Rahvusraamatukogu vajab selgemat tulevikuvaadet

Piret Lotman, Marju Lepajõe ja Marek Tamm: rahvusraamatukogul tasub mõelda, kas on võimalik lasta hoone välist suurust hoomata ka seestpoolt.

VALLE-STEN MAISTE

Kui suuresti toetute oma töös rahvusraamatukogule (RR), kui palju saab humanitaar üldse toetuda meie raamatukogudele? Kui oluliseks on kasvanud elektrooniliste allikate osakaal teie tegemistes?

Marek Tamm: Ajast, mil Eesti raamatukogude kataloog on veebis konsulteeritav, on raamatukogude institutsionaalsed piirid oluliselt hägustunud – kui mind huvitab mingi raamat, ei lähe ma esmalt raamatukokku, vaid uurin ESTERi kataloogi ja valin raamatukogu vastavalt sellele, kus mind huvitav teos leidub. Erialaselt on mulle kõige enam kasu Tallinna ja Tartu ülikooli raamatukogust. Kuid on selge, et üksnes Eesti avalikes raamatukogudes pakutuga ükski humanitaar hakkama ei saa; sõltuvalt erialast ja majanduslikest vahenditest tuleb osta ise endale raamatuid, võtta ette raamatukogukülastusi välisriikidesse või pöörduda raamatukogudevahelise laenutuse poole. Viimastel aastatel on leevendust pakkunud veebiressursid, seda nii avalike – tasuta ja tasuliste – andmebaaside kui ka mitmesuguste ebaametlike veebiportaalide näol, mis lubavad konsulteerida elektrooniliselt ajakirju ja raamatuid kodunt väljumata. Tihkan hinnata, et elektroonilised allikad (s.t peamiselt raamatud ja artiklid pdf-failidena) hõlmavad praegu vähemalt kolmandiku mu erialasest lugemisdieedist.

Piret Lotman: Oma maja töötajana kasutan mõistagi RRi kogusid pidevalt, uuemat ajaloo- ja filosoofiakirjandust on siiski rikkalikumas valikus Tallinna ja Tartu ülikooli raamatukogus, Tartus komplekteeritakse sihipäraselt ka teoloogiaalast kirjandust. Varauusaja uurijana on mu lemmikuks mõlema ülikooli raamatukogu harulduste ja vanaraamatute osakond. Paraku pean samuti tõdema, et võimaluseta kasutada Saksamaa, Rootsi ja Soome raamatukogusid ei ole uurimistöö enam mõeldav. Palju abi on mõistagi digiteeritud materjalidest. Elektroonilised tekstid on head abivahendid, kuid ainult nende põhjal, isegi kui need oleksid piiranguteta kättesaadavad, humanitaarteadlane oma uurimust kirjutada ei saa.

Marju Lepajõe: Tartu õppejõuna külastan RRi pigem juhuslikult. Saalid on töötamiseks mugavad, ent maailma kultuuri- ja mõtteloo osas jäävad fondid napiks nii allikate kui ka uurimuste seisukohalt. Hilisantiigi uurijal oleks Tallinnas äärmiselt keeruline elada. Raskemeelsusest päästab siiski EELK usuteaduse instituudi raamatukogu, mida on kaua ja süstemaatiliselt komplekteeritud ning on väga hoolikalt, läbimõeldult korrastatud. Kahjuks ei lase eelarve puudumine nende kogul kasvada. Kõige olulisem humanitaarse uurimistöö süda ja inspiratsiooniallikas on siiski Tartu ülikooli raamatukogu, mis on saanud sajandite vältel kasvada ja mille komplekteerimist on periooditi korralikult rahastatud. Praegu raamatukogu Tartus ent peaaegu ei finantseerita, TÜ õppejõule võimaldatakse aastas tellida ainult paar raamatut (sellel aastal nt 200 euro eest), lisaks mõnesugusele hulgale perioodikale ja andmebaaside kasutusvõimalusele. Humanitaarile on raamatukogu aga sama vältimatult vajalik töökeskkond nagu mõnel teisel alal laboratoorium.

Teine olulisim tugi töö osas on koduraamatukogu. Oma kogemuse põhjal ütleksin, et igapäevases töös saab keskmine õppejõud hakkama umbes 18 000 köitega – see oleks käsikogu, mis peab olema paberil, sest raamatutesse on vaja teha pidevalt märkmeid. Kogu tuleb hankida mõistagi oma palgast. Elektrooniline ligipääs tohutule hulgale allikatele ja uurimustele on väga hea ja tervitatav, aga kõik vajalik tuleb ka sealt välja trükkida ja köita, sest iga trükisega tuleb astuda pikaaegsesse dialoogi. Minu lugemuses internet kolmandikuni ei jõua. Andmebaasid ja perioodika ei suuda kajastada kõike olulist, mistõttu on oluline väga heade välisraamatukogude, nagu Göttingeni ülikooli klassikalise filoloogia seminari raamatukogu või Warburgi instituudi raamatukogu Londonis, külastamine. Nad on hästi liigendatud vanade traditsioonide järgi ja järjekindlalt hoolikalt selekteeritud, nii et riiuleid vaadates näeb uuritava objekti tervikut viimase paarisaja aasta lõikes. Pärast sellist ülevaadet on selge, mida tellida raamatukogudevahelise laenutuse kaudu.

Milline on RRi roll ja eripära võrreldes teiste teadusraamatukogudega?

Tamm: See on teema, mis vajab RRi tulevikule mõeldes kõige pakilisemalt selgeks rääkimist. Mõnes mõttes on RR Eesti raamatukogunduses anomaalia. Ühelt poolt tegutseb meil paarkümmend rahvaraamatukogu oma filiaalidega, mis teenindavad piirkondlikult kõiki huvilisi, teiselt poolt on meil seitse teadusraamatukogu, mille ülesanne on teenindada esmajoones teadlasi, õppejõude ja üliõpilasi. RR jääb nende kahe põhitüübi vahele ja tundub, et praeguseni pole suudetud oma positsiooni selgelt defineerida. Tõsi, meil on 1998. aastast Eesti Rahvusraamatukogu seadus, mille järgi täidab RR koguni nelja funktsiooni. Esiteks on tegemist rahvusraamatukoguga, mis kogub, säilitab ja teeb kättesaadavaks Eestis ilmunud või Eestit puudutavad teavikud, kogub mitmesugust raamatustatistikat ja haldab rahvus­vahelisi standardinumbreid. Teiseks on RR seaduse järgi teadus- ja arendusasutus, mis peaks tegelema raamatukogunduse uurimise ja arendamisega. Kolmandaks on tegemist parlamendiraamatukoguga, mille ülesandeks on tagada riigikogu ja teiste riigiasutuste infoteenindus. Ja viimaks on tegemist humanitaar- ja sotsiaalteaduste raamatukoguga.

Tundub, et esimese kahe ülesandega tuleb RR hästi toime, kuid viimase kahe osas on mul kahtlusi. Teadus- ja arendusasutusena RR silma ei torka, selle valdkonna personal on väiksearvuline, uuringud piirduvad enamasti omaenda lugejate uurimisega ja teaduspublikatsioonide hulgas saavutusi napib. Humanitaar- ja sotsiaalteadusliku raamatukoguna on aga RR teiste teadusraamatukogude varju jäänud, teised on teinud läbi kiire arengu, nende komplekteerimisraha on oluliselt suurem ja -poliitika läbimõeldum. Sellest annab selget tunnistust ka statistika: erinevalt rahva- ja kooliraamatukogudest on teadusraamatukogude külastatavus viimasel kümnel aastal rohkem kui kahekordistunud. On selge, et praegu neljas seadusega fikseeritud suunas võrdse kiirusega liikuda ei jaksata ning oht on minetada oma identiteet võrdluses rahva- ja teadusraamatukogudega. Soovitan RRil korraldada tõsised mõttetalgud selle üle, millisena ennast kümne aasta pärast soovitakse näha.

Lotman: RR kui riikliku tähtsusega institutsioon tekkis koos tsentraliseeritud rahvusriigiga, seda võib käsitada rahvusriigi mäluna. Nii nagu inimene, nii salvestab ka ühiskond endaga toimetulekuks ja maailmaga suhtlemiseks vajalikku infot. Rahvusraamatukogu ei ole oma põhimõttelt seega pelgalt emakeelse trükise koguja ja säilitaja, vaid ka rikkalike fondidega universaalne teaduslik keskraamatukogu. Euroopa rahvusraamatukogud on asutatud üldjuhul mõne varasema raamatukogu alusel. Näiteks Prantsusmaal ja Rootsis on selleks kuninglik raamatukogu, Soomes ülikooli raamatukogu.

Paraku ongi meie RRi praegused probleemid pärit ajaloost. Esimesel iseseisvusperioodil Eesti Vabariigis sellist institutsiooni ei asutatud. Eesti Rahva Muuseumi Arhiivkogu säilitas küll võimalikult ammendavalt eestikeelset kirjandust, kuid tal puudusid nii rahvusraamatukogu staatus kui ka funktsioon. Eesti taasiseseisvumisel võeti eeskujuks USA rahvusraamatukogu, Kongressi raamatukogu mudel ja RRi staatus anti Eesti Vabariigi aegse Riigiraamatukogu järeltulijale, mis pani talle ka parlamendiraamatukogu kohustused. Arvan, et viimasega, nagu ka eestikeelse trükise säilitamisega, tuleme päris kenasti toime. RRi rolli edukat täitmist takistab traditsiooni puudumine – nii kogude, piisava finantseerimise kui ühiskondliku hoiaku mõttes. Eesti sai rahvusraamatukogu nii hilja, et seda justkui polekski enam vaja. Ülikoolide raamatukogud on meist teadusraamatukoguna tõesti palju kiiremini arenenud. Teisalt on, võrreldes rahvusraamatukogude kõrgajaga, muutunud kogu inforuum – trükiraamat ei ole enam ainuke ega isegi mitte peamine teabekandja. Mis puutub RRi kui teadus- ja arenduskeskusse, siis juba mitu aastat on siin piirdutud koolituskeskusega.

Lepajõe: Märkimisväärselt suur osa intelligentsist ei tööta enam ei Tallinna ega Tartu ülikooli juures. See hulk on viimastel aastatel teaduspoliitika tõttu järjest suurenenud, sest ülikooli õppejõule on teadustöö tegemine muudetud väga raskeks, kui ta ei kuulu mingisse päevakajalisse löögigruppi. Noored andekad teadlased kaotavad järjest töökoha, otsivad elatist mujalt, aga ega uurimistöö vajadus ära kao, ja mis veel olulisem: nende teadmisi, talenti ja töö vilju vajab riik ja rahvas. Seetõttu on vaja vaba ligipääsuga kõrgeimal tasemel teadusraamatukogu, kus inimesed saaksid töötada.

Erinevalt reaal- ja täppisteadustest humanitaarteadustes peaaegu puuduvad uurimisinstituudid, kus inimesed saaksid pühenduda põhiliselt teadustööle. Vajadus selliste instituutide järele on aga karjuv. Ei piisa ainult kirjandusmuuseumist Tartus ja eesti keele instituudist Tallinnas. Instituudid võiksid paikneda raamatukogude juures, nii nagu Tartu ülikooli raamatukogus on väike ideedeajaloo uurimisgrupp (mis peaks olema viis korda suurem). RRi juures võiks olla üks interdistsiplinaarne instituut, mis oleks seotud raamatu ja raamatukogunduse ajalooga laiemalt – see annaks selgroo ka teadus- ja arendustegevusele. See tähendaks seda, et kui Tallinna ülikoolis ladina keele ja kirjanduse professorit ei ole, oleks võimalik keelt siiski õppida RRi instituudi juures, sest ladina keelt tundmata on raamatulooga üsna võimatu tegelda. Sellised riiklikud kulutused tuleb ette võtta (ja mitte teiste asutuste kulul), kui soovida mingitki vaimset progressi.

Milline peaks olema RRi kogude komplekteerimispoliitika?

Tamm: RRi komplekteerimispoliitikat ei saa kujundada enne, kui muutunud ühiskondlikus situatsioonis on kokku lepitud RRi üldine identiteedipoliitika. Praegune võõrkeelse kirjanduse ostmine on võrdlemisi juhuslik, aeg-ajalt uudiskirjanduse väljapanekuga tutvudes ei õnnestu mul kunagi tabada, mis loogika järgi on need teosed ostetud, vähemalt humanitaarse kirjasõna osas. Sümpaatne on see, et kehtib üldine põhimõte, et sama raamatut mitmesse avalikku raamatukokku ei osteta (vähemalt Tallinna piires), ometi ei tundu, et komplekteerimises teeksid RR ja TLÜ akadeemiline raamatukogu selget koostööd.

Lotman: Eeldaksin samuti teadusraamatukogude tõhusamat koostööd. Juhtub ikka, et populaarse autori samad tööd on nii RRis kui ka ülikoolide raamatukogus, teised aga puuduvad Eestis üldse. Arvan, et RRi komplekteerimis­spetsiifika peaks johtuma tema staatusest, prioriteediks võiks olla Eesti aja- ja kultuuriloo uurimist toetav võõrkeelne sekundaarkirjandus.

Lepajõe: Külalisele torkab tõesti juhuslikkus silma. Kui raha on vähe, peab valima eriti hoolikalt. RRi kogud võiksid peegeldada kultuuriuurimise tervikut ja hõlmata kõik kultuuriloo olulisemad allikad antiigist tänapäevani, Eesti puhul täielikult, muu maailma puhul paratamatult valikuliselt. Koostöö erialateadlastega on seejuures esmase tähtsusega. Siin sooviksin õnnetundega märkida, et meie usuteaduskonna referent ülikooli raamatukogus, usuteaduse doktorant Silja Härm on oma põhjalikkuses peaaegu juba teoloogia entsüklopeedia ja teoloogilise kirjanduse kogu eest hoolitseb aastaid Marianne Tiik, kes teab peast iga raamatut ja ka selle puudusi. Sellise akadeemilise pühendumusega inimesi soovin kõigile.

Erialakirjandus levib üha enam ka elektrooniliselt?

Tamm: Elektrooniliste andmebaaside osas teevad suuremad raamatukogud omavahel head koostööd ja lugejate vajadused on üsna hästi kaetud. Raamatute ja ajakirjade tellimisel arvestatakse üha enam nende elektroonilist kättesaadavust, kuigi on selge, et trükiväljaannete hankimisest loobumine oleks vähemalt praeguses olukorras lühinägelik, sest andmebaaside litsentsid on tähtajalised ja ei või olla kindel, kas nende kõigi pikendamiseks jätkub raha. Kui aga vahepeal on loobutud andmebaasides loetavate trükiajakirjade ja -raamatute tellimisest, siis võivad lõpuks jääda lugejale tühjad peod. Üha paisuvad andmebaasid on küll lugejale rikkus, et raamatukogudele koorem, ja rahvusvaheline praktika näitab, kuidas andmebaaside kallinedes jääb järjest vähem raha trükiste ostmiseks. Seega lihtsaid lahendusi siin ei ole ja tuleb pidevalt otsida tasakaalu andmebaaside ja trükiste soetamise vahel.

Lepajõe: Elektrooniliste andmekandjate hooleks võib jätta lühiajalise tähtsusega informatsiooni. Olulisem teaduskirjandus peaks olema siiski paberil. Andmebaasid on siiski ainult vahend, mitte sisu. Andmebaasid tulevad ja lähevad, seetõttu võiks nende hinnad üle Euroopa alla viia, s.t keskselt subsideerida, nii et väikeste raamatukogude võimalused oleksid suurtega võrdsed. See tugevdaks Euroopa teadust tervikuna.

Lotman: Arvan samuti, et tasakaal on siin võtmesõna. Humanitaari põhiline töövahend on trükiraamat, elektrooniliste andmebaaside muretsemine ei tohiks toimuda selle arvel.

Kas, mis tingimustel ja mis eesmärgiga peavad RRis tegutsema välisriikide toetatud lugemissaalid?

Tamm: Minu hinnangul on välisriikide toetatud lugemissaalid oma aja ära elanud. Need täitsid väga olulist lünka üleminekuajal, ent praegu peaks RR suutma oma kogusid komplekteerida iseseisvalt, ja kui leidub välisriike, kes tahaksid siin õla alla panna, näiteks tasuta raamatuid kinkides, siis tuleb abi muidugi tänuga vastu võtta, ent liita see siiski üldfondiga, mitte moodustada omaette saarekesi, kus igaühes valitsevad oma laenutustingimused. Võrreldes mõne aasta taguse ajaga ongi neid väliskirjanduse lugemissaale jäänud järele väga vähe, minu teada vaid kolm – Austria, Saksa ja Šveitsi saal. Nende kadumine ei pea tähendama vastava kompetentsi kadumist, RR peaks endistviisi suutma adekvaatselt komplekteerida ka saksakeelsete riikide kirjandust.

Lotman: Välisriikide toetatud lugemissaalid on mõistagi luksus. Eriti tänuväärne on, kui saatkonnad ei piirdu kirjanduse vahendamisega, vaid kasutavad võimalust ka oma maa kultuuri tutvustamiseks, luues ühtaegu suhtluskeskkonna selle maa keelest ja kultuurist huvitatuile. Kui saatkond mingil põhjusel otsustab toetamise lõpetada, siis on see nende valik. Siin tuleks eristada üldharivat, populaarset kultuurivahendamist ja teaduslike kontaktide toetamist. Kui esimene ei kuulu RRi ülesannete hulka, siis teist võiks küll eeldada. Saksa kultuuril on meile eriline tähendus, selle tundmiseta ei ole võimalik mõista eesti keelt, kultuuri ja ajalugu. Kuivõrd kultuuriloo uurimise keskmes on alati kirjatekst, seovad kindlad kogud mingil viisil ka lähedaste teemadega tegelevaid inimesi. On suurepärane, kui raamatukogu pakuks peale kirjanduse ka elavat mõttevahetust. Viimasel ajal on see õnnestunud Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu Baltika osakonnal, kelle korraldatud uuemaid uurimistulemusi tutvustavad saksakeelsed ettekanded ja neile järgnenud arutelud on olnud inspireerivad ja sellisena vajalikud.

Lepajõe: Need lugemissaalid on ehk sellepärast nii armastatud, et Eestis üldiselt ei suudeta mõista väikeste keskkondade, miljöö toetavat ja inspireerivat tähtsust. Õigemini, seda mõistetakse restoranide ja kohvikute puhul, aga veelgi vaimsemaid keskkondi ei suudeta luua. Väikestes raamatukogudes, kus on võimalik vaimset tervikut füüsiliselt tajuda ja haarata, on väga hea töötada, niisamuti nagu on õdus raamatuid tuhlata väikestes raamatupoodides ja antikvariaatides. Eriala- ja seminariraamatukogud on alati olnud armastatud, aga neid on jäänud väga väheks.

Tamm: Selles osas olen Marjuga väga nõus, et suure ja lageda lugemissaali asemel on palju mõnusam töötada väiksemas ja hubasemas riiulitega vooderdatud saalis, ja praegugi torkab RRi peal silma, et kui suured 7. korruse lugemissaalid on kaunis tühjad, siis palju töisem meeleolu valitseb 6. korruse õigusteaduse või 8. korruse kunstisaalis. Minu kogemust mööda Austria või Saksa saal töötamiseks siiski ei sobi, need on pigem kohad, kus käiakse raamatuid koju laenamas või niisama suhtlemas.

Kuidas paistab RR rikkamate Euroopa riikide samalaadsete asutuste kõrval? Mida saaks RR lihtsate vahenditega oma töös paremaks teha?

Lotman: Vanemate Euroopa riikide rahvusraamatukogudel on vähemalt sajandipikkune komplekteerimistraditsioon ja suuremad rahalised võimalused, loomulikult ei ole meie kogud nende omadega võrreldavad. Saksamaal jaotub rahvuskirjanduse komplekteerimine näiteks mitme raamatukogu vahel. XVII sajandi rahvusraamatukogu on Hertsog Augusti raamatukogu Wolfenbüttelis, valgustusaja oma Göttingeni ülikooli raamatukogus. Mõlemas neis pole üksnes rikkalikud avariiulid, vaid ka avatud hoidlad. Mõlemas raamatukogus on trükiste tasuta skaneerimisvõimalus, mis on ühtaegu soodus nii lugejale kui raamatule, mida skanner kahjustab paljundusaparaadist palju vähem. Meil on suurepärased lugemissaalid ja väga head teenindajad, aga avariiulitele tasub kindlasti rohkem rõhku panna.

Lepajõe: Mugavus on suhteline mõiste. Ei saa ju öelda, et Briti Raamatukogu vana hoone kuppelsaal oleks olnud midagi otseselt mugavat ja raamatud toodi seal sageli alles järgmisel päeval. Samal ajal oli see vaimselt äärmiselt mugav ja arhitektuuri uskumatu ülevus toetas seal kõiki inimvaimu igatsusi. Vaimne mugavus on nähtamatu ja selle kujunemine võtab kaua aega. RRi kogud võiksid ehk tõesti olla ligipääsetavamad, laenutus vabam. Teenindajad on kõigiti kenad, aga kõhedust tekitab sisse-väljapääsu karmus.

Tamm: Võrreldes teiste avalike raamatukogudega on RRil pinda palju lahedamalt käes ja seda võiks kasutada selleks, et rohkem raamatuid avariiulitel lugejatele kättesaadavaks teha, seda eriti praegu, mil lugemissaalid on pooltühjad. Warburgi instituudi raamatukogu, mida Marju mainis ja mis on ka minu üks lemmikraamatukogusid, on võrratu nimelt tänu oma lõpututele avariiulitele ja teoste läbimõeldud valikule ning liigitusele. Mis puutub mugavusse, siis Jaan Undusk on oma kirjatöös „Armastus raamatu vastu“ (2002) tabavalt märkinud, et kõiki Eesti suuremaid raamatukogusid kummitab üks probleem: need on madalate lagedega ega soosi kõrgeid mõtteid. Ta nendib: „Eriti ilmekas on ses suhtes Rahvusraamatukogu, väliselt pompoosne kindlusehoone, seest popslikult madalate lagedega laoruumide kogum.” Briti Raamatukogu endine kuppelsaal ongi inspireeriv töökeskkond ennekõike tänu kõrgusse koondunud laele, täpselt nagu vana Prantsuse Rahvusraamatukogu Labrouste’i saal või praeguse Soome rahvusraamatukogu kuplisaal. RRiski tasub mõelda, kas on kuidagi võimalik lasta hoone välist suurust hoomata ka seestpoolt.

Kuidas hinnata RRi meie kultuuri- ja vaimuelu keskusena?

Tamm: See teema haakub küsimusega RRi üldisest rollist ühiskonnas, mis, nagu öeldud, on praegu kaunis ebamäärane. RR käitub ennekõike kui rentnik, kes pakub oma ruume ükskõik milliste ürituste korraldamiseks, selmet olla oma läbimõeldud kultuuri- ja teadusprogrammiga asutus. Minul endal on väga positiivne kogemus Prantsuse Rahvusraamatukoguga, millel on juba aastaid väga rikkalik ja kõrgetasemeline kultuuri- ja teadusprogramm (suured näitused, rahvusvahelised konverentsid jne), kusjuures loenguid saab hiljem ka veebis vaadata ja näitustega käivad kaasas korralikud kataloogid.