Strandman tagasi Toompeale

Pätsile püstitatud ausammas võib saata hoopis sõnumi, et riigivõim ei arvesta ka praegu ühiskonna arvamusega.

JAAK VALGE

Monumente püstitatakse elavatele, mitte surnutele, nagu on täpselt sõnastanud saksa kirjanik Frank Wedekind. Ausammas on seda õnnestunum, mida positiivsem ja intensiivsem on dialoog monumendi ja selle püstitamisjärgse aja hoiakute vahel. Diktaatoritele nende valitsusajal püstitatud ausammaste ning vägivaldse režiimi sümbolite kõrvaldamises pärast diktatuuriaja lõppu – tihti nende kunstiväärtusele tähelepanu pööramata – väljendubki just positiivse dialoogi puudumine.

Eestis püstitatud ja seni paigal monumentide galerii on omapärane, kirev ja katkeline nagu meie viimase sajandi ajalugugi. Trivimi Velliste on osutanud ühele paradoksaalsele tõsiasjale: nimelt leiab Eesti Vabariigi pealinna avalikus ruumis praegu mälestusmärgi ainult ühele riigipeale, kusjuures tegemist ei ole Eesti, vaid Venemaa riigipea Boriss Jeltsiniga. Pole kahtlust, et katkematu riikluse puhul oleks pilt praegu teistsugune.

1922. aastal kerkis Toompeale, Eesti võimukeskuse südamesse, tsaariaegse vangla kohale Eugen Habermanni ja Herbert Johansoni kavandatud iseseisva Eesti riigikogu hoone. See oli toona maailma ainus ekspressionistlikus stiilis parlamendihoone. Omariiklusaja lõpuaastatel, kui riik oli majanduslikult kosunud, võeti ette kogu Toompea ümberehitamine, kaasa arvatud haljas­ala Toompea lossi lõunatiiva ees kõrgemal platool, mida nimetatakse Kuberneri aiaks. Nimetus tuleb 1783. aastast ametis olnud Eestimaa kuberneride järgi, kes olid tsaaririigi kõrgeimad võimukandjad Eestimaa kubermangus ja resideerisid lossi idatiivas. 1930. aastatel eelistati nimetust Lossiaed, et vältida vihjet Vene võimukandjale.

Kuberneri aia ümberkujundamise projekt telliti 1936. aastal Berliini aiandusfirmalt Ludwig Späth. Suures osas viidi see ka ellu, kuid mitte kõiges. Lossiaia kaguosa ilupuiestiku nurgakaarest tuletatud mõttelisse keskpunkti, teede ristumiskohta ja Lossi platsi poolse aiakülje väravaga keskteljele oli ette nähtud figuraalne skulptuur. Keda see kujutama pidi, pole teada. Võimalik, et toonane autoritaarne president tahtis reserveerida selle koha endale. Kindel on, et plaanis ei olnud kujutada isikut, kelle mälestussammas seal 1950. aastal avati, nimelt Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimeest Johannes Lauristini. Tema kuju seisis seal 1990. aastani.

Eesti riik on taas jõudnud Toompea ümberkujundamiseni. Riigikogu kantseleile kuuluvas pargi kaguosas kavatsetakse taastada teedevõrk ja haljastus 1936. aasta haljastusplaani alusel. On loogiline, et selle juurde käib ühtlasi koht skulptuurile. Erinevalt 1930. aastate teisest poolest saame praegu vabalt arutada, kes võiks olla see isik, kes saab seal kivisse raiutud. Kindlasti peaks ta olema olnud ametikohajärgselt Eesti riigipea, sest tegemist on skulptuuri tarvis Eesti kõige esinduslikuma kohaga. Kuna skulptuur peaks valmima Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks, peaks see isik olema kindlasti kõige lähemalt seotud Eesti iseseisvumisega, aga sümboliseerima ka alistumatust võõrvõimule. Kindlasti peaks ta kandma neid väärtusi, mis on positiivses dialoogis tänapäevaga, s.o esindama eelkõige demokraatiat ja avarat maailmatunnetust samaaegselt Eesti patriotismiga.

