Raminagrobis mäletab I

Nii et vut-vut-vut piki Pikka minema ja mäletama.

SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid kogu

Kui sul on elus vedanud ja sa oled oma tööelu Sirbis elanud, siis ükskord peab ju sellest ka kirjutama hakkama. Ja siin ma nüüd istun ning kriban.

Olen toimetusega jõudnud suure ringiga peaaegu algusesse tagasi, ainult et Pika tänava teise otsa. Nii et vut-vut-vut piki Pikka minema ja mäletama. Justkui tagurpidirännak, ajas ja tänaval. Üürikese aja eest olen siin ja üürikese aja pärast enam mitte. Mööda munakivisillutist alla Rannavärava poole, Saiakäigust mööda, Maiasmokast mööda, Mustpeade maja juurde, juba paistabki Roheline turg, siin kasvab ju nagu vanasti Adsoni ja Underi maja akende all Tallinna uhkeim pöök. Patsutan teda – ja näe, vana kabelgi alles. Vene ajal oli kabel hoopis telefoniputka ja sellest, vist maailma kõige ilusamast telefoniputkast olen minagi helistanud. Aga edasi tuleb minna, juba paistab Oleviste kirik, siin on Pikk 40, aga siia kolime hiljem, 1974. aastal, kui ajakirjandusmaja valmis saab, edasi, edasi ja ongi maja number 54. Stopp!

Selles majas olid ühel korrusel Sirbi ja Õhtulehe toimetus. Tänavalt sai kummassegi toimetusse eri uksest. Pika tänava lõppu jääb ju veel üks meiega seotud, ajakirjanike liidu maja, kaks korda kuus maksti seal meile palka ja majas oli veel paar toimetust. Hiljem läks see nn Kochi villa julgeolekukomiteele ja nüüd on siin lastekirjanduse keskus. Aga meie jääme pidama Sirbi maja juurde. Tahan ust lahti teha ja vaadata, kas tuleb midagi tuttavat ette, kas tunnen ära maja lõhna või mäletan treppe. No kussa! Tänapäeval on ju kõik asutused ja uksed lukus, aga vanasti, vanasti said kõik toimetusse vabalt sisse, isegi karud.

Oomen. Ammu ammu, juba viiskümmend aastat tagasi, leidis toimetuse vastutav sekretär Boris Trull Sirbi ukse tagant karu. Tõelise elus karu. Õnnetu loom oli laevalt meremeeste käest plehku pannud ja pelgupaik, lehe toimetus, jäi ainult veidi maad Rannavärava mäest üles. Karul hea lähedal joosta. Maja välisuks võis olla ka paokil. Muidugi oli mõlemal ehmatus suur, helistati kuhu vaja, karu viidi minema, aga kui nüüd tagantjärele mõtlema hakata, oli see ju oomen: on karu üks kord ukse taga, siis teinekord on ta juba sees. Ja ongi Ott Karulin Sirbi peatoimetaja! Teinekord läheb nii, nagu Tšehhov ütles, et kui esimeses vaatuses on püss seinal, siis lõppude lõpuks see peab laskma ka.

Aga see oomen laieneb ju ka Maakarule. Karu jääb karuks, elagu või maa all. Ja kui juba toimetajad kord jutuks tulid, siis minu ajal on peatoimetajaid Sirbis olnud kümme. Aga parimad neist on Mutt ja Ott, kusjuures täiesti vastupidise, täiesti erineva tegutsemisega toimetajad. Üks, Mihkel Mutt, ei teinud eriti midagi, tema ütles ikka, et hea leht teeb ennast ise, ja leht muidugi tegi ka. Puhtalt peatoimetaja maine pealt. Teine, Ott Karulin võtab asja ikka väga tõsiselt. Tema tegutseb ja arendab ja uurib ja proovib ja tulemuseks ka väga hea leht. Saa siis nüüd sellest toimetamisest aru. Ühesõnaga tee või ära tee … Ilmselt ikka isiksus ruulib.

Küll on mäletamine kummaline tegevus, mitte mingit lineaarsust, muudkui sähvatab siit ja sähvatab sealt – ja jumala suvaliselt. Alustan siiski esimesest toimetusest, seitsmekümnendatest, Pikk tänav 54. Ja mida ma siis sellest ajast mäletan? Selgub, et väga vähe: et istuti alati Pegasuse kohvikus, et mehed olid kõik pikkade juustega, et tüdrukute seelikud olid vaata et lühemadki kui praegu ja kõik mängisid kitarri. Aga toimetuses …

Ja vaat kus lops, äkki kargab meelde pikk kiilaspäine mees Andrus Roolaht, üks pentsikumaid tegelasi, kes Sirbi toimetuses iial töötanud. Ideoloogiatöötaja iga korra ajal. Per se ning in situ. Eesti ajal Riikliku Propagandatalituse töötaja, vene ajal KGB agent, üleminekuajal katsus ennast veel kord tähtsaks teha ja mälestusi kirjutada. Ja need ilmusidki. Meile määrati ta peatoimetaja asetäitjaks. Aga ta tuli ajalehest Kodumaa, kus kirjutas Kordese nime all. Sirbis ei kirjutanud mitte ühegi nime all mitte ühtegi rida, kandis alati kaenla all mappi ja seepärast pandi talle hüüdnimi Mape. Ning lahkus ühel hommikul kiirabi kantud toolil (trepikoda oli nii kitsas, et kanderaam ei mahtunud läbi) ei tea kuhu, no alguses ilmselt haiglasse. Aga tagasi enam ei tulnudki ja varsti läksime meie ka, paar maja ülespoole, Pikk tänav 40, Rahva Hääle ruumidesse. Selle maja keldris oli trükikoda ja seal tegime kolmapäeva õhtuti lehte.

No nii lähebki lahti. Eks need mälestused hüplikud ja pahurad tule – ja kui palju mäluauke. Aga meenus ent üks tegelane, kirjandustegelane, Rabelais’ ja La Fontaine’i vana pahur kass Ramina­grobis. Minule ilmus ta kõigepealt René Magritte’i pildilt. Tundub ju võrdlemisi vahva vunts. Käib varjunimeks küll. Nii see aeg siis lendab, aga kuhu? Käime siis kassiga natuke uurimas.