vastu neid ei rakendata. Pean silmas, et neid ei rakendata meeste vastu nende soo alusel. Mehi pannakse tihti sarnase dilemma ette nende rassi, etnilise või klassilise kuuluvuse põhjal.

Sellele dilemmale ei ole lahendust. Mis iganes valiku me teeme, kaotame me midagi. Kõik, mida me saame teha, on loota, et meil on piisavalt tervet mõistust märgata provokatsioone, neile osutada ja seejärel, nii palju kui võimalik, keelduda kahe võrdselt lootusetu variandi vahel valimast.

Siin vaatluse alla võetud olukordades pole olulised teooriad, kuidas soolisust luuakse, konstrueeritakse või teostatakse (lühidalt, kuidas soolisus tekib). Naine minu näidetes võib vabalt olla transsooline, lesbi või mees, keda peetakse naiseks. Ükskõik kes, keda peetakse naiseks, olgu siis õigustatult või mitte, võib sellisesse dilemmasse sattuda. Ükski soolisuse päritolu teooria ei muuda fakti, et seksistlikus ühiskonnas tajutakse naiseks peetavaid meesnormiga võrreldes Teisena.

Vabadus

Lõpuks paar sõna vabadest naistest. Me ei tea veel, millised nad on. Aga me võime töötada loomaks maailma, milles nad on võimalikud. 1949 kirjutas Simone de Beauvoir, et „vaba naine on alles nüüd sündimas“. Ma arvan, et ta oli liiga optimistlik. Ma ei usu, et minu põlvkond oleks näide vabade naiste elust. (Kuid ma usun, et oleme teinud suuri edusamme.)

Beauvoiril oli õigus selles, mida tähendab elada vabana õiglases ja võrdses ühiskonnas. Esiteks ei ole vaba naine kellestki majanduslikult sõltuv. Ta teenib endale oma tööga ise elatist. Vabad naised eeldavad, et neid aktsepteeritakse ja tunnustatakse seksuaalsete ja sugu omavate inimolenditena pelgalt seksuaalsele olemusele taandamata. Vabad naised ei ole enam Beauvoiri dilemma lõksus. Vabad naised ei ole enam absoluutsed Teised. Kui naine on Teine, siis ei saa mees ja naine omavahel võrdselt kohta vahetada. Kui naine on Teine, ei näe mehed naist vaadates kaasinim­olendit, nad näevad vaid naist. Beauvoir kirjutab, et kui naised saavad tõeliselt vabaks, tunnevad mehed ja naised teineteises ära kehastunud subjektid (või kui te nii eelistate, siis samaaegselt nii subjektid kui ka objektid, just nagu kõik teisedki.) Sellises maailmas muutub võimalikuks siiras sugudevaheline solidaarsus.

Vabad naised kogevad end vabadena katsetamaks oma elu, kunsti, töö, armastuse, seksuaalsuse ja emadusega; ühiskonnas, mis neid nende vabaduseksperimentide tõttu hukka ei mõista. Senise ajaloo vältel on saanud sellist vabadust nautida vähesed naised. Me ei tea senini, kelleks naised võivad saada. Beauvoir tsiteerib noort prantsuse poeeti Arthur Rimbaud’d, kes kirjutas: „Kui naise igavene orjus katkeb, kui ta elab enda jaoks ja iseenesele

… siis saab temastki poeet! Naine avastab senitundmatu!”

Me oleme tulnud pika tee Rimbaud’st, ja isegi Beauvoirist. Võibolla on vaba naine täna sündimas.

Tõlkinud Lea Larin ja Roosi Talvik

1 „I am not a feminist, but…,“ 2006. www.torilmoi.com

2 Joan Scott. „Only Paradoxes to offer,“ Preface”, p. x.

3 En vérité il suffit de se promener les yeux ouverts pour constater que l’humanité se partage en deux catégories d’individus dont les vêtements, le visage, le corps, les sourires, la démarche, les intérêts, les occupations sont manifestement différents: peut-être ces différences sont-elles superficielles, peut-être sont-elles destinées à disparaître. Ce qui est certain c’est que pour l’instant elles existent avec une éclatante évidence.