Trivimi Velliste arvab oma kaalukas artiklis „Konstantin Pätsi paradoks ehk äraleppimine ajalooga“ (Postimees 3. IX), et Kuberneri aias võiks seista Konstantin Pätsi skulptuur. See on kahtlemata üks võimalus. Päts oli juhtivalt tegev Eesti riigi sünni juures ning mõjutas suurt osa riigi edasisest poliitikast. Tõsi, ühe osa eestlaste ajalooteadvus on Pätsi osas kaldunud liiga negatiivseks ja arvan, et Pätsile püstitatud ausammas ei tasakaalusta seda hinnangut. Autoritaarse riigipea kujutamine võib saata ühiskonnale hoopis sõnumi, et riigivõim ei arvesta ka praegu ühiskonna arvamusega. See võib aga Pätsi renomeed veelgi kahjustada.

Muidugi meeldiks meist paljudele, et 1939. ja 1940. aastal oleks Nõukogude Liidule mingil moel vastupanu osutatud, aga tuleb endale tunnistada, et toonased riigijuhid ei saanud ette teada, missuguseks kujuneb meie saatus, kui me vastu ei hakka, samuti sedagi, et meie ei tea, missuguseks oleks võinud see kujuneda vastuhaku korral. Küll aga on väga raske leida õigustust sellele, et just Pätsi juhtimisel likvideeriti 1934. aastal Eesti demokraatia. Siinkohal Velliste eksib: pole mingit kahtlust, et tegemist oli otseselt põhiseadust rikkuva riigipöördega. Pole põhjust uskuda ka seda, et Päts tahtis peatada vabadel valimistel võimule pürgivaid vabadussõjalasi, sest toetas ju Päts ise nende konstitutsiooniparandusi ning soovis saada vabadussõjalaste kandidaadiks riigipea valimistel. Alles pärast läbirääkimiste nurjumist ning selgumist, et tal vabadel valimistel võimalust ei ole, võttis ta kursi riigipöördele. Ka muudes asjades pole põhjust uskuda autoritaaraja propagandat. Seega on vägagi kaheldav, kas Pätsi isiku esiletõstmine haakub tänapäevaste väärtustega ja vallandab positiivse dialoogi.

Aga Päts ei ole ju meie ainus rahvajuht. Kui Pätsi mälestusmärk Kuberneri aias ei ole praegu kõige parem valik, ei tähenda see kaugeltki, et peaksime oma rahvajuhi monumendist Toompeal üldse loobuma. Julgen arvata, et teenekaid rahvajuhte Eesti iseseisvumise ja riigi ülesehituse juures on olnud kolm: Päts, Jaan Tõnisson ja Otto Strandman. Minu arvates tasuks Kuberneri aeda kaaluda eelkõige Strandmani monumendi püstitamist, pealegi on Pätsil ja Tõnissonil ausammas juba olemas. Iseseisvumisaegsetest poliitikutest on just Strandmani puhul tema mõjukuse ja praeguse tuntuse vahel kõige suuremad käärid.

Kuid see ei ole tema süü. Osalt on see minu ja mu kolleegide-ajaloolaste tegemata töö, millele teadusvälised tegurid on kaasa aidanud. Teine põhjus on aga üks Strandmani voorus, mis on paradoksaalselt heade poliitikute ebavoorus, nimelt vähene edevus. Ta ei ole kirjutanud memuaare, ei ole korraldanud oma koguteose väljaandmist ega kogunud temasse puutuvaid dokumente, et neist oleks saanud moodustada kompaktse isikufondi. Ta ei ole isik, kellest oleks tagantjärele lihtne kirjutada, kuid jäädvustamist ta väärib. Juba ametikohad näitavad seda. Enne iseseisvumist eestlaste advokaadina tuntuks saanud Strandman oli oma eluajal valitud kõikidesse Eesti iseseisvusaja demokraatlikesse esinduskogudesse. Autoritaarse aja VI riigikogusse ta ei kandideerinud.

Otto Strandman oli esimese Eesti oma esinduskogu, Eesti Maanõukogu esimees 15. novembril 1917, siis, kui see kuulutas end kõrgeimaks võimuks. Maanõukogu poolt moodustatud Ajutistes Valitsustes oli Strandman kõigepealt 1918. aasta lõpul välisminister ja seejärel põllutööminister. Pärast Eesti Asutava Kogu valimist 1919. aastal sai Strandmanist pea- ja sõjaminister kuni 18. novembrini 1919. Edasi võime tema poliitilise tegevuse nimekirja märkida I riigikogu esimehe koha 1921. aastal, välis- ja rahandusministri koha 1924. aastal ning riigivanema koha aastatel 1929–1931. Eesti riiki teenis ta ka diplomaadina: aastatel 1927–1929 oli ta Eesti saadik Poolas, Tšehhoslovakkias ja Rumeenias, 1933–1939 Prantsusmaal, Belgias ja Vatikanis.

Kõrge ametipositsioon lubab teha suuri tegusid, millel võivad olla tagajärjed, aga võivad olla ka tulemused. Mineviku poliitikuid, nii nagu inimesi üldse, ei tuleks hinnata positsiooni ja tegude tagajärgede, vaid eelkõige tulemuste järgi. Strandmani teod olid tulemuslikud. Tema juhitud Maanõukogu 1917. aasta 15. novembri koosoleku deklaratsioon tähendas, et eestlased olid esmakordselt teatanud oma õigusest ise oma saatus määrata. Maanõukogu otsusega ei kuulutatud välja Eesti iseseisvat riiki, kuid senisest emariigist eraldumine tähendas sisuliselt uue riigi sündi. Seega võib seda kuupäeva pidada ka Eesti iseseisvuse sünniajaks.

Asutav Kogu, kus Strandman peaministriks kinnitati, oli aga esimene Eesti rahva poolt vabalt, üldistel, salajastel, ühetaolistel ja otsestel valimistel proportsionaalse hääleõiguse alusel valitud parlamentaarne esinduskogu. Nii oli Strandman ka esimene Eesti riigipea, kelle kohta võib öelda, et tema riigipea volitused on demokraatlikult legitiimsed. Ning seda legitiimsust oli vaja, sest tegemist oli väga keerulise ajaga. Strandmani riigipeaks oleku ajaks oli Vabadussõja kõige raskem periood küll möödas, kuid sõda polnud kaugeltki võidetud ning Strandmanil tuli pea- ja sõjaministrina teha keerulisi poliitilisi ja sõjalis-strateegilisi otsuseid. Ta sai nendega tulemuslikult hakkama.

Eraldi tuleks aga esile tõsta tema valitsuse ajal ja tema kaastegevusel vastu võetud maaseadust, mis oli kahtlemata Eesti iseseisvusaja kõige olulisem sotsiaal- ja majanduspoliitiline reform. Mõisamaad tükeldati, kadus nii agraarne härraskiht ehk mõisnikud kui ka agraarne proletariaat ehk mõisamoonakad. Asemele tulid talupered. Võõrandatud mõisamaadele loodi ligi 50 000 talu. Põlisrahvast ja tegelikust töötegijast oli nüüd saanud peremeesrahvas. Kui Strandmani valitsus erru läks, pärjati ta parlamendi tänuavaldusega, mis on senini ainus juhus Eesti ajaloos.

Strandmaniga tuleb otseselt seostada ka teist tollast kõige olulisemat reformi, nimelt 1924. aasta rahareformi. 1920. aastate alguse Vene kullapalaviku ja lootusega Vene turu avanemisele läks kaasa suur osa Eesti tipp-poliitikuid, kuid mitte Strandman. 1923. aasta lõpul tõestas ta parlamendis, et Pätsi valitsus on Tartu rahulepinguga saadud Eesti kullatagavarasid ebaseaduslikult kulutanud, ning valitsus pidi 1924. aasta alguses tagasi astuma. Järeltulijatele oli see jätnud lahendada äärmiselt raske seisu: kulla- ja välisvaluuta tagavara oli nii väike, et oli karta, et peagi saavad need täiesti otsa ja Eesti on majanduspankrotis. Selles olukorras rahandus stabiliseerida oli kõike muud kui lihtne. Eriti raske ka seetõttu, et valitsus, kus Strandman oli rahandusminister, oli vähemusvalitsus, mis tähendas, et kord tuli tugineda vasak-, kord parempoolsele opositsioonile.

Rahandusminister Strandman sai aga stabiliseerimisega uskumatult hästi hakkama. Põhiline oli võlgade kindlale kulla väärtuse alusele viimine, mis võttis mõjukatelt võlgnikelt tahtmise hüper­inflatsiooni korraldada. Strandman väitis hiljem, et ta pole kunagi elus nii palju tööd teinud, kui tuli teha selle poole aasta jooksul. Ainult ühel korral ütlesid ta närvid üles, kui parlamendis puhkes kaklus. Majandusajaloolased on kõigi Euroopa riikide stabiliseerimiskogemuse põhjal sõnastanud need tingimused, mille puhul saab stabiliseerimine üldse edukas olla. Eestis ei olnud 1924. aastal neist peaaegu ühtegi. Tingimused raha stabiliseerimiseks olid 1923. aasta lõpuks halvemad kui üheski teises Euroopa riigis, kus stabiliseerimine edukalt teoks sai.

Eestile ei tähendanud rahanduse stabiliseerimine pelgalt riigi majanduse kordaseadmist. See tähendas, et Eesti tõestas oma iseseisvat majanduslikku eksistentsi­võimet, mille olid kahtluse alla seadnud kommunistid, ning Eesti poliitikud tõestasid oma võimet riiki juhtida, milles toona kahtlesid baltisakslased. Eesti saatus võinuks olla hoopis halvem, kui kommunistide 1. detsembri pöörde katse toimunuks hüperinflatsioonis vaevlevas riigis, mida asustab kibestunud ja lootuse kaotanud ühiskond. Nüüd lõimus Eesti lõplikult Lääne-Euroopa majandusruumi.

Strandman oli veel riigivanem 1929. kuni 1931. aastani, kui ta pidi võitlema maailma turumajanduses seni kõige rängema majanduskriisiga, mille lahendamise võti, erinevalt 1923. ja 1924. aasta olukorrast, ei peitunud Eestis. Maailma majanduskriisi tal loomulikult ära hoida ei õnnestunud, küll aga tegi otsuseid, mille tulemusel sai vähemalt mõnel määral kriisi mõju leevendada.

1933. aastast peale oli ta diplomaat. Poliitilised olud, mis Eestis tollal domineerisid, ei olnud temasugusele džentelmenile kohased. Tema oli demokraatlik parlamendipoliitik, kelle rida oli meeskonnatöö ja sädelevate kõnede pidamine parlamendis. Mõnikord, kui Strandman oli külastanud Toompea puhvetit, osutusid need eriti kujundirikkaks. 1936. aastal koostasid neli endist riigivanemat Pätsile kirja, kus sõnastasid ettenägelikult Eestit ähvardavad ohud. Kirjale saatis oma toetuse Pariisist ka Strandman, riskides oma saadikukohaga.

1939. aastal tuli ta Pariisist Eestisse tagasi, teadvustades, et Eesti jäämine sovettide haardesse on väga tõenäoline. Küllap kartsid seda teisedki, ent Strandman on ainus Eesti riigijuht, kes eelistas sovettide repressioonidele suitsiidi. Ta teadis, mida tähendab kutse ilmuda NKVDsse, ja korraldas oma sugulastele 1941. aasta 4. veebruaril Kadrinas lõunasöögi. Õhtul magama heites ütles oma õele: „Kui mind homme keegi otsima tuleb, ütle, et läksin pikale teekonnale.“ Temasugune flegmaatiline, väga heade kommetega, soliidne, mugav, pilkeline, väga loogilise mõistuse ning ülihea väljendusoskusega, terava, ent peene irooniaga vaba kodanik sobis vabasse Eestisse, mitte jõhkrasse Nõukogude vangilaagrisse. Nii jäi Strandman truuks Eesti iseseisvusele ja demokraatiale ning läks vastu samale saatusele, millele tuli vastu minna Eesti ühiskonnal. Saamata enam midagi Eesti heaks teha, lahkus ta väärikalt.

Arvan, et kui usume, et okupatsioonist pääsemise korral oleks Eestis demokraatia 1940. kuni 1960. aastani taastatud – ja miks me ei peaks seda uskuma –, oleks Lauristini asemel püstitatud Toompeale just iseseisvumisega seotud rahvajuhi mälestusmärk. On loogiline arvata, et see isik võinuks olla Strandman ning tema ausammas seisaks seal praegugi. Selle puudumine on võlg nii Strandmani kui okupatsiooniaegsete põlvkondade ees. Praegustele põlvkondadele pole Strandman aga sobilik mitte ainult oma teenete ja poliitiliste hoiakute tõttu. Ta sobib Kuberneri aias korraldatavate vastuvõttude kaaslaseks ka luust ja lihast inimesena, kuna pidas lugu heast toidust ja veinist. Eesti on jälle iseseisev ja ehkki meie võimuses pole tuua Otto Strandmanit tema pikalt teekonnalt tagasi, saame kõnelda temaga tema kuju kaudu. Meie dialoogipartnerina ei vaataks ta meile isanda või juhina ülalt alla, vaid oleks üks meie seast.

* Artikli koostamisel on kasutatud Mart Kalmu ajaloolist õiendit Kuberneri aia kohta. Autor tänab nõuannete eest Mark Gortfelderit, kelle koostatud kogumik Otto Strandmanist on ilmumas